Eesti Kultuuri Kojas arutati õpetajaõpet

27. mai 2016 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Kultuuri koja õpetajaõppe paneelis intrigeerisid kuulajaid Grete Arro, Viive-Riina Ruus ja Tiiu Kuurme. Foto: Raivo Juurak

Kultuuri koja õpetajaõppe paneelis intrigeerisid kuulajaid Grete Arro, Viive-Riina Ruus ja Tiiu Kuurme. Foto: Raivo Juurak

 

Kas tänane liberaalne ühiskond takistab heade õpetajate ettevalmistamist?

Selline üllatav küsimus tuli 18. mail peetud Eesti Kultuuri Koja korraldatud hariduse ümarlaual korduvalt ühel või teisel viisil esile ja tekitas diskussiooni.

Sissejuhatuseks seda, et TLÜ haridusteaduste instituudi emeriitprofessor Viive-Riina Ruus tänas 18. mai ümarlauda juhtinud kultuurikoja juhatuse liiget, populaarset lauljat ja muusikapedagoogi Pille Lille, et hariduse teema on kultuurikojas päevakorda võetud ja haridusrahvast ka osalema kutsutud. Ta toonitas, et kultuuri- ja haridusrahvas peaksid kogu aeg koostööd tegema, aga pole seda kahjuks teinud. Näiteks haridusseadus võeti vastu, ilma et ükski kultuuriinimene oleks juures olnud, ehkki haridus on kultuuri omandamise üks peamisi mehhanisme.

Meie õpetajate õpetaja on kehv automehaanik

Ümarlaua teemad olid erakoolid, huviharidus ja huvitegevus ning sisukas õpetajaõpe. Kõige olulisem neist oli kahtlemata õpetajaõppe teema ja see tekitas ka kõige rohkem diskussiooni.

TLÜ haridusinnovatsioonikeskuse teadur Grete Arro leidis, et õppimisprotsessi mõista aitavad teadmised uuenevad väga kiiresti selle valdkonna teadusuuringute pinnalt ning need ei pruugi alati jõuda sama kiiresti õpetajate teadmiste hulka. Seetõttu võib õpetaja vajada rohkemat ja pidevamat tuge nende teadmiste osas, kuidas õppija arengut kõige paremini toetada. Õpetaja peaks olema pidevalt õppiv spetsialist nagu arstki, aga küsimus on sageli selles, milline täiendõpe täpselt õpetajateni jõuab. Sageli on infot nii palju, et mõistlikku on raske üles leida. Arro tõi oma sõnul hästi robustse ja kindlasti paljusid vihastava näite, võrreldes õpetajat näiteks autosid parandava mehaanikuga. Kui mehaanikut huvitaks ainult see, mismoodi auto välja näeb või kuidas teistest autodest erineb, mis on tema tippkiirus, või millist värvi on auto igapäevase garaaži seinad, siis oleks raske mõista, miks antud auto parajasti sõita ei taha. Mehaanik tegelikult jätab muu kõrvale ja küsib, milline peab olema mehhanism auto sees, mis auto kui nähtuse defineerib ja kuidas teha nii, et see hästi töötaks. Kuigi näide on ehmatav, võiks ikkagi ka laste puhul rohkem küsida, kuidas ikkagi mõista kõiki õppimisega seotud protsesse, sealhulgas nii kognitiivseid kui ka motivatsiooni ja emotsioonidega seotuid, mida alati silmaga näha ei ole; ning kuidas neid toetada – ehk siis, kuidas “mehhanism” töötab ja areneb ja mismoodi seda probleemide korral “parandada”. Näiteks auto võrdlemine teiste autodega ilmselt ühtegi autot paremini sõitma ei ole pannud, samuti remonditöökoja seinte kollaseks värvimine.

Miks aga olukord selline on ja kuidas seda muuta? Ehk saaks kiirendada kuidagi seda, et tõenduspõhine teadmine õppimisest leiaks kiiremini tee klassidesse ja seda saaks paremini didaktikasse siduda ja katsetada – tundes õppimist toetavaid mehhanisme, saaks õpetaja nendele toetudes proovida uusi lahendusi. Ent mitte uuendada meetodeid meetodite endi pärast, vaid ikka teades, mida see meetod peab täpselt mõjutama ja miks midagi uut tehakse. Iseasi on muidugi see, mis asi üldse on tõenduspõhisus ja kuidas sellest aru saadakse.

Reaalkooli õppealajuhataja Martin Saar ütles, et õpetaja võrdlemine autotehnikuga pole kõige parem, sest töökojas on tavaliselt paar kolm autot, aga õpetajal on nädalas 400 „autot” parandada: ühel streigivad pidurid, teine ei käivitu, kolmandal lekib kütusepaak jne. Õpetaja on kiirreageerija, mitte süveneja, pakkus Martin Saar.

Grete Arro vastas, et muidugi on kõik inimesed kordumatud, aga äkki siiski kõik õppimisega seotud erinevad vajadused ja probleemid siiski nii unikaalsed ei ole – tundes paremini, millised need probleemid võivad olla, teisisõnu, olles “ära kaardistanud” õppimisega seotud protsessid, selgub ehk, et õpetama ei pea 400 erineval viisil, aga äkki kolmel-neljal; või peab mõnikord tegema mõnda asja teisiti, vastavalt sellele, kuidas õpilased mingis õppimise kontekstis parasjagu toime tulevad.

Ideoloogia seob õpetajaõpet käsist ja jalust

Kui Grete Arro nägi õpetajaõppes uusi võimalusi ja helgemat poolt, siis TLÜ haridusteaduste instituudi kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme maalis õpetajaõppe tänasest olukorrast väga sünge pildi. Ta märkis, et meie õpetajate õpetaja on käsist-jalust seotud, ta ei saa mitte midagi ise otsustada, sest peab täitma paljusid käske, mis talle antakse. Teist sellist ametit, kus kasutatakse nii palju sõna „peab”, ilmselt polegi, väitis dotsent Kuurme. Kehtiv ideoloogia ütleb ette, mis peab tänapäeval inimesest saama: inimkapital, tööjõud, klient, tarbija vm. Inimene ei otsusta enam ise, vaid otsib seda, kes ütleks talle, mida ta peab tegema, ja kui see on nii, kasvatame orjasid. Tiiu Kuurme lisas, et tänane inimene on eelkõige külmetav individualist, Tammsaare kuningas, kellel on külm. Väljapääsuks sellest külmast tegelikkusest pakkus ta pedagoogilise armastuse diskursust, soovitades lugeda ameerika feministi Nel Noddingsi raamatut „Hoolimise eetika”.

Õpetajate liidu esimees Margit Timakov küsis, milles õpetaja sunnismaisus konkreetselt avaldub, sest tema tunneb ennast õpetajana vabana ja ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et Eesti õpetaja on üks vabamaid ja iseseisvamaid Euroopas.

Tiiu Kuurme vastas, et oleneb inimesest, aga pole õpetajat, kes poleks tajunud seotud käsi, ja see tuleneb valitsevast ideoloogiast.

Grete Arro märkis, et talle jääb küll arusaamatuks, kuidas saab valitsev ideoloogia takistada õpetada tulevastele õpetajatele vajalikke oskusi, mille abil saab toetada lapse arengut.

Kõige tähtsam on sidesõna „ja”

TLÜ emeriitprofessor Viive-Riina Ruus soovitas hoiduda vastandumisest. Tal olevat alati tahtmine püsti hüpata, kui keegi jälle pateetiliselt teatab, et tema õpetab last, mitte ainet. Mis on armastusest lapse vastu kasu, kui ainet ei oska? Tuleb õpetada nii last kui ka ainet. Ja lisaks tuleb last kasvatada aineõpetuse kaudu.

Viive-Riina Ruus ütles piltlikult, et hariduse vallas on kõige tähtsam sõna sidesõna „ja”. Mitte öelda „indiviid või ühiskond”, vaid „indiviid ja ühiskond”. Mitte „traditsioon või innovatsioon”, vaid „traditsioon ja innovatsioon”. Mitte „konkurents või koostöö”, vaid „konkurents ja koostöö” jne. Lastele meeldib võistelda ka. Mitte „vabadus või hierarhia”, vaid „vabadus ja hierarhia”, sest teatud hierarhiad on samuti hädavajalikud.

Ainult süvaõppega koolide (nn eliitkoolid) puhul jäi Viive-Riina Ruus vana vastandava vormeli juurde. Ta ei öelnud „süva- ja tavakoolid”, vaid väitis, et süvaõppega koolid on seisulikult kinnised seltskonnad ja Eesti ühiskonnale väga ohtlikud. Ta ütles, et nendest koolidest väljalangenud õpilased satuvad tõrjutute klassi, aga Euroopast on läinud ISIS-e eest võitlema just tõrjutute hulka kuulujad.
Grete Arrole tundus, et kuigi erakoolide näol ei ole tegemist jõukama rahva koolidega, on nendesse koolidesse sageli siiski üks ressurss koondunud – see on teatav intellektuaalne kapital – on vanemaid, kes on ehk sõnaosavamad ja ehk ka tundlikumad ning oskavad oma lastele teistsuguse koolikeskkonna välja võidelda. Aga lapsed, kelle vanemad ehk ei oska neid hariduslikke probleeme nii hästi sõnastada ega ka ise aktiivselt teistmoodi koolide nimel võidelda, võiksid tegelikult individualiseerivamat ja turvalisemat koolikeskkonda veelgi enam vajada. Ehk ei ole pikas perspektiivis mõistlik, et oma laste haridusele rohkem sisuliselt mõtlevad vanemad ja nende lapsed koonduvad kindlatesse koolidesse, tõmbavad sinna ka osad õpetajad ja jätavad nii-öelda “tavaliste laste” koolidesse ülejäänud. See meenutab mingitpid samuti kihistumist. Kui prooviks kõik koos avada diskussiooni kõigi koolide paremaks tegemise üle?

Martin Saar küsis, miks ei tohi lapsed õppida süvendatult seda, mis neile meeldib ja milles nad on edukad. Teiseks märkis Saar, et õpetajas ei tekita ebakindlust mitte tänane ühiskonnakord, vaid ülikoolist saadud nõrgad teadmised, ja seda nii aineõppes kui ka psühholoogias. Ta nentis, et ülikoolist tulnud noorel õpetajal ei ole selget ja kindlat tänapäevast loodusteaduslikku maailmapilti. Kui aga õpetaja ei suuda oma ainevaldkonnas vabalt orienteeruda, ei julgegi ta uurida, katsetada, avastada, vaid ootab käsku. Noored ei tee õpetajaks õppides piisavalt tööd või pole õpetajaks õppimise süsteem küllalt tõhus, pakkus Martin Saar välja kaks põhjust.

 


KULTUUR, HARIDUS, HARITUS

  • Lisaks 18. mai ümarlauale on Eesti Kultuuri Koda korraldanud veel kaks analoogilist. 18. veebruaril selgitati välja Tallinnas hariduselu põhilised probleemid. 28. märtsil keskenduti Tartus huvi­hariduse, kooli kui ruumi ja eetika küsimustele hariduses. Protokollid leiab aadressilt www.kultuurikoda.eu.
  • Ümarlauad on osa ettevalmistusest Eesti kultuuri koja haridusteemalisele konverentsile „Kultuur, haridus, haritus”, mis toimub 4. ja 5. novembril Tartus Eesti Rahva Muuseumi konverentsikeskuses.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!