Ühiskond vajab loodusainete õpetajaid

Teise aasta magistritudengid TÜ loodusmuuseumis. Neiud (vasakult): Kirstin Karis, Ilona Leek, Maia-Liisa Suigusaar, Sofya Tsyrulnikova, Kertu Kuusksalu, Helen Semilarski, Helin Semilarski, Kadri Mardo. Noormehed (vasakult): Allar Nirk, Eerik Säre, Kristjan Rea. Foto: Karl Tammiste

Koolivõrgu korrastamise tulemusel on tekkinud suur vajadus gümnaasiumi mitme loodusaine õpetaja järele. Õppekavale õppimaasujad valivadki üha enam kaks eriala ühe eriala asemel.

Teise aasta magistritudengid Helin ja Helen Semilarski võtavad oma õppimise kokku järgmiselt: „2014. aasta sügisel õpetajakoolitusse astudes ei osanud me veel kindlalt väita, kas õpetajakutsumus on ikka meie jaoks. Õpinguid alustades selgus, et õpetajakoolituse õppekavas leiduvad õppeained on innovaatilised, praktilised, mitmekülgsed ning huvitavad. Koolituse läbides oleme meie kui noored õpetajad arendanud oma suhtlemis-, esinemis- ja juhioskust. 2016. aasta kevadel saame julgelt väita, et just õpetajaamet on meie jaoks!”

Ühiskonna vajadused

Mitte ainult tunnikoormus, vaid ka nüüdisaegse teaduse areng eeldab gümnaasiumiõpetajatelt teadmisi ja oskusi rohkem kui ühes ainevaldkonnas.

Kaheaastase magistriõpingute perioodi jooksul gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja õppekaval omandavad üliõpilased teadmisi üldpedagoogilistest, kasvatusteaduslikest, didaktilistest ja erialaainetest, õpitakse rakendama aktiivõppe meetodeid ning kasutama interaktiivseid õppevahendeid. Järjest enam on õpingutes nutikate tehnoloogiate kasutamise võimalusi.

Didaktiline ettevalmistus baseerub muutunud õpikäsitusel – õpitakse kujundama suhtlemis-, juhtimis-, kriitilise ja loova mõtlemise oskust. Didaktilistes ainetes toimub õppetöö, tuginedes nüüdisaegsetele suundadele loodusteadusliku hariduse vallas. Üliõpilaste õpinguid toetab 2014. a publitseeritud ainulaadne loodusteaduste didaktika õpik „Paradigmaatilised suundumused loodusainete õpetamisel üldhariduskoolis”.

Õppekavale õppima asujad valivad üha enam kaks eriala ühe asemel, kuivõrd tööturu praeguses situatsioonis annab see eelise töötada täiskoormusega ja valikuvabaduse õpetada mitut loodusteaduslikku õppeainet.

Suurem osa õppetööst toimubki seminaride ja praktikumidena, mille raames tudengid saavad arendada õpetajatööks vajalikke oskusi ning rakendada õpitut kohe nii näidistundides kui ka praktikal. Õppetöö käib paralleelselt koolipraktikaga, mille käigus annavad üliõpilased koolides tunde ning teevad klassijuhatajatööd.

Pedagoogiline põhipraktika toimub tavaliselt Tartu koolides kogenud õpetajate juhendamisel. Loodusteaduste pidev praktika leiab aset koostöös AHHAA keskusega, Jääaja Keskusega, Tartu loodusmajaga ning TÜ muuseumitega.

Äsja pedagoogilise põhipraktika sooritanud Helin ja Helen Semilarski ütlevad: „Selle aasta alguses tegime oma põhipraktika Miina Härma gümnaasiumis, saadud kogemus õpetaja igapäevatööst, pädevad juhendajad, toredad kolleegid ja õpihimulised õpilased andsid tulevasest elukutsest vaid positiivse kuvandi. Koolipraktika osutus õppekava kõige põnevamaks osaks, sest iga koolipäev oli isemoodi ning tunde ette valmistades saime ennast proovile panna.”

Kooli astudes ei kujuta üliõpilased ennast ette õpetaja rollis − selle kogemuse saavad nad just kolmekuulisel pedagoogilisel põhipraktikal.

Miks loodusained?

Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja õppekava arendatakse pidevalt ning see on kooskõlas ühiskonnas toimuvate suundumustega. Tööandjate ja vilistlaste tagasiside rõhutab, et oluline on õpitava rakendatavus elus hakkama saamiseks.

Meie õppekava üks tugevus on, et õppetöö läbiviimisel osalevad koolikogemusega praktikud, kes on kursis koolis tegelikult toimuvaga ja oskavad õpetada, tuginedes reaalelulistele situatsioonidele, mis toetab igati pedagoogiliste ainete sidusust ainedidaktikaga. Õppekava arendades võtame arvesse tudengite tagasisidet ja nende rahulolu õppekava ja -protsessiga.

Lõpetajad saavad lisaks haridusteaduse magistri kraadile käesoleva aasta kevadest õpetaja kutse (tase 7). Lõpetanul on õigus asuda tööle gümnaasiumi (sh põhikooli) ühe või mitme loodusteadusliku õppeaine õpetajaks vastavalt sellele, mis eriala õpetajaks on ta õppinud. Meie lõpetanud on leidnud tööd ka teaduskeskustes, loodusmuuseumides, keskkonnahariduse keskustes, huvikoolides jne.

Õpinguid on võimalik jätkata doktoriõppes Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis või hoopis välismaal. Tormi Kotkas lõpetas magistriõpingud 2013. a bioloogiaõpetajana ja asus õppima TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonna haridusteaduste doktoriõppekavale loodusteaduste suunal. Väikese koormusega töötab ta ka Miina Härma gümnaasiumis bioloogiaõpetajana.

„Kui õpetajana saad mõjutada Eesti haridusmaastikku, siis doktoriõpingute jooksul on sul võimalus rääkida kaasa rahvusvahelistes suundumustes ning tuua uuendusi Eesti haridusellu,” leiab teise aasta doktorant Tormi Kotkas.

Helin ja Helen Semilarski lisavad: „Kõik on kuulnud, et õpetajaametiga kaasneb kindel palk ja töö. Kuid palju rohkem annab juurde see, kui saad ühiskonna jaoks reaalselt midagi ära teha ning tulevikku muuta.”

Sarnaselt mõtleb teise aasta üliõpilane Maia-Liisa Suigusaar: „Soovisin õppida õpetajaks juba põhikoolis, kuid nüüd magistrantuuris tunnen kõige tugevamalt, et olen ühiskonnas vajalik. Ma suudan anda midagi, mida õpilastel on vaja: põnevust, teadmishimu, hoolivust. Õpetamine on äge!”

Õppekaval on jätkusuutlik järelkasv noortest doktorikraadiga teadustöötajatest. Regina Soobard asus pärast geograafiaõpetaja magistrikraadi omandamist doktorantuuri ja kaitses 2015. a sügisel doktorikraadi loodusteadusliku hariduse õppekaval. Regina juhendab aktiivselt üliõpilaste magistritöid, õpetab uurimismeetodite ning kooligeograafiaga seotud õppeaineid ning osaleb loodusteadusliku hariduse keskuse teadustöös.

Keskus teeb aktiivset koostööd välisülikoolidega, osaletakse rahvusvahelistes projektides. Ka üliõpilastel on õpingute jooksul võimalik osaleda interaktiivsete õppematerjalide väljatöötamisel ja nende katsetamisel koolis, käia eriala konverentsidel, õppekava või õpetajakutset populariseerivatel üritustel, võtta osa aineliitude tööst.

Maia-Liisa Suigusaar kirjeldab oma õpinguid: „Õppimine õpetajaks pole viimase kümne aasta jooksul olnud pooltki nii põnev, kui see on nüüd! Arvestamine üliõpilase soovidega, vastutulelikkus, põnevad praktilised tööd, liblikate püüdmine, taimede määramine, individuaalõpe on vaid vähesed asjad, mis teevad õpetajaks õppimise mitmekesiseks avastusretkeks. Õppejõudude perspektiivikus, meisterlikkus, kogemuspagas õpetab kõige selgemini, mis on oluline.”

Keda oodatakse õppima?

Ootame õppima kõiki bakalaureusekraadi või sellele vastava haridustasemega huvilisi, kes on eelnevate õpingute käigus läbinud vähemalt 48 EAP mahus bioloogia, geograafia, keemia või füüsika erialaaineid. Samuti on oodatud kõik need, kes on ühel loodusteadusliku aine õpetaja erialal õpetajakutse omandanud, kuid soovivad juurde õppida ja saada mõne teise loodusaine õpetajaks.

Sügisest on võimalik asuda õppima kõikide erialade loodusteaduste õpetajaks ka avatud ülikooli õppes, senimaani võeti sinna igal aastal eri erialale. Avatud ülikool võimaldab õpetajaks õppida või lisaeriala omandada ka töö kõrvalt. Õpetajatel on võimalik VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse) korras arvestada töökogemust pedagoogilise praktikana.