„Verikambi” seob tänapäeva ja folkloori
Jaanika Palm
Meie noortekirjanduses pole praegu kõige paremad ajad. Nii jõudis näiteks möödunud aastal eesti autoritelt meie lugejateni vaid kuus noorteraamatut. Enamik neistki olid ettearvatavad ja vähepakkuvad, klišeelike olukordade ja kahvatute tegelastega teosed, mille läbilugenuna suudad vaid emotsioonituna õlgu kehitada. Õnneks täidab noorlugejate jaoks tühikut nii geograafiliselt kui ka temaatiliselt mitmekesistunud tõlkekirjanduse valik, kuid algupärandeid see täielikult asendada ei suuda. Alanud 2016. aasta tõi aga kaasa meeldiva üllatuse – kirjastuselt Varrak ilmus Reeli Reinausi noorteromaan „Verikambi”.
Reeli Reinaus pole noortekirjanduses tundmatu nimi. 2008. aastal lastejutuvõistluselt „Minu esimene raamat” teosega „Saladuslik päevik” tuule tiibadesse saanud autor ilmutas vaid aasta hiljem noorteraamatu „Mõistatus lossivaremetes”. Sestpeale on Reeli Reinausilt igal aastal üks-kaks laste- või noorteraamatut ilmunud. Tänaseks on tema kontol koos paari täiskasvanutele kirjutatud teosega üle 20 raamatu. Selle ligi kümneaastase kirjandusliku karjääri jooksul on märgata kirjaniku jõudsat arengut sisulisuse, süvenemise ja läbitöötatuse suunas.
„Verikambi” peategelased on neli gümnaasiuminoort: Kirke, Joonas, Elina ja Gustav. Kirke ja Joonas on õde-venda, kelle perekond on elanud alevis ammusest ajast saadik. Kirke kunagine parim sõbranna, praegune Joonase tüdruksõber Elina on sõpradega võrreldes sisserännanu. Gustav on aga alevis lausa uustulnuk – ta on oma täditütre Elina pere juurde kolinud õppeaasta alguses. Tema vanemad on surnud, varem on ta elanud linnas oma teiste sugulaste juures. Alevis liikvel olevad kuulujutud pajatavad poisi väljaheitmisest sealsest koolist.
Raamatu süžeelise telje moodustab mahajäetud vesiveski ja sellega piirneva müstilist Verikambi nime kandva maavalduse mõistatuse lahendamine. Nimelt eksib noorte seltskond matkal metsa ära, jõuab viimaks müstilise vesiveski juurde ning on sunnitud seal öö veetma. Hommikul leiavad noored küll kiiresti kodutee, kuid salapärane öö jätab igaühte neist oma jälje. Joonas, võtnud veskist kaasa vana albumi, avastab sealt neiu, kes on hirmutavalt sarnane tema õega. Kirkega hakkavad toimuma teadvustamata kirjutamissessioonid. Temast on saanud nn kanaldaja, isik, kes võtab vastu informatsiooni teistest maailmadest ja edastab seda paberile kirjutatuna. Gustav on pärast veskis veedetud ööd mõtlikum ja tujukam kui varem ning esineb nõudmistega, mida ta põhjendada ei oska. Elinat aga tabavad ootamatud armukadedushood.
Algul ei oska noored toimuvat veskiööga seostada, kuid õige pea, kui omavahel rääkida julgetakse, pole veski ja edaspidi juhtuva seostes enam mingit kahtlust. Ka teiste alevi noortega hakkavad juhtuma müstilised lood. Nii sõidab Joonase bändikaaslane Daniel, andekas laulukirjutaja ja solist, kelle esimene, veskist inspireeritud laul on just raadiote esitusloenditesse murdnud, pärast edukat esinemist end autoga surnuks. Teine bändiliige Sander, kes pärast Danieli surma sõbra kirjutatud lugu korduvalt lohutuseks kuulab, kaotab isaga katust parandades vaimse tasakaalu ja tahab katsetada linnuna alevi kohal hõljumist. Tema elu õnnestub meedikutel siiski päästa. Nüüd tuleb Kirkel, Joonasel, Elinal ja Gustavil omavahelised lahkhelid unustada ja salapärane juhtum lahendada.
Reeli Reinausi uus romaan pole klassikaline noorteraamat, milles realistlike näidete varal selle keeruka eluperioodi kasvu- ja kujunemisvaevu uuritakse, noortele elu selgitatakse. Tõsi, teoses on põneva seesmise dünaamikaga peategelaste seltskond, kellest igaühel oma loomusega sobivad väljakutsed ja probleemid. Kirke peab valima kahe poisi – südamliku, sooja ja tuttava Sanderi ning müstilise, saladusliku ja aeg-ajalt isegi hirmutava Gustavi – vahel. Joonasele põhjustavad peavalu suhted bändi fännide ja tüdruksõbraga, Gustav igatseb oma erivõimetest vabaneda ja elu muretsemata nautida. Elinal aga on pidevalt läbikukkunu tunne. Kuigi tal on kõik õnneks vajalik justkui olemas, ei oska ta seda hinnata ja hingerahu saavutada. Ikka igatseb ta midagi rohkemat. Huvitavalt esitatud nüüdisühiskonna probleemidele kõrval kerkivad tihti esile ka filosoofilisemad küsimused. Enim arutletakse armastuse ja surma suhete üle, aga käsitletakse ka päritolutemaatikat, eriti üksikisiku rolli suguvõsa jadas uurides. Mitmesuguste probleemidega tegeleb kirjanik argumenteeritult ja vastutustundlikult.
Intrigeerivad on ka müstilised teemad. Reeli Reinaus on üks väheseid kirjanikke, kes meie oma rahvapärimust nii osavalt, värskelt ja suure austusega kasutab. Õppinud nii folkloori kui ka teoloogiat, omab ta teadmisi, mida oskab põnevalt miksida ning noortele sobivas vormis esitada. Nagu mitmes tema varasemaski teoses, on ka „Verikambis” neid teadmisi ja oskusi veenvalt ära kasutatud. Peategelaste kohatist nooruslikult võluvat naiivsust folkloori mõtestamisel on vahetevahel ka naeruvääristatud. Nii kirjeldab autor humoorikalt, kuid siiski kaasaelamisega verivorstide ja hematogeeniga needuse vastu võitlemist, mis loomulikult soovitud tulemusi ei anna.
Raamat on kirjutatud lihtsas, noortele hästi ligipääsetavas stiilis. Teose ülesehitus on põnev, igavalt lineaarse jutustamisviisi asemel kasutatakse mitut jutustajat ja eri ajatasandeid. Lugejat kannab selles esialgu rägastiku või labürindina näivas olukorras kiirelt edasi kuni viimaste lehekülgedeni hoitud põnevus. Meeliköitev on ka kirjaniku oskus luua meeleolu ja edastada tegelaste tundeid. Reinaus ei kasuta liigselt detaile, vaid valib iseloomulikuma ning töötab sellega, jättes nõnda ruumi ka lugeja kujutlusvõimele.
Loodetavasti toovad „Verikambis” realiseerunud Reeli Reinausi trumbid, nagu põnevalt põimitud müstiline sündmustik, köitvad teemad, eesti rahvapärimuse kasutamine ja elu mõtestavate probleemide käsitlemine, sellele meeliköitvale teosele rohkelt lugejaid.