Voorused ja väärtused

Maie Tuulik

Hariduskonverentsi „Voorused ja väärtused„ vestlusringis jäi kõlama mõte, et väärtuskasvatuses pole oluline mitte mis ja kuidas, vaid kes, st inimene ise ei tohi kaduma minna. See ongi Aristotelese vooruseõpetuse põhiküsimus. Voorus, nagu ka väärtus, on inimeseks kasvamisel nii eesmärk kui ka teadmine, mis võib saada iseloomuomaduseks õpetamise ja harjutamise teel.

Aristoteles eristab loomutäiuse ja mõistusetäiuse voorusi. Need erinevad nii oma olemuselt kui ka omandamise viisi poolest.

Loomutäiuse ehk kombetäiuse voorused

Loomutäius kujuneb välja kombeharjumuse alusel, kirjutab Aristoteles.

Kombetäiuse puhul ei teki meil midagi looduse mõjul. Pole ju looduses midagi, mis harjumuse kujundamisega teistsuguseks läheks: näiteks ei saa harjutada kivi ülespoole liikuma, mis loomuomaselt liigub allapoole, kui sa tal ka tuhandeid kordi üles visates harjumust kujundaksid.

Kombetäiuse voorused on kesktee kahe äärmuse vahel. Puudulik või üleliigne treening hävitab jõu, liiga külluslik või vähene söök tervise. Liialdus ja puudulikkus mõjuvad hävitavalt, vahepealne aga säilitab vooruse. Pahega seostub liialdus või puudulikkus, loomutäiusega aga vahepealsus, õpetab Aristoteles oma eetikas.

Söögitegemist saab õppida vaid süüa tehes − ilma harjutamata ei saa kellestki head kokka. Me võime õppida eetika teooriaid, ometi ei saa voorusi sellisel moel omandada, isegi siis mitte, kui pühendaksime nende õppimisele terve oma elu. Täpselt nii, nagu ei ole võimalik saada heaks joonestajaks, kui ei harjutata joonestamist, ei ole võimalik saada vooruslikuks, kui ei harjutata vooruste järgi elamist. Hea kokk on see, kes teeb head söögid, vooruslik ehk hea inimene tuntakse ära tema tegudest.

„Nii nagu olümpiamängudelgi ei anta võidupärga kõige ilusamale või kõige võimsamale, vaid neile, kes võistlevad, [—-] tegutsevad hästi ja üllalt,” kirjutab Aristoteles.

Vaprus, mehisus on hirmu ja hulljulguse vahepeal. Hirmu võib käsitada halva eelaimusena ning kartmisega liialdaja on argpüks. Argpüks kaldub meelt heitma, sest ta kardab kõike. Vapper mees tunneb ja tegutseb olukorrale vastavalt ja nagu mõistlik on. Ta jääb kindlaks ülla eesmärgi nimel ja tegutseb vaprusest lähtuvalt. Kes aga kardetavate asjade puhul julgusega liialdab, on hulljulge. Kuigi ta kiitleb julgusega, ei jää ta kardetavas olukorras kindlaks. Hulljulged on tormakad ja kipuvad kohe ohtudesse, seal olles aga tõmbuvad tagasi; vaprad on toimimisel ägedad, enne aga rahulikud.

Tasakaalukus, mõõdukus on vahepealne kehaliste naudingute suhtes. On selge, et kui nauding poleks hüve, siis õnnelik inimene ei naudiks elu.

Hobuse, koera ja inimese naudingud on ju erinevad või nagu ütleb Herakleitos, et eesel eelistab pigem põhukuhja kui kulda – on ju eeslitele toit kullast nauditavam. Eri liikide puhul on siis ka eri liiki naudinguid. Inimeste juures vahelduvad need aga üsna palju, sest sama asi valmistab ühele rõõmu, teisele jällegi kannatust, ja mis paneb ühtesid kannatama ja vastikust tundma, on teistele nauditav ja armas.

Lahkemeelsus on seotud varaga ning on raiskamise ja ihnsameelsuse vahepeal. Raiskaja liialdab kulutamisega üle vajaliku määra. Ihnsameelset võib võrrelda pisinokitsejaga, kellel jääb aga iga asja puhul puudu. Ta kõhkleb kõiges, mida teeb, vaadates, kuidas võimalikult vähe raha välja anda ja viriseda sellegi üle, arvates, et ta teeb kõike suuremal määral, kui peab.

Suurejoonelisus on samuti seotud varaga ning kulutamisega: see on suur kulutamine. Liialdaja on aga labane – ta liialdab kulutustega üle vajaliku määra.

Väikest kulutust nõudvatele asjadele läheb tal palju raha ja ta uhkeldab sobimatult, näiteks korraldab tavalise õhtusöögi pulmapeo laadis. Kõike seda ei tee ta ülluse pärast, vaid selleks, et näidata oma rikkust, ning arvab, et teda selle eest imetletakse. Millele peaks palju raha minema, seal kulutab ta vähe, millele aga vähe, seal palju.

Puudulikkust kutsutakse pisinokitsemiseks.

Eneseväärikus iseloomustab inimest, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. See, kes hindab oma väärtust kõrgemalt, kui see väärt on, on kergats. See, kes vähendab seda, mis ta väärt on, on enesealandaja. Suure eneseväärikusega inimene hindab end väärtusele vastavalt.

Eneseväärikal inimesel näivad liigutused aeglastena, hääl sügavana ja kõne kindlana, sest see ei kiirusta, kes muretseb väheste asjade pärast, ja see ei erutu, kes ei pea midagi suureks. Kõrgenenud hääl ja rabelemine tuleb just sellest.

Kergatsid on aga rumalad ja ei tunne ennast. Nende riided ja välimus paistavad uhked välja ja nad tahavad oma head õnne välja näidata, nagu muutuksid sel viisil auväärsemateks.

Leebus on vahepealne ägeduse ja selle puudumise suhtes.

Leebe inimene tahab jääda kõigutamatuks ja mitte lasta end tunnetest liigutada, ta ärritub aga sel viisil, selle peale ja nii kauaks, kui loogiline arutelu seda nõuab. Leebe inimene pole kättemaksuhimuline, vaid pigem kaastundlik.

Liialduseks on aga äärmiselt raevukad ja sapised inimesed, kes ägestuvad kergesti kõigi peale ja kõige pärast.

„Kurjaloomulisteks inimesteks nimetame neid, kes saavad kurjaks selle pärast, mis ei pea, rohkem ja pikemaks ajaks, kui peab, ning ilma kättemaksu ja karistuseta ei lepi,” kirjutab Aristoteles.

Leebusele vastandubki pigem liialdus, sest seda esineb rohkem – kättemaks on inimlik ning ka seltskondlikus elus on kõige hullem kurjaloomuline inimene.

Viisakus, seltskondlikkus kuulub korraliku ja kasvatatud inimese juurde. Äärmused on veiderdamine (räägitakse ja tehakse asju, mida haritud inimene ei teeks) ja mühaklikkus (ollakse kõigega tõrges ja nalja ei mõisteta).

Sõbralikkusega liialdamine on meelitamine (kui ilma erilise põhjuseta liialdatakse) ja lipitsemine (kui omakasu silmas peetakse).

„Kellel aga sõbralikkus puudub, on igas suhtes ebameeldiv, on norija tüüp ja pahur inimene,” kirjutab Aristoteles.

Mõistusetäiuse voorused

Mõistusel on kaks voorust: mõistlikkus ja tarkus. Need voorused ei taotle keskmist seisundit, nagu tegid loomutäiuse voorused. Siin on tegemist mõistuse piiramatu arengupotentsiaaliga. Mõistlikkus tähendab kainet mõistust, arusaamist, arukust ja kaalutlemisoskust. Mõistlikkus on vajalik igapäevastes praktilistes valikutes ja otsustustes (practical wisdom). Ilma tegevuseta ei arene praktiline mõistus. Kaalutlemine ja valiku tegemine eeldab nii õpetusel põhinevaid teadmisi kui nende praktikas kasutamise oskusi. Mõistlik on see, kes suudab hästi kaalutleda, mis on tema puhul hea ja kasulik, ning silmas pidada ka teiste heaolu ja kasu.

„Kuigi noored mehed võivad saada teadmisi geomeetrias ja matemaatikas ja olla selles suhtes targad, ei näi sealt tulevat veel mõistlikkust. Põhjuseks on see, et mõistlikkus lähtub üksikasjadest, mis saavad kogemuse põhjal tuntuks, noorel mehel aga kogemus puudub, sest kogemus kujuneb pika aja jooksul. Nii tuleb pöörata kogenud inimeste, vanemate või mõistlike inimeste ütlustele ja arvamustele sama suurt tähelepanu kui tõestustelegi, sest kogemusest omandatud pilguga näevad nad õigesti,” kirjutab Aristoteles

Tarkus on loomutäiuse kõrgeim voorus. See on puhas teadmine, mida taotletakse teadmise enda pärast. Oleva seisukohalt on praktilise mõistuse vaatenurk kitsas, sest inimese praktiline maailm on vaid üks osa kõiksusest. Tarkus tähendab maailmakõiksuse mõistmist. Tarkus, mida tark jagada püüab, kõlab alati narrusena. Teadmisi saab jagada, tarkust aga mitte. Seda võib leida, võib kogeda, sellele võib toetuda, selle abil imesid teha, kuid jagada ja õpetada seda ei saa.