Aeg on elavhõbedaga kraadiklaasid digitaalsete vastu välja vahetada
Kelly Konetski
Kirjutan oma arvamusloo vastukaaluks Kurtna kooli direktori Kristjan Saare artiklile „Kujundav hindamine – kas loobume ka kraadiklaasist?” (ÕpL, 08.04). Usun, et kujundav hindamine võib ja peab olema Eesti haridussüsteemi osa.
Tunnen, et traditsiooniline numbriline hindamine ei anna meile enam vajalikke tulemusi. Tõsi, võime küsida, mis on vajalik. Kas on vaja taas kord laiahaardeliselt reformida niigi pidevalt muudetavat õppekava? Kas on vaja meie niigi ülekoormatud õpetajatele lisatööd? Kindlasti mitte. Aga ma ei leia, et kujundav hindamine peaks olema järjekordne muutus, mis tekitab vaid segadust või lisatööd.
Usun, et kujundav hindamine peab olema mõtteviis ja õppeprotsess. Olen seisukohal, et Eesti haridusmaastiku üks suurimaid murekohti on õnnetu, ebakindel ja kurnatud õpilane. Kuidas oleme nii kaugele jõudnud? Hinnetele orienteeritus on päädinud olukorraga, kus rolli ei mängi enam õpilase analüüsi-, arutlus- ja mõtlemisvõime. Sellest olulisem on tuupimisoskus, mis ei tooda pikas perspektiivis mingit lisandväärtust ega progressi ei lapsele endale ega ühiskonnale tervikuna.
Praeguse traditsioonilise hindamissüsteemi järgi ei ole õpilane subjekt, vaid objekt. Laps ei peaks aga olema üks teiste seast, vaid eraldiseisev indiviid, kelle võimeid ja arengut hinnatakse vastavalt.
Kristjan Saare artiklit lugedes valdas mind eelkõige kurbus. Loo autor näitab selgelt: meie haridussüsteemis on veel palju paindumatuid haridustöötajaid, kes ei ole muutustele altid. Miks?
Vastulauseks autorile soovin öelda, et ma ei leia, et õpilasi peab ilmtingimata mõõtma ja võrdlema konkurentsis. Milleks? Miks me peame olulisemaks seda, et Mati hüppas kooliaasta lõpus kaugust 3,21 meetrit (hinne 5), Peeter aga vaid 2,39 meetrit (hinne 3)? Kas selle asja juures ei peaks olema märkimisväärne mitte tõsiasi, et Peeter on kooliaasta jooksul oma tulemust suure tööga oluliselt parandanud? Olenemata sellest jääb Peetri hinne samaks – 3. Nagu ta polekski arenenud.
Autori näitele tööle kandideerimise kohta soovin vastu vaielda – tööle kandideerides ei küsi keegi sinult koolitunnistust ega sinu matemaatika hinnet. Samamoodi hakkavad tasapisi toimima kõrg- ja ülikoolid – toimuvad vestlused ja silmaringi hindavad akadeemilised testid. Sinult oodatakse enesekindlust, haritust, kompetentsust, analüüsi- ja arutlusoskust, pädevust, laia silmaringi, valdkonnateadmisi ja inimlikku sümpaatsust. Seda kõike kujundav hindamine edendada soovibki!
Olen nõus, et riiklikud ja haridusprioriteedid tuleb kokku viia. Aga lugeda, et ühe kooli direktor arvab tõsimeeli, et põhikooli lõpueksamite konkretiseerimise mõte on eelkõige selles, et oleks üheselt mõistetav, kes lõpetas põhikooli „päriselt” ja kes „lohistati läbi”, ajab mind, sotsiaalpedagoogika eriala üliõpilast, lausa vihale.
Hoiatus „Temperatuuri tõus muudab teed libedaks, ettevaatust liiklemisel” võib olla informeerivam ja äratada rohkem tähelepanu kui ilmaennustus: „Homme on ennustatav õhutemperatuur -1…-5° C”.
Kulla noored kolleegid – kõige aluseks, mis koolis toimub, on (peaks olema!) PEDAGOOGILISED põhimõtted. Ka hindamine on alati olnud PEDAGOOGILINE, sealhulgas numbriline, mille kasvatuslikku mõjujõudu tõi välja just kolleeg Kristjan SAAR. On kõlblusetu sildistada inimesi kasutatava meetodi-võtte järgi. Küll soovitan seoses hindamisega lugeda hiljuti lahkunud Kalju Saksa ja ka Aleksander Elango ülevaateid-uurimusi… Maailmas pole midagi uut! Aga tänase kooli paradigmalistest probleemidest – minu värskes esseedekogus “KOLLEEGID, MIKS ON ÕPETAJATÖÖ ALUSEKS IKKAGI PEDAGOOGIKA JA PSÜHHOLOOGIATEADUS?”
Proovin mõnele Kelly küsimusele vastata.
…………
Kelly kirjutas:
Kristjan Saare artiklit lugedes valdas mind eelkõige kurbus. Loo autor näitab selgelt: meie haridussüsteemis on veel palju paindumatuid haridustöötajaid, kes ei ole muutustele altid. Miks?
……….
Minu vastus. Maailm on täis igasugu muuta tahtjaid. 99% nendest muuta tahtjatest sarnanevad Krõlovi valmi moosekantide juhtidega kes arvavad, et kui eesel jä pärdik koha vahetavad siis on hoopis teine muusika.
Kas peab selliste muutjatega õhinaga kaasa minema? Tuleks ehk enne veenduda muutuse kasulikkuses.
Kelli kirjutab:
Vastulauseks autorile soovin öelda, et ma ei leia, et õpilasi peab ilmtingimata mõõtma ja võrdlema konkurentsis. Milleks?
Miks me peame olulisemaks seda, et Mati hüppas kooliaasta lõpus kaugust 3,21 meetrit (hinne 5), Peeter aga vaid 2,39 meetrit (hinne 3)? Kas selle asja juures ei peaks olema märkimisväärne mitte tõsiasi, et Peeter on kooliaasta jooksul oma tulemust suure tööga oluliselt parandanud? Olenemata sellest jääb Peetri hinne samaks – 3. Nagu ta polekski arenenud.
Vastus: Kas saan autorist õieti aru? Autor peab suuremaks väärtuseks mitte absoluutset teadmiste taset vaid pingutuse suurust?
Kui Juku saab korratabeli selgeks 10 minutiga aga Juhan kulutas selleks nädal aega siis Juhan tegi rohkem tööd ja väärib kõrgemat hinnet? Juku kulutas igavusest veel veel 10 minutit ja õppis ära ka trigonomeetria. Aga Juhan pingutas ju terve nädal oma korratabeliga ja teda tuleb ikka tublimaks pidada ning kõrgem hinne panna? Kas sain õieti aru?