Erakoolide karbikulud ja laste õnnetunne

6. mai 2016 Ene-Mall Vernik-Tuubel endine munitsipaalkooli direktor - 5 kommentaari

Ene-Mall Vernik-Tuubel

Tüli on majas – suur ja üha paisuv. Põhjus: kes peab kinni maksma erakoolide karbikulud?

Oli aeg, kui see kohustus oli erakoolipidajal, ja tüli ei olnud. Sõpruskond asutas kooli ja sõpruskond leidis võimaluse koolipidamisega kaasnevad kulud katta. Siis otsustas riigikogu, et erakoolide karbikulude katmises peab osalema ka maksumaksja.

Praeguse tüli on tekitanud kavatsus anda omavalitsusele uuesti õigus otsustada. See on igati loogiline, kuna koolivõrgu eest lasub põhivastutus neil.

Igal aastal suleb päris palju koole oma uksed. Kui vaadata erakoolide asutamisaastaid, siis siin on pilt pigem vastupidine – just viimastel aastatel on nende arv kasvanud. Aastatel 2011−2015 tuli juurde rohkem erakoole (20) kui eelneva 15 aasta jooksul.

Miks erakool?

Erakoolide nimekirja põgusalgi vaatamisel tekib küsimus kõigi nende otstarbekusest. Kas Viljandisse on tõesti tarvis kahte Waldorfi kooli? Ja Pärnusse kahte? Viljandi maakonnas on kaks korralikku riiklikku erivajadustega laste kooli – kas tõesti on Viljandisse tarvis veel ühte sama tüüpi kooli? Kaheksast kristlikust koolist on neli asutatud aastatel 2012−2013, neist kolm Tallinnas. Selliseid küsimusi võiks veelgi esitada.

Oletan, et viimase viisaastaku erakoolid on asutatud eelkõige arusaamas, et riigi pearahale lisaks maksab omavalitsus kinni ka karbikulud. Kui ministeerium on andnud koolitusload, võiks tal olla ka õigus tunda huvi, milline on erakoolide finantseerimisskeem. Rahastada tuleb jätkusuutlikku kooli.

Kohustus ja õigused

Koolitusloa on kõik praegused erakoolid saanud, ilma et kohaliku omavalitsuse arvamust erakooli loomise otstarbekuse kohta oleks küsitud. Kas kohustusega maksta karbikulusid tekib kohalikul omavalitsusel õigus osaleda näiteks erakooli hoolekogus? Kas kohustusega maksta erakooli karbikulusid tekib sellel erakoolil kohustus osaleda konstruktiivselt koolivõrgu korrastamise diskussioonides, mille sisu on ühe või teise kooli sulgemine, koolide ühendamine vmt?

Kas kohustusega maksta karbikulusid tekib kohalikul omavalitsusel õigus tahta, et tema rahastatavas koolis oleks õppekohti ka nn rasketele lastele (väidetavalt ju pedagoogiliselt väga võimekad koolid)? Tõepoolest pole üheski õigusaktis öeldud, mida tähendab kooli ülalpidamise toetamine. Selline tõsine diskussioon tuleks ära pidada.

Suhtlemine ja koostöö

Kas erakoolid peaksid üldse tahtma, et keegi on kohustatud midagi nende heaks tegema? Esiteks annaksid nad sellega ära mingi osa oma suveräänsusest. Ja teiseks − milleks peaks üks kool tahtma, et tema finantstoetaja toetaks teda pika hambaga?

Erakoolid on head suhtlejad – suheldes ju luuaksegi reklaamitud ülimeeldivat õpikeskkonda, kus kõik tunnevad kõiki, kõigi individuaalsed soovid on arvestatud jne. Hea suhtleja on hea koostööpartner. Ja miks ei võiks erakool olla hea koostööpartner ka kohalikule omavalitsusele? Kui Eesti erakoolid on nii tublid, uuendusmeelsed, rasketele lastele häid õppimisvõimalusi pakkuvad – siis kohalikud omavalitsused ei ütle sellistele partneritele „ei”. Võimalus otsustada on ka erakooli jaoks kindlasti parem kui kohalikele omavalitsustele väljastpoolt peale pandud kohustus.

Aga mida loeme lehtedest ja kuuleme eravestlustes? Praeguses tülis domineerib (mõne?) erakooli hääl: erakoolid on head, munitsipaalkoolid ei ole nii head, on lausa halvad. Nõudes raha oma heale koolile, jääb ilmselt tähelepanuta, et see raha tuleb samast kotist, kust munitsipaalkooli rahagi, ja seega saab see mitteheaks peetud munitsipaalkool senisest vähem raha, mille tulemusena tema tingimused halvenevad veelgi. Supp muutub selle tulemusena aina lahjemaks. Kas seda soovime? Ja kas see on kooskõlas erakoolide väärtustega?

Erakoolid – kas alati väiksed ja seetõttu paremad?

Väikseks on muutunud praegu kõik maakoolid. Eestis on iga aastaga üha rohkem koole, kus õpilaste arv võimaldab kõiki tunda.

Vaadates erakoolide õpilaste arve, pole need nii väikesed midagi, 100−300 õpilasega koole on nende seas küllalt. Poolesaja õpilasega munitsipaalkool pole tänapäeva Eestis mingi haruldus. Aga kümne õpilasega eratavakool on pigem raiskamine, mille kellegi teise poolt finantseerimise nõudmisel on ka eetiline mõõde.

Kas ainult erakool on kogukonnakool?

„Kogukonnakool” on uus kooli iseloomustamisel kasutatav sõna, mille mõisteks kujunemine vajab veel tõsist intellektuaalset pingutust. Sõna sisu on küll aimatav, kuid pole selge, mida see koolikorralduslikult tähendab.

Kui pidada kogukonnakooli tunnusteks suutlikkust elada oma külaga/kogukonnaga ühes rütmis, kaasata elanikke kõige mitmekesisemalt kooliellu ja panustada kohalikku ellu, rikastades seda mitmesuguste kultuurisündmustega, hoida ja arendada kohalikku kultuuripärandit, liita põlvkondi, teha koostööd mittetulundusühingutega, hoida uksed lahti ka pärast koolipäeva lõppu ja koolivaheaegadel – siis selliseid näiteid on tänapäeva koolide hulgas küllalt. Selliseks tegevuseks pole vaja ilmtingimata uut kooli asutada. Saab ka olemasoleva kooli kogukondlikkust tugevdada.

Kas ainus katselava?

See katselavajutt on tekkinud nüüd küll tagantjärele õigustuseks. Ka on siin tegu enda võõraste sulgedega ehtimisega. Väidetakse, et erakoolidest on alguse saanud ning õppekavades ja üldhariduse toimimisel iseenesestmõistetavaks muutunud arenguvestlused, kujundav hindamine, integreeritud õpe, lastevanemate koolitus, individuaalne lähenemine … On see loetelu lõplik või tuleb järgmiste päevade erakooliteemalistes kirjutistes neile lisa?

Eesti kooli uuendus sai alguse projektist „Omanäoline kool”. Küllap on omanäolises koolis kogetut võimalik leida ka erakoolidest. Järgnesid mitmesugused koolijuhtide koolitused, kvaliteedijuhtimise projektid, „Hea alguse” koolid jpm.

Individuaalne lähenemine pole tänastes koolides mingi võõras mõiste. See pole Eesti koolis kunagi võõras mõiste olnud – lugege Käisi! Ei ole need algatused olnud vaid erakoolide omad ega ole munitsipaal- või riigikool nii aher, et üldse midagi head sünnitada ei suuda.

Laste õnnetunne

Ma ei tea, kuivõrd erineb erakoolides ja mitteerakoolides õppivate laste õnnetunne. PISA järgi on tagasihoidlik õnnetunne Eesti kooli kõige tõsisem murekoht küll. Aga PISA andmed räägivad kindlalt ka sellest, et Eestis on piisavalt koole, kus on head nii laste õpitulemused kui jagub ka rahulolu ja õnnetunnet. Hea õppeedukuse ja õnnetunde õnnestunud kombinatsioon ei ole vaid erakoolide eripära. Analüüsimist vajab, kuidas jagunevad eesti hariduse head ja vead koolitüüpide, sh era- ja munitsipaalkoolide vahel.

Hea õpikeskkond

Debatt kisub teravaks. Erakoolide vastandumine teistele koolidele – enda teistest paremaks pidamine – ei kuulu korrektse suhtlemiskultuuri juurde ja viib soovitud eesmärgist eemale. Teiseks – lisaraha saab tulla vaid nendesamade koolide arvelt, kelle kohta erakoolid ütlevad, et need koolid pole erakoolide laste jaoks küllalt head. Ja kolmandaks – kõigi heade ideede kirjutamine erakoolide arvele on lihtsalt vale.

Soovitus erakoolidele. Teil on suurepärased kogemused suhtlemisel lapsevanematega, kogukonnaga, võtke see kogemus kaasa ja teil on igas külakoolis võimalik aidata luua oma lastele sobilikku õpikeskkonda.

Suhtlemisega on võimalik toetada peaaegu igas Eesti koolis ja peaaegu igale lapsele tema võimete ja eelduste arenemist soodustavaid tingimusi. Tänastes üha kitsamateks muutuvates oludes – mõtlen laste arvu kiiret kahanemist – tuleks vastandumise asemel hoopis seljad kokku panna.