Vanemad tahavad koolielus kaasa rääkida

Tartu Kesklinna koolis mullu sügisel toimunud mõttetalgutel osalenud lapsevanemad, õpilased ja õpetajad seadsid ühiseid sihte õppeaastaks. Foto: Tartu kesklinna kool

Tartu seitsme kooli lapsevanemate seas läbi viidud uuringust selgus, et pooled emad-isad tunnetavad kooli ja kodu distantsi ja soovivad olla kooliellu praegusest rohkem kaasatud, kuid ei näe selleks võimalust või ei saa aru, mida kool nendelt ootab.

Lapsevanemate arvamust koostöö kohta kooliga küsiti 2015. aasta alguses seitsmes Tartu koolis: Kivilinna, Hansa, Kesklinna, Mart Reiniku, Forseliuse ja Karlova koolis ning Annelinna gümnaasiumis. Vanematel paluti täita küsimustik e-keskkonnas. Küsitlusele vastas 2268 1.–9. kl õpilase vanemat (47,9% vanemaist, kellel paluti küsimustik täita).

Uuriti, kuidas hindavad vanemad kodu ja kooli koostööd ning mil määral ja kuidas on nad kaasatud kooliellu. Küsimustiku aluseks oli Norra haridusteadlaste välja töötatud küsimustik. Täpsemalt küsiti kolme alateema kohta: toetus koolitöös; koostöö kooliga ja info kooli kohta; klassi lapsevanemate omavaheline suhtlemine. Kõigi teemade juures oli võimalik avaldada arvamust ka vabavastustena.

Uuring on osa kogukondade kaasamisest koolide tegevusse, mis leiab aset Tartu linnavalitsuse algatatud projekti „Tõenduspõhine uus lähenemine − uus koolikultuur Eestis” (TULUKE) raames. Projekti rahastatakse Euroopa majanduspiirkonna toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis”.

Vanemate tagasisidet analüüsis TÜ doktorant Gerli Silm.

„Saime teada, et enamasti on peamine kooliga suhtleja ema, harvem teevad seda võrdselt mõlemad vanemad ning vähestel juhtudel on peamine suhtleja isa. Ka küsimustikule vastasid peamiselt emad,” lausus Silm. Kuigi eri koolides toodi välja spetsiifilisi murekohti, vastati üldistele küsimustele suhteliselt sarnaselt.

Ilmnes, et vanematele on oluline, et laps oleks õppetöös edukas ja teda innustataks koolis tubli olema. Rahulolematust koolis toimuva suhtes lastele enamasti välja ei näidata. Siiski väljendab ligi 40% vanematest rahulolematust sellega, kuidas lapsel koolis läheb. Enamik vanemaid uurib, mis lastele koju õppida on antud. Veidi vähemal määral kontrollitakse, et laps oma kodused ülesanded ära teeks, ning veel väiksem osa aitab koduseid töid teha.

Hingamisaega vähe

Vabades vastustes väljendati arvamust, et laste koormus on väga suur ja oleks parem, kui lapsed saaksid enamiku õppetööst koolis ära teha ning vähemasti nädalavahetused jääksid puhkamiseks ning lähedastega aja veetmiseks. Kodutööde suur koormus annab tunda eriti huviringides käivate laste puhul.

„Samuti soovivad emad-isad koolis praegusest rohkem individuaalset lähenemist ja tagasisidet oma lapse kohta,” märkis Silm. Ka siis, kui ei ole tekkinud otseseid probleeme. Individuaalset lähenemist oodatakse nii mahajääjate kui ka nende puhul, kelle õppeedukus on hea või keskmine. Tihti tuntakse, et probleemsed õpilased võtavad suure osa õpetajate tähelepanust ja unarusse jäävad need, kel läheb hästi.

Umbes pool vanematest tunnetab, et kooli ja kodu distants võiks olla praegusest väiksem. Veidi üle poole tunneb, et nad ei tea kooli õpetajate kohta piisavalt, ning umbes sama palju ei ole kindlad, mida kool nendelt seoses koostööga ootab. Samas on paljud rahul koolist saadava infoga ja leiavad, et kooli ja kodu vahel valitseb üksmeel. „Küll aga ei tunne paljud vanemad, et neil oleks võimalus koolis ja klassis toimuvat olulisel määral mõjutada,” osutas Silm.

Vanemad toovad välja klassijuhataja rolli infovahendajana. Ühest küljest on talle suured ootused – oodatakse aja- ja asjakohast infot oma lapse kohta, soovitakse, et klassijuhataja looks võimalused ühisüritusteks, kus ka vanemad saaksid omavahel tutvuda. Üldiselt kohtutakse klassijuhatajaga harva (1–2 korda aastas) ning pigem harva avaldatakse ka ise soovi temaga kokku saada. Üldjuhul toimuvad koolides küll lastevanemate koosolekud ja arenguvestlused, kuid koosolekuid on harva, lisaks ei käi seal kõik kohal. On juhtumeid, kus arenguvestlust pole mitu aastat toimunud. Kuigi ootused klassijuhatajale on suured, mõistavad lapsevanemad õpetaja suurt töökoormust. Lisaks soovivad nad kontakti aineõpetajatega, kellega üldjuhul tihti kokku ei puutu. Oleks hea ka nendelt tagasisidet saada, eriti kui lapsel on õppeaines probleeme.

Lapsevanemate omavaheline suhtlus jääb põgusaks. Tihti tuleb ette, et lapsevanemad ei tea koosolekul, kes on kelle vanem. Sisulistel koolikorraldust puudutavatel teemadel suheldakse vähe. Sellegipoolest leitakse, et kui vanemad midagi omavahel kokku lepivad, saab see ka tehtud. Enamasti on olemas meililist, kuid seal kirjutatakse eelkõige siis, kui on vaja näiteks klassijuhatajale kingitus soetada. Omavahel suhtleb pigem aktiivne tuumik ja need, kes varasemast tuttavad. Suhtlemise tiheduse kohta on vanematel erinev ettekujutus – mõni sooviks, et seda oleks rohkem, aga on ka neid, kes ei pea seda oluliseks.

„Väljatoodud probleemides olid teemad suhteliselt sarnased ega üllatanud (suur õppekoormus, rasked seljakotid, individuaalse lähenemise vähesus),” sõnas Silm. „Üllatas, et suur osa vanemaid soovib olla kooliellu praegusest rohkem kaasatud, aga ei näe selleks võimalust või ei saa aru, mida kool nendelt ­ootab. Kuid esines ka arvamusi, et vanem ei peaks kooliellu sekkuma ning õpetajatel tuleb lasta oma tööd teha. Kuigi vanemad ootavad koolilt enda suuremat kaasamist, tuuakse välja ka iseenda initsiatiivi olulisus kooliga suhtlemisel.”

KOMMENTAAR

Aune Valk

Aune Valk, HTM-i analüüsiosakonna juhataja:

Tartu koolide ühine lastevanemate tagasiside­küsitlus on samm õiges suunas. Ühtne metoodika annab võimaluse koolidel end võrrelda ja üksteiselt õppida. Samuti on tore, et linn on leidnud võimaluse seda professionaalselt analüüsida. On oluline mitte tähtsustada üle paari komakoha võrra paranenud tulemusi – kogemus, mis mul on lastevanemate koosolekul ette tulnud. Liigume ­HTM-is selles suunas, et 2017. aastal oleks meil ühine vanemate (ja kõigi teiste hariduses asjaosaliste) rahuloluküsimustik, mida saaks rakendada kõigis koolides.

Küsitlus oli eriline ka selles mõttes, et keskendus vanemate kaasamisele koolilellu – teemale, mis on Tartus tänu TULUKESE projektile viimastel aastatel palju tähelepanu pälvinud. Ilmnesid ka mõned enim murelikuks tegevad tulemused.

• Küsimustikule vastanud, tõenäoliselt pigem aktiivne osa vanematest kohtub klassijuhatajaga vaid 1–2 korda aastas, paljud sooviksid, et (ennekõike individuaalseid) kohtumisi oleks enam.
• Tihti ei tunne vanemad, et saaksid koolis ja klassis toimuvat mõjutada.
• Vanemad suhtlevad omavahel väga vähe, sellele saaks aluse panna algklassides ning klassijuhatajal nähakse seejuures suurt rolli.
• Tulemused näitavad, kuivõrd on vaja arendada kodu ja kooli koostööd. Kui vanemad ja kool vaid teaksid, millised võimalused vastastikku mõju avaldada on käeulatuses! Loodan väga, et TULUKESE projekt ning peatselt kaante vahele saav kodu ja kooli koostööst rääkiv raamat aitavad kaasa, et nendes lõigetes paranevad Tartu (ja mitte ainult) koolide tulemused lähiaastatel enam kui vaid paar komakohta.