Ghana lapsed oskavad nüüd „Mutionu” laulu

13. mai 2016 Viktoria Rudenko, Tallinna Pae gümnaasiumi inglise keele õpetaja; Margit Saal, Otepää gümnaasiumi õpilane - Ghana lapsed oskavad nüüd „Mutionu” laulu kommenteerimine on välja lülitatud
10-aastane Mondo toetuslaps Mercy Amaha on juba neli aastat oma klassis parim. Tüdruk elab väga vaeses kodus. Fotol on Mercyl külas Viktoria Rudenko. Fotod: erakogu

10-aastane Mondo toetuslaps Mercy Amaha on juba neli aastat oma klassis parim. Tüdruk elab väga vaeses kodus. Fotol on Mercyl külas Viktoria Rudenko. Fotod: erakogu

 

Margit Saal Kongo Junior High School’is. Infotahvlil oli teade, et eestlased on tulemas. Foto: erakogu

 

Mida nägime ja kogesime kevadisel õppereisil Ghanasse?

Kui Ghana kohta loetud ja kaitsesüstimised tehtud, asusimegi paar päeva enne kevadist koolivaheaega Aafrika poole teele. Istanbulis peatudes külastasime pagulaslastele pühendunud haridusorganisatsiooni Small Projects Istanbul. Keskuse tegevus oli algselt mõeldud pagulaslaste kooli sulandumise toetamiseks, aga üsna varsti oli näha, et tegevust ning toetust vajavad ka laste emad. SPI pakub neile keeleõpet, käsitöö- ja muusikaõpet ning kohta, kus olla koos.

Pärast seitset tundi lennukis maandusime Ghana pealinnas Accras. Meil oli suur ärevus sees – olime mõlemad esimest korda elus Aafrikas! Kohalikud panid enne lennukist väljumist jakid selga – tegemist oli „hilisõhtuga”, kell näitas 20. Meie tahtsime vaid lennukist võimalikult kiiresti välja saada. Välja astudes oli kohe tunda niisket sooja õhku ning peagi hakkas sadama tugevat troopilist vihma. Vihm on eestlasele tuttav, seega oli kliimaga harjuda kergem.

Ligikaudu 800-kilomeetrise teekonna Accrast Kongo külla läbisime koos autojuhiga renditud minibussis, milles oli õnneks korralik konditsioneer. Teele jäi ka riigi suuruselt teine linn Kumasi, kus asub Lääne-Aafrika suurim turg. Viktoria ja Bianca ostsid sealt kangast, et lasta sellest hiljem Kongo külas kleite teha.

Kitsed Maali, Ekre ja Juuli

Kumasis külastasime Kuapa Kokoo kakaoühistut, mis üritab võimaldada farmeritele õiglast tasu ja paremaid tingimusi. Hiljem väisasime kakaokasvandust ning saime oma silmaga näha, kuidas kakao kasvab. Kasvanduses sai teada palju huvitavat kakaopuude, banaanitaimede ja isegi palmide kohta. Kakao puhul pani enim imestama, et selle õied ning seetõttu ka viljad kasvavad tüvest suvalises kohas välja.

Mondo aitab Kongo külas eelkõige lesknaisi. Toetatakse korvipunujaid ning naisi, kes valmistavad võiseemnikuõli. Ostsime mõlemad sealt endale korvi ja võiseemnikuõli kaasa, aga Ghana naiste toodangut saab osta Eestiski. Naisi saab toetada ka neile loomi – kitsi või kanu kinkides. Loomad on seal olulised sissetulekuallikad. Meie reisiseltskonnast otsustasid Bianca, Henn ja Kaili kinkida kohalikele kitsed, kelle nimedeks said vastavalt Maali, Ekre ja Juuli.

Mondo saadab Kongosse ka ekspertidest vabatahtlikke ning korraldab laste koolitee toetust. Saime oma silmaga näha, kuidas kohalikud Mondo abi hindavad – käisime Nabdami regiooni omavalitsuses, kus arutati edasisi koostöövõimalusi ning pärast visiiti saime kingituseks kohalikust kangast uhked kleidid.

Ühe päeva pühendasime Mondo ja Eesti arengukoostöö rahast toetatud koolide külastamisele ning Mondo toetusprogrammi õpilastega kohtumistele. Pärastlõunal oli vestlusring Nabdami haridusametis. Koolid erinevad meie koolidest kõige rohkem välimuselt – ühekorruselistes majades puuduvad elekter ja/või torustik. Ühes hoones on tavaliselt kuus klassiruumi ja mõned väiksemad toad direktorile ning õpetajatele. Õpetajad on enamasti mehed – kõigil tüdrukutel pole võimalust kooliharidust omandada, rääkimata õpetajaks saamiseks vajalikust ülikooliõppest. Koolihooned on jagatud kooliastmeteks ning eri astmete õpilased käivad eraldi majades. Igal pool Ghanas on koolivorm – kollased pluusid ning pruunid püksid või seelikud. Emakeel on Ghanas igal pool erinev, kuid haridus on ingliskeelne ning õppekava nõudlik ja sarnane sellega, mis veel Briti koloonia ajal riigis kehtis.

„Kumb riik on rohkem arenenud?”

Järgmisel päeval oli võimalik ühe põhikooliga põhjalikumalt tutvuda ning seal ka tunde läbi viia. Klassides rääkisime ja näitasime pilte Eestist. Margit keskendus Eesti loodusele ning Viktoria näitas inimesi: oma kolleege, õpilasi ja perekonda. Ühele klassile tõi ta oma kooli õpilaste kirju, millele Kongo küla õpilased said vastused kirjutada. Margit õpetas kahele klassile selgeks „Mutionu” laulu, mis üllatavalt meeldis neile nii väga, et paljud kirjutasid selle sõnad vihikusse.

Ergutasime õpilasi esitama palju küsimusi, mis olid aga Eesti laste küsimustega võrreldes hoopis teistsugused. Margitilt küsiti näiteks, mis on ta ema, isa ja klassijuhataja nimi, millal Eestis vihmaperiood on, kas ta abielluks nendega ning kumb riik on rohkem arenenud, kas Eesti või Ghana. Kolm tüdrukut küsisid Margiti fotoalbumist lillepilte.

Viktorial paluti Eesti hümni laulda ning päriti, kuidas eesti keeles tervitada. Suurt elevust tekitas Tallinna Pae gümnaasiumi kollektiivi pilt, kuna õpetajaid oli nii palju ja enamik neist naised. Viktoria ei saanud küll abieluettepanekuid, aga lausa mitu kutset töötada Kongo külas. Seintel nägime Eesti pilte, kalendreid ning kirju – Kongo külas on mitmel Eesti koolil sõpruskoolid, kellega koos tehakse projekte ning peetakse kirjavahetust.

Samal ajal kui Viktoria tunde andis, oli Margitil võimalus osaleda ühes tunnis. See oli Eesti mõistes 8. klassi tund. Kuna aga Ghanas teevad lapsed tihti tööd, selle asemel et koolis käia, oli tunnis eri vanuses inimesi. Kui Margit ütles, et on 18-aastane, hüüdis üks tüdruk, et tema on 21, mõni aga, et on 15. Tunni teema oli südame ehitus. Kõik tundus väga professionaalne peale selle, et kui õpetaja tahtis plakatit näidata, pidi ta kaks õpilast seda hoidma kutsuma, sest riputamisvõimalus puudus. Margit oli oma koolis südame ehitust õppinud, aga tund oli ikka hariv, sest sai täiendada inglise keele sõnavara.

Sõda pastakate pärast

Tunnis juhtus aga ka midagi ootamatut. Kui tund algas, tõstis Margit oma märkmiku ja pastaka lauale. Kõrval­istuja küsis kohe, kas ta annaks oma ilusa pastaka talle. Tegemist oli Otepää sümboolikaga pastakaga, milliseid Margitil oli kaasas umbes 15. Margit ütleski, et tal on veel pastakaid, ja otsis kõik välja. Kuna lapsi oli rohkem kui pastakaid, algas tormijooks, pastakaid mahutanud kübar lendas maha ning kõik kaklesid ja kähmlesid, kuni direktor tuli ja ütles, kui ebaviisakas nii käituda on.

Vabal ajal otsustasid mõned meist minna Burkina Faso ja Ghana piiril oleva Paga krokodillitiigi juurde. Seal on vaatamisväärsusteks dresseeritud krokodillid, kellega saab pilti teha. Saime krokodilli sabast hoida. See tundus kummine nagu kuiv kala. Pärast igat külastajate gruppi tasustati krokodilli kanaga ning lasti logelema tagasi.

Reisi viimastel päevadel saime Lõuna-Ghanas väikeses kalurikülakeses Elminas ka pisut puhata. Seal külastasime orjakindlust, mis on väga sünge ajalooga, aga omapäraselt kaunis. Käisime Kakumi rahvuspargis rippsildadel kõndimas ning väikesel matkarajal, kus tutvusime kohalike puuliikidega, mida võib leida vihmametsadest. Loodus on riigis väga mitmekesine. Mida põhja poole, seda kuivem: Kongo küla juures oli tolmune savann, ent lõunas lokkas lopsakas vihmamets.

Viimase päeva hommikupoolikul rannas jalutades nägime, kuidas ühte kalapaati lükkasid randa ainult paar naist ja last, ning otsustasime neile appi minna. Nad kasutasid paatide veeretamiseks palke, mida pidi iga natukese aja järel edasi liigutama. Meie appi­tulek pani aga ka teised appi tulema ning saimegi kiiresti paadi rannast üles. Aitasime teistki paati lükata ja tekitasime Biancas kadeduse, nii et temagi otsustas minna randa jalutama, et mõnda kalapaati lükata.

Igaks päevaks oli planeeritud mitu külastust või tegevust ning selle aja kohta nägime väga palju. Nähtu pani mõtlema kultuurilistele erinevustele ning maailma tasakaalule, tekitas soovi olla kasulik nii oma kodumaal kui ka mujal.

 


ÕPPEREIS GHANASSE

  • MTÜ Mondo korraldas 16.–26. märtsini õppereisi Ghanasse eesmärgiga tutvustada projekte, mis aitavad teha arengukoostööd üle maailma. Reisist võtsid osa riigikogu liige Henn Põlluaas, välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroo direktor Kaili Terras, ajakirjanik Bianca Mikovitš, Tallinna Pae gümnaasiumi inglise keele õpetaja ja arendusjuht Viktoria Rudenko ja Otepää gümnaasiumi 12. klassi õpilane Margit Saal.
  • Õpetaja ja õpilane osalesid õppereisil konkursside võitjatena. Tallinna Pae gümnaasium võidutses maailmapäevade konkursil, Margit võitis esikoha esseekonkursil, mille auhinnaks oli õppereis Ghanasse Kongo külla.
  • Õppereisi rahastas MTÜ Mondo maailmahariduse projekti kaudu Eesti välisministeerium arengukoostööks ette nähtud rahast.