Reegi preemia laureaat Mirko Rajas: „Kuninga mängivad kuningaks teised”

Salme Reegi nimelise lastelavastuse auhinna võitja Mirko Rajas kauaks pidutsema ei jäänud – pere ootas kodus.

Mirko Rajas. Foto: Jaana Süld

Palju õnne, Mirko! Kuidas Salme Reegi preemia pälvimist tähistasite?

Pidutsesin teatripäevapeol koos oma teatri kolleegidega, aga tulin enne peo lõppu koju pere juurde. Pigem tähistasingi koos perega. Täna hommikul (esmaspäeval – toim) on ka veel natuke pidulikum tunne.

Kuidas teile tänavune auhinnagala meeldis?

Gala oli põnev ja saalis mugav. Mulle meeldis, et premeeritud ei pidanud lavale minema. Inimeste ümber laudade istuma panek oli värskendav lähenemine. Nii sai rahulikult kolleegidega juttu rääkida. Õhtujuhid Rasmus (Kaljujärv – toim) ja Helena (Pruuli – toim) suutsid luua mõnusa turvalise atmosfääri. Ei olnud stressi, et pean kohe midagi tegema, ega muretsemist, kuidas küsimustele vastata.

Kas olete jõudnud juba laureaaditiitliga natuke harjuda ja mõelda, mida Salme Reegi preemia tähendab?

Eelkõige on see suur tunnustus. Keegi on mind märganud, ja mitte ainult mind. Natuke kummaline oli seda auhinda üksi vastu võtta. Ikka on nii, et kuninga mängivad kuningaks teised. (Naerab.) Iga lavastus tähendab paljude inimeste – lavastajast lavaseadjateni – suurt tööd.

Hea tunne on muidugi. Preemia lisab loomingulist enesekindlust – võib oma tööd edasi teha küll.

Saite auhinna autistliku noormehe Christopheri rolli eest lavastuses „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”. Kas see on ka üks teie enda lemmikosi? Kui kergelt või raskelt see roll tuli?

Ma ei saa öelda, et just lemmikroll, aga märgiline minu näitlejateel kindlasti. See on hästi nõudlik ja väga arendav roll. Sander Pukk lavastajana oskas mind suunata nii, et sain ennast rolli luues tunda üpris vabalt, mind ei pandud nii-öelda raamidesse. Tuli Christopher nüüd kergelt või raskelt, ma ei tea, aga töö oli põnev, nagu ka iga etendus.

Nüüd on koht, kus nimetada paar head põhjust, miks seda lavastust vaadata tasub.

See lavastus aitab panna asju enda ümber vaatama teisiti, värskema pilguga. Peategelane, autistlik noormees Christopher näeb maailma natuke erinevalt sellest, kuidas meie oleme harjunud. Kui ma seda rolli tegema hakkasin, siis muutus elu ümberringi kuidagi värskemaks. Hakkasin inimsuhteid tähelepanelikumalt nägema ja pisiasju märkama. Tundub, et see on vajalik lavastus nii noortele kui ka täiskasvanutele. Kogemus näitab, et publik võtab seda hästi vastu.

Teie sünniaasta on 1988. Mis teile Salme Reegiga seostub? Kas olete kuulnud raadiost tema loetud unejutte?

Jaa, unejutte olen kuulnud küll, aga kontakti mul Salme Reegiga otseselt polnud. Minu jaoks on ta inimene eesti teatri ajaloost. Ei saa öelda, et ta mind kuidagi mõjutanud oleks. Kummaline küll, aga nii ongi, et põlvkonnad vahetuvad.

Slogan väidab, et teatripisik tuleb nukuteatrist, aga kuidas teie oma teatripisiku saite? Kui suur osa on selles Vanalinna hariduskolleegiumil?

Küllap ongi Vanalinna hariduskolleegiumil ja Lembit Petersonil kõige suurem osa. Käisin VHK gümnaasiumiastmes teatriklassis. Meie õpetajad olid Lembit Peterson, Tõnis Rätsep ja Maria Peterson. Teater huvitas ja paelus mind väga. Kui muidu oli raske leida pidepunkti, millele sajaprotsendiliselt keskenduda, siis teatri puhul ma ei tundnud, et tegemist oleks kohustusega, vaid ma lihtsalt tahtsin seda väga teha. Teatrihuvi tärkas just VHK-s ja arenes edasi – huvist teatriarmastuse ja elukutseni.

Nüüd olete ringiga oma koolis tagasi ja õpetate ise VHK teatrikooli õpilasi. Kuidas teile pedagoogitöö istub?

VHK-s õppides oli mul kaks suurt unistust: et saaksin kunagi Theat­rumis mängida või lavastada ning ka ise VHK-s teatritegemist õpetada. (Mõlemad unistused on täitunud – toim.) Pärast kooli lõpetamist jäime Lembit Petersoniga suhtlema. Ta kutsus mind teatritundidesse asendusõpetajaks. Mu huvi selle töö vastu kasvas ja sain sinna pidevamalt ametisse. Üle-eelmisel aastal lõpetas esimene lend, kellega ma koos Maria Petersoniga kolm aastat töötasin. Ma ise õpin õpetades samuti palju ja mõndagi sellest, mida ma kunagi teatriklassis õppisin, tuleb nüüd meelde ja saab selgemaks.

Mida töö õpilastega õpetab?

Teatri puhul mõtestama, sügavuti minema. Teeme õpilastega vestlusringe ja analüüsime raamatuid või etüüde. Nendega koos arutleda on väga huvitav, sest sel alal ei ole õpetajad tihtipeale targemad kui õpilased. Elavas arutelus sünnivad uued mõtted.

Muidugi arendab õpilastega töötamine ka kohusetunnet ja tähelepanu. Lati alt läbi minna ei saa. Sa pead ennast põhjalikult ette valmistama, sest noortele on hästi oluline, mida nad tunnis teevad. Õpilastele pühendudes õpid ka ise aina rohkem ja su maailmapilt avardub. Teater on huvitav ka sellepärast, et alati on võimalik nii-öelda edasi liikuda. Kui seisma jääd, on midagi valesti. Õpilastega töötades ei saa seda juhtuda.

Õppisite Turu kunstiakadeemias nukukunsti ning olete diplomeeritud nukunäitleja. Mille poolest nukuteater kui teatrivorm teid köidab?

Kui ma VHK lõpetasin, oli tulekul kultuuriaasta 2011, mille raames pakuti nukuteatrist võimalust minna Soome nukukunsti õppima. Olin kolm aastat käinud gümnaasiumis teatriklassis ning mulle tundus, et mingeid asju ma teatrist juba tean ja oskan, mingeid mitte. Kuna lavakunsti algtõed olid teada, tundus ükskõik, kuidas täpselt teadmisi edasi arendada. Nukuteater paistis põneva võimalusena, pluss kindlustunne, et pärast kooli lõpetamist võetakse tööle. Turus õppides sain teada, et sõnateater ja nukuteater väga palju teineteisest ei erinegi, vaid üks toetab teist. Olen üritanud neid kahte žanri ka oma lavastustes kokku viia.

Olete juba üksjagu lavastanud. Mis on teie pärisosa – näitlemine või lavastamine? Kuidas te nende vahel tasakaalu hoiate?

Lavastamine huvitab mind ausalt öelda rohkem, aga näitlemist olen ma õppinud ja tahan sellega samuti tegeleda. Rollist oleks keeruline ära öelda. Näiteks on mul praegu väga huvitav ja tänuväärne osa ka Theatrumis „Popis ja Huhuus”.

Pealegi tajud näitlejast lavastajana näitlejaid paremini, mõistad, mis võib toimuda näitleja peas hetkel, kui lavastaja näeb juba tervikpilti. Ja vastupidi, lavastajakogemusega näitlejana mõistad lavastajat rohkem.

Teie lavastusi vaadates paistab, et teid köidab klassika – Kafka, Camus, Dumas.

Olen lavastanud ka tänapäevast mater­jali, aga klassikaga on jah ses mõttes põnevam, et juba tekst on nii väärtuslik ja sellest on palju õppida. Klassika õpetab tegijat rohkem ja on ka publikule vajalik. Klassika on minu meelest asi, mida peab hoidma. Liiga kaasaegseks ei saa minna, siis poleks enam millelegi toetuda.

Mille poolest lapspublik täiskasvanud publikust erineb? Kas vastab tõele, et lapsed on täiskasvanutest keerulisem sihtgrupp?

Ma ei oskagi öelda, kas just keerulisem. Mõtlen lapspublikuga seoses, et lapsed kasvavad, neist saavad ühel hetkel täiskasvanud. Mis siis on kõige olulisem lapspubliku puhul? Ilmselt see, et kui lapsed tulevad teatrisse, siis pole kõige tähtsam sealt saadav hetkeemotsioon, vaid see, mis nad teatrist oma täiskasvanuks saamise teele kaasa võtavad. Püüan lavastades ja mängides võtta publikut publikuna – ei ole vahet, on nad lapsed või täiskasvanud. Mängustiil või võtmestik küll erineb, aga sisuliselt on asi üks ja sama. Ma ei tunne, et lastele oleks kergem või raskem mängida. Võtan publikut alati täie tõsidusega.

Mis teie edasised tööd ja plaanid on?

Võin vihjamisi öelda, et mu järgmised lavastused toetuvad klassikalistele tekstidele. Näitlejana töötan Taavi Tõnissoni lavastuses „Päike läheb puhkusele”, mis tuleb välja kuu aja pärast. Põnev tükk, kus kasutatakse klassikaliste nukuteatri võtete kõrval ka varjuteatrit.

MIRKO RAJAS

• Nukuteatri näitleja ning lavastaja.
• Sündinud 4. märtsil 1988.
• Lõpetanud Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi ja Turu kunstiakadeemia nukukunsti erialal.
• Töötab nukuteatris 2010. aastast.
• Õpetab VHK teatrikoolis näitlejameisterlikkuse aluseid.
• Elu moto: „Maailmas sünnib palju asju, mõtles ta, aga üks inimene näeb ainult ühte ja teine teist. Ning kui sa neid just ootama hakkad, siis ei sünni tõeliselt midagi. Jääd ainult uniseks.” (Friedebert Tuglas, „Väike Illimar”.)

SALME REEGI NIMELINE AUHIND

Auhinnaga tunnustatakse kunstiliselt silmapaistvat ja lastepärast tööd.

Tänavused nominendid olid:

• Sander Rebane – särav ja hingestatud Peeter Paani roll lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy” (Endla),
• Oleg Titov – andeid avav ja nauditavalt terviklik lavastus „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy” (Endla),
• Loominguline tandem Taavi Tõnisson ja Marion Undusk – hingekeeli puudutav ja õhuline aegruum lavastuses „Vaata, Madlike, lund sajab!” (Nukuteater),
• Mirko Rajas – meisterlik ja kütkestav peaosa lavastuses „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (Nukuteater),
• Silver Kaljula – puudutav teema, haarav mäng ja täpne publikutunnetus monolavastuses „5 grammi sisemist rahu” (Must Kast).