Eesti maavarade saaga: adekvaatse info lünklikkus toidab populismi

27. mai 2016 Karl Kello toimetaja - 10 kommentaari
Geoloogia ei ole tänapäeval ainult geoloogia. Sellega seostuvad majandusliku ja riikliku julgeoleku, samuti sotsiaal- ja keskkonna- ning n-ö silmailu probleemid. Võimalik kaevandamine sõltub kontekstist: maapõue-, majandus-, keskkonnauuringutest + haridusest/haritusest ning avalikustamisest – ja vajadusest. Foto: Tairo Lutter / Scanpix

Geoloogia ei ole tänapäeval ainult geoloogia. Sellega seostuvad majandusliku ja riikliku julgeoleku, samuti sotsiaal- ja keskkonna- ning n-ö silmailu probleemid. Võimalik kaevandamine sõltub kontekstist: maapõue-, majandus-, keskkonnauuringutest + haridusest/haritusest ning avalikustamisest – ja vajadusest. Foto: Tairo Lutter / Scanpix

 

Fosforiit ja haruldased muldmetallid on strateegiline ressurss mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa Liidu jaoks. Maavarade nimekiri, mida Eestis tasub kaevandada, saab pikk, eriti kui Jõhvi kandis sügavuti minna.

Kas rikkus maapõues on õnnistus (esivanemate pärandus) või needus (kiirlaen laste arvelt), sõnastas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere probleemi olemuse n-ö otse naelapea pihta kuu aega tagasi maapõue strateegia konverentsil.

Eesti on väidetavalt maavarade poolest vaene maa. Mis see on – kas selgelt teadvustatud hoiak, teadmatus või kindlalt poliitiline suhtumine, küsis Tartu ülikooli rektor Volli Kalm eelmise aasta lõpus teaduspärastlõunal teaduste akadeemias retooriliselt. Kõigepealt on vaja teada, mis meil kus on. Järgneb poliitika maavarade kasutamiseks – kas ja mis tingimustel kaevandada. TÜ arendusprorektori Erik Puura kujundliku väljenduse kohaselt on nii, et nagu meie ei saa aru, miks Soome ei astu ­NATO-sse, ei saa soomlased aru, miks meie ei taha uurida oma loodusvarasid. Kontekst selline, et miks peaksid eestlased töötama Soome kaevandustes, kui võiksid seda ju kodus teha.

Me ei tea, mis meie maavara maksab – ei siis, kui ta maa all vaikselt oma aega ootab, ega ka konkreetses turusituatsioonis. Loodusvaradel on teatavasti kaks hinda – üks n-ö maa-alune ja teine siis, kui tekib nõudlus. Tihtilugu on aga nõnda, et mis hindamatu, see väärtusetu.

Maapõue strateegia

On küllalt põhjust rääkida kahekümneaastasest stagnatsioonist ja müütidest geoloogias. Kalli raha eest hangitud ainulaadsed aparaadid seisavad. Pärast fosforiidisõda vähenes geoloogiat õppijate arv. Kogu meie potentsiaal seisab – ja vananeb. Üks müüt on, et uurimine tähendab kaevandamist ja sellega kaasnevad suured negatiivsed mõjud – silme ees fosforiidisõjaaegne depressioonilehter.

Eelmise aasta detsembris jõudis valitsus lõpuks otsusele luua maapõue strateegia, seda aastani 2050. Eelnõu kujule peaks arengudokument jõudma tänavu IV kvartalis. Pärast ühiskondlikku ja poliitilist arutelu peaks strateegia jõudma riigikogus kinnitamisele 2017. aasta IV kvartalis. Aga alati on oht, et strateegia võib osutuda lihtsalt üheks paberiks. Paber ja tegelik töö öeldakse olevat kaks eri asja. Geoloogide kindel tahe on midagi tegelikult teha, ja kohe. Kuivõrd ollakse juba niikuinii aasta(kümne)te kaupa venitanud.

Rikkus on turvalisuse alus

Maapõuevarad – see on riigi rikkus. Meie riiklus põhineb vaimsusel, kultuuril, keelel. Kuigi Eesti suurim rikkus on targad inimesed, s.o rohkem potentsiaal, vaimne rikkus, ei taha me arusaamatul kombel uurida Eesti riigi pidamiseks vajaliku rikkuse allikaid. Küsimus seega selles, kui tark meie riik on. Oluline on, et teadlased räägiksid sama keelt otsustajatega. Et tekiks ühine infoväli. Tarmo Soomere kinnitab, et teaduste akadeemia on üks vähestest institutsioonidest, kes julgeb öelda, et ta ühte või teist asja ei tea – ja siis saadetakse n-ö eesliinile uurijaprofessorid. Sest kui adekvaatne informatsioon jääb lünklikuks, täidab lüngad populism.

Soomere sõnul ei ole maavara enam lihtsalt maa sees vedelev väärtus – see on pigem keerukas kompleks, kus ristuvad majanduspoliitilised ja välispoliitilised huvid: sh fosforväetiste hind 20 aasta pärast; põhjavesi meie ühe kõige suurema rikkusena ja praegu peaaegu tasuta väärtusena, võitlus ressursside pärast … Komplekssed nähtused vajavad kompleksset lähenemist ja raamidest väljumist, parima uue teabe ja tehnoloogia rakendamist. Küsimus on selles, kust võtta neid sädelevaid ja kompetentseid eksperte? Noored teevad tarku valikuid – kui geoloogia on ühiskonnas paaria seisundis, siis seda ei õpita.

Niisiis – kas Eestis on võimalik teadmistele tuginev maavarapoliitika?

Tarmo Soomere: „Teoreetiliselt kindlasti. Maavarade küsimus on meie meeli erutanud juba rohkem kui ühe põlvkonna vältel, sellest ajast, kui nn fosforiidisõda tuli meie teadvusesse, tekitades teatava kindla suhtumise. Seda peegeldav not in my backyard, lühendatult nimby-positsioon – kaevandatagu kus tahes, aga mitte minu tagaõues – ei ole Eestile ainuomane. See on üle maailma levinud.

On mõistetav, et kui läheme maa kallale, maa sügavustesse, siis kaotab keegi oma kodu, kaob olematusse üks põld, mis meid toidab, kaob üks lüli või vähemalt ruumiline koht sealses ökosüsteemis ja asendub teise, kunstliku süsteemiga. Tekib akuutne oht põhjaveele, atmosfäärile ja ümbritsevale pinnasele. Nende ohtude alahindamisest või väärkäsitlusest on see nimby-seisukoht alati tuge saanud. Meil on ikkagi valus kogemus Ida-Virumaaga, kus võime küll ilusasti taastada loodust, aga taastatud loodusel läheb aastakümneid, kuni ta meile omaseks saab, ja veel kauem, enne kui sinna uus põld tekib. Tegelikult me ikkagi ei tea, kuidas hakkab põhjaveerežiim toimima, nii et neid küsimärke on palju ka korralikult rekultiveeritud karjääride puhul. Mõnest karjäärist võib muidugi saada kena supluskoht, aga see on suhteliselt nõrk ja väga lokaalne argument.”

Võimalus saavutada konsensus

TS: „Õieti esimest korda ilmnes võimalus ühe laua taga kaevandamise küsimuses konsensus saavutada 26. aprillil maapõuestrateegia konverentsil. Siis oli õhus arusaam, et ei pea kaevandama lihtsalt selleks, et maavarade müügist raha saada – aga kui on mingigi võimalus, et suudame kaevandamise kaudu Eesti ühiskonda üles ehitada ja viia oma riik globaalses väärtusahelas aste või kaks kõrgemale, oleksid paljud nõus riskima. Siis on võimalik saavutada konsensus. Matrossovi tüüpi käitumine ei ole ju inimestele võõras. Kui saab ikka väga selgeks, et sellest võidab kogu ühiskond, riik, on paljud nõus ühise hüve nimel ka oma kodutalu ja koduse metsasalu n-ö kaalule panema. Ka kohalikud omavalitsused muutuvad siis paindlikumaks. Punane joon on siin selge: kui põhiosa kaevandamisest saadavast kasust lõikavad vahendajad ja raha voolab Eestist välja, siis ei tule seda teha, aga kui suudame nüüd teha imet ja selle abil tõusta maailmas paremale kohale, siis on mõtet riskida.

Pean ütlema, et mul ei ole väga suurt usku, et teadmiste- ja teadusepõhine suhtumine siin võidab. Aga praegu on asjad juba niikaugel, et pole välistatud, et võidab. Eesti ühiskonnas on toimumas pööre teadmiste- ja teaduspõhisuse suunas.“

Inimressurss, suurim lünk

TS: „Maapõue uurimises oleme suurusjärkudes paremas seisus kui näiteks kliimauuringute alal. Meil on väga tugev geoloogia koolkond, kellest mitmed n-ö mastimännid on veel tegusad. Me oleme seda koolkonda sõna otseses mõttes tuuseldanud mitmel moel, sinnani välja, et peaaegu riigi tasandil on kuulutatud geoloogilised uuringud pahadeks-pahadeks. Tulemus on ka selgelt näha – möödunud aastal astus, kui õigesti mäletan, Tartu ülikooli geoloogiat õppima umbes 20 kohale kaks inimest. Geoloogid on otsinud endale muud tööd, näiteks Tartu ülikooli rektori ja prorektori ametikohal. Nõnda ei ole meie tippgeoloogid enam geoloogias, vaid ülikooli juhtkonnas. See on alarmeeriv fakt, et unikaalne kompetentsus on loobumas geoloogiast n-ö professionaalidena, et tegelda väga edukalt mujal. Küsimus on, kas suudame seda protsessi tagasi pöörata. Meie praegune potentsiaal geoloogias lisab siiski veendumust, et teoreetiliselt on võimalik saavutada seda, et maapõuevarade strateegia luuakse teaduspõhiselt ja et maavarasid hakatakse teaduspõhiselt ka kasutama.”

 


POOLT JA VASTU

Nn Fosforiidisõda-3 on tasakaalustatud meedia puudumise tulemus: kuna ainult „poolt”- ja „vastu”-hoiak müüb, siis valitakse tendentslikult „poolt”-hoiak, „vastu”-hoiak või pannakse „poolt” ja „vastu” tunniks ajaks kokku, tulemuseks on veel suurem segadus. Teadlased on muudetud hüpiknukkudeks, keda vastavalt vajadusele paigutatakse siia- ja sinnapoole tegelikult olematut rindejoont. (Erik Puura, 26.04)

 


10 kommentaari teemale “Eesti maavarade saaga: adekvaatse info lünklikkus toidab populismi”

  1. inseneR ütleb:

    #Fosforiit ja haruldased muldmetallid on strateegiline ressurss mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa Liidu jaoks. Maavarade nimekiri, mida Eestis tasub kaevandada, saab pikk, eriti kui Jõhvi kandis sügavuti minna.#

    Pole maavarad ainuke strateegiline ressurss, mille kaevandamise vajadust ja teadusliku uurimise vajadust meil teadmistepõhiseks deklareeritud ühiskonnas eiratakse, vaid ka ülejäänud majandusharud, mille vajadused ei kajastu teadusuurimiste teemades. Kui suur osa Eesti teadusteemadest tuleneb Eesti majanduse ja tootmise vajadusest? Kui suur osa teadusteemadest tuleb tootmispõhises Soomes ja EL-is majandusest? EL-i teadusraha jaguneb nii, et 15% läheb teemastamata fundamentaalteadusele (lotole) ja 85% kohaliku majanduse vajadusest lähtuvale teemastatud teadusele. Eesti teadusrahastus ei pea teadusteema seotust kohaliku eluga üldse oluliseks. Oluline on vaid suvalise teemaga teadusartikli kvaliteet ja veel rohkem kvantiteet. Kvaliteedi-kvantiteedipõhise teemastamata teaduse teemad on osutunud hüplevaks ja olekski üllatav, kui see nii poleks, sest pole pikka juurikat, mis kodumaa mullas.
    Seoses maavarade väärindamise vajaduse tajumisega, lõpeb teadmistepõhine teadusteemade isolatsioon tootmisest geoloogiateaduses. See teadusharu saab sisendi tootmisest ja väljundi tootmisesse ning tootmispõhiseks muutunud geoloogiateadus saab anda oma panuse meie majanduse konkurentsivõime kasvatamisesse. Teemastada tuleks ka muu teadus. Teemastatud tootmispõhine teadus ei tähenda seda, et artiklite kvaliteet peaks langema. Kvaliteedinõuded teadusartiklitele peaks jääma endiseks. Kohaliku tootmisharuga seotud teadusharu efektiivsuse eest tootearenduse kaudu konkurentsvõime tõstmisesse vastutab tootmisalase uurimisteema väljaselgitaja ja välja andja Teadusagentuur, kui teadusraha jagaja.
    Uuurimisteemade selgitamiseks peaks Teadusagentuur tegema sisulist koostööd meie tööstuse suurimate sektorite erialaliitudega, et välja selgitada nende tootearendusele vajalikud akadeemilised teemad. Kui nii moodi rahastada 85% teadusest, siis vastab see EL-i stiilile.

  2. inseneR ütleb:

    #Eesti on väidetavalt maavarade poolest vaene maa. Mis see on – kas selgelt teadvustatud hoiak, teadmatus või kindlalt poliitiline suhtumine, küsis Tartu ülikooli rektor Volli Kalm eelmise aasta lõpus teaduspärastlõunal teaduste akadeemias retooriliselt.#

    Teaduste akadeemia ei jaga teadusraha. Seda teeb Teadusagentuur. Seega oleks mõjusam rääkida teadusprobleemidest Teadusagentuuris, kui Akadeemias.
    Kui vaadata teaduste akadeemia kodulehe Kronoloogia rubriiki, mis algab aastaga 1938, siis maksimaalne uurimisteemade tööstusega seotus on aastal 1990. Teaduste akadeemia oli siis praktiliselt ministrite nõukogu nõu andev tagatuba. Aastal 2015 saab kronoloogiast lugeda: 9. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Kunstimuuseumiga.

    Kui teaduse seotus tootmisega kadus Teaduste Akadeemiast, siis oleks see pidanud siirduma kuhugi mujale, näiteks Teadusagentuuri, kuid ei siirdunud. Ühiskond jättis teadlased oma päi ja ise endale teadusteemasid määrama ehk ise ennast juustest tõstma või ise ennast rahuldama. Mõlemad tegevused pole riigi majandust silmas pidades viljakad.

  3. inseneR ütleb:

    #On küllalt põhjust rääkida kahekümneaastasest stagnatsioonist ja müütidest geoloogias. Kalli raha eest hangitud ainulaadsed aparaadid seisavad. Pärast fosforiidisõda vähenes geoloogiat õppijate arv. Kogu meie potentsiaal seisab – ja vananeb.#

    Siin geoloogia ja kaevandmise kohta käiv, ei käi ainult geoloogia ja kaevandamise kohta, vaid laiemalt teaduse sideme kadumisest kohaliku tööstuse tootearendusega ja seega teaduse mõju kadumisest meie tehaste konkurentsivõime kasvatamisesse ja ekspordist tulevasse jõukuse kasvu. Ilma väljastpoolt teadust tuleva sisendita ja väljuva väljundita teadus on sama ebaefektiivne ja mittevajalik teadusest väljas pool, kui ükskõik mingi muu isoleeritud tegevusvaldkond ühiskonnas.

  4. inseneR ütleb:

    #Eelmise aasta detsembris jõudis valitsus lõpuks otsusele luua maapõue strateegia, seda aastani 2050. Eelnõu kujule peaks arengudokument jõudma tänavu IV kvartalis. Pärast ühiskondlikku ja poliitilist arutelu peaks strateegia jõudma riigikogus kinnitamisele 2017. aasta IV kvartalis. Aga alati on oht, et strateegia võib osutuda lihtsalt üheks paberiks. Paber ja tegelik töö öeldakse olevat kaks eri asja. Geoloogide kindel tahe on midagi tegelikult teha, ja kohe. Kuivõrd ollakse juba niikuinii aasta(kümne)te kaupa venitanud.#

    Kui üritada vaid ühe majandusharu ja teadusharu tegevus kooskõlastada erandina, siis ega tulemus eriti elujõuline olla ei saa. Teiste majandusharude esindajad hakkavad muidugi küsima, aga meie? Kas meie konkurentsivõime kasvatamine ei nõua kohaliku teaduse tuge tootearendusele?

  5. inseneR ütleb:

    #Maapõuevarad – see on riigi rikkus.#

    Meie rikkuse-vaesuse alus on ka praegu toimiv tööstus, mis annab 80% eksporditulust. Seda olemas olevat tööstust justkui polekski olemas, kuna olemas oleva tööstuse tehnoloogia- ja toote arendamiseks ei jätku, ei tähele panu ega EAS-i ega Teadusagentuuri teemastatud raha. EAS rakendab põhiraha mitte millekski kohustava ärikeskkonna ja innovatsiooniteadlikuse tõusu meetmetesse, millele Riigikontroll tähele panu ei osuta ja Teadusagentuur rahastab teadusteemasid, mis ei tulene kohaliku tehase tootearenduse vajadustest.
    Nutika Spetsialiseerumise(NS) teemad ei lange kokku meie majanduse-tööstuse sektoritega, sest nende teemade määramise juures polnud suurimate tööstusharude erialaliitude esindajaid, vaid NS teemad määrasid põhiliselt teadusasutuste esindajad. Nagu teada, pole EV teadusteemad-suunad seotud meie tööstuse tootearendusele vajalike teemadega, nagu olid seotud ENSV ajal.

  6. inseneR ütleb:

    #Tarmo Soomere…Noored teevad tarku valikuid – kui geoloogia on ühiskonnas paaria seisundis, siis seda ei õpita.#

    Sama kehtib ka üldisemalt eestlase suhtumise kohta tööstusesse ja tootmisesse, mis erineb väga korealase suhtumisest tööstusesse ja tootmisesse. Selle tulemusel erinevad teadmistepõhise vaese Eesti ja tootmispõhise jõuka Korea tööstuse, teaduse ja hariduse tase.

  7. inseneR ütleb:

    #Niisiis – kas Eestis on võimalik teadmistele tuginev maavarapoliitika?#

    Eesti geoloogiateadus peaks tuginema Eesti Mäetööstuse vajadustele ja olema seega 85% ulatuses temaatiliselt tootmispõhine.

  8. inseneR ütleb:

    #Tarmo Soomere: „Teoreetiliselt kindlasti. Maavarade küsimus on meie meeli erutanud juba rohkem kui ühe põlvkonna vältel, sellest ajast, kui nn fosforiidisõda tuli meie teadvusesse, tekitades teatava kindla suhtumise. Seda peegeldav not in my backyard, lühendatult nimby-positsioon – kaevandatagu kus tahes, aga mitte minu tagaõues – ei ole Eestile ainuomane. See on üle maailma levinud.#

    Fosforiidisõda oli eelkõige poliitiline aktsioon keskvõimu vastu, kes soovis siinse fosforiidi maha müüa ja selle kaevandamiseks suurel hulgal võõrtööjõudu sisse tuua. Seega olid konflikti osapooled ja nende motiivid väga selged. Paljud praegused fosforiidi kaevandamise vastased ei taha tunnistada, et olukord on kardinaalselt muutunud ja praegused kaevandada soovijad pole välisomanikud, kes siia plaaniks sisse tuua suurel hulga võõrtööjõudu.

  9. inseneR ütleb:

    #TS…Pean ütlema, et mul ei ole väga suurt usku, et teadmiste- ja teadusepõhine suhtumine siin võidab. Aga praegu on asjad juba niikaugel, et pole välistatud, et võidab. Eesti ühiskonnas on toimumas pööre teadmiste- ja teaduspõhisuse suunas.“#

    Kahjuks valis Eesti vabanemisel 25 aastat tagasi tootmispõhise ühiskonna tahtmise asemel teadmistepõhiseks saamise soovi. Nüüd on meil EL-i raha eest muretsetud kümnete kallite alakoormatud teaduslaborite ümber madaltehnoloogiline omamaine tööstus, kus saab madalat palka maksta. On ka kõrgtehnoloogiline tööstus, kuid see on välisomanikuga ja madalaima lisandväärtusega tootmisahela osa, koostetööd tegev. Ei omamaises madaltehnoloogilises tööstuses ega välismaises kõrgtehnoloogilises, tehta Eestis tootearendust, mille aktuaalsetele teemadele saaks baseeruda meie akadeemiline teadus.
    Korea valis aastakümneid tagasi tootmispõhise ühiskonna tee ja nüüd on neil jõukust loovad maailma tipptehased, kus saab maksta tipp-palkasid. Tehased teevad tootearendust ja tootearendust toetavad akadeemilise uurimistööga Korea teadlased. Seega on tootmispõhine Korea saanud jõukaks ja targaks, samal ajal on teadmistepõhine Eesti jäänud vaeseks ja rumalaks.

  10. Peep Leppik ütleb:

    AITUMA, InseneR (ja mõistagi akadeemik Soomere)! Kaine mõistus ei ole Eestimaalt veel kadunud, ainult meie demokraatia on “surunud” ta kommentaaridesse… Meedias on ülekaalus ideoloogia põhulõuad või muidu kiibitsejad. Mis kuradi asi see on, et meie Eesti majanduse saatus võimu juures olijaid ei huvita? – MÜSTIKA… Vahel näib, et Eesti “majandus” on taandunud vaid raha jagamisele (mainitud Teadusagentuur, EAS jne. jne.) ning Euroopast selle mangumisele, aga see ju lõpeb varsti ja viiendik Eesti eelarvest kukub kokku… Kuid kedagi see ei huvita!? Niinimetatud projektitamine on ju nagu püksi pissimine…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!