Huviharidusest ja -tegevusest muudatuste tuules

28. aprilli valitsuse istungil kinnitati riigi eelarvestrateegia aastateks 2017–2020. Valitsuselt sai toetuse mitu kultuuriministeeriumi haldusala puudutavat otsust. Rahaliselt kõige suurem otsus puudutab huvitegevust. Kultuuri­ministeeriumis välja töötatud plaani järgi saavad alates 2017. aasta septembrist täiendavalt 30 000 last ja noort võimaluse osaleda kultuuri-, spordi- ja tehnikaringides. Selleks eraldab riik igal järgneval aastal 15 miljonit eurot.
Teemat kommenteerib Eesti Vabaerakonna liige Kalle Pilt.

Kalle Pilt

Artiklit ajendas kirjutama haridus- ja teadusministeeriumi algatatud haridusseaduse eelnõu ja kultuuriministeeriumi algatatud noorte huvitegevuse toetamise kontseptsioon. Viimase täpset sisu on kultuuriministeerium ja vabariigi valitsus kiivalt saladuses hoidnud. Eelnõude infosüsteemis on selle juures märge „AK” ehk „ametialaseks kasutamiseks”. Ei tea, mis selles nii salajast on. Arutades neid kahte dokumenti Vabaerakonna haridus- ja kultuuritoimkonnas, tekkis küsimus, mida täpsemalt mõistetakse huvihariduse ja huvitegevuse all. Keeruline on prognoosida valdkonna arengut, kui ei ole täielikku selgust, millest me räägime.

Mõisted ja vastutusalad

Noortevaldkonna arengukavas 2014–2020 on punkt, kus kirjutatakse, et „noortele tuleb luua võimalused oma annete ja huvide avastamiseks neile sobival moel”. Ühtlasi on arengukavas öeldud, et noore andeid, huvisid ja loovust tuleb tunnustada ja neid peab olema võimalus arendada. Üllas eesmärk, millega on raske mitte nõustuda. Kuid kuidas asjad toimivad? Teemakohaste dokumentide põhjal näib, et paljud võimalused luua lastele ja noortele kättesaadavaid huvitegevusi jäävad realiseerimata, kuna seaduses pole täielikku selgust, mis on huvitegevus ning kes konkreetselt selle valdkonna arendamise eest vastutab.

Huvitegevus arendab noori. Allakirjutanu on 30-aastase staažiga rahvatantsija ning kõrvaltvaatajana näinud sadade noorte tantsijate kujunemist. Saab väita, et huvitegevuses omandatud sotsiaalsed oskused ja tantsurühma distsipliin on mänginud olulist rolli, et neist noortest kasvasid eluga edukalt toime tulevad täiskasvanud. Paljudel tantsijatel on paljulapselised pered ning nad saavad edukalt hakkama ka töösuhetes. Tantsijad mäletavad ka pidevaid otsinguid rahastajate leidmiseks ning rahataotluste kirjutamist fondidele ja asutustele, mis kuuluvad eri ministeeriumide alla.

Vastavalt noorsootöö strateegiale 2010–2013 on huviharidus üleriigilise või institutsioonisisese õppekava alusel toimuv tegevus noorega tema isiksuse mitmekülgse arengu võimaldamiseks. Noortevaldkonna arengukava 2014–2020 põhiosas aga on „huvihariduse” ja „huvitegevuse” mõisted kadunud, räägitakse vaid huvikoolidest.

Vaatleme last, kes käib muusikakoolis, õpib koolis muusikaklassis, laulab kooris ja muusikastuudios. Mis sellest tegevusest kuulub noortevaldkonna arengukava alla? Milline ministeerium millise tegevuse arendamise eest vastutab ja kuidas liigitavad nimetatud tegevusi ametnikud? Lapsevanema jaoks on kõik lapse muusikahuvi.

Kuhu kaob 15 miljonit?

Huviharidusstandardi kohaselt on huvihariduse eesmärk luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ühiskonnaliikmeks. Nimetatud standardis on kasutusel mõiste „huviala”, mille all mõeldakse valdkondi, nagu sport, tehnika, loodus, muusika ja kunst ning üldkultuur (sealhulgas rahvuskoolid). Huvikooliseaduse kommenteeritud väljaandes on liigitatud need valdkonnad huvihariduse alla. Teisisõnu kattub mõistete „huviala” ja „huviharidus” sisu. Aga, kuhu kuulub ja mis on selles kontekstis siis „huvitegevus”?

Uue haridusseaduse eelnõu § 8 lg 5 – täiskasvanutele suunatud mitteformaalne õpe hõlmab huviharidust ja täienduskoolitust ning selle tagamisel on oma vastutus haridussüsteemi kõigil osapooltel. Seletuskirjas on aga kirjas, et mitteformaalse õppe valdkonnad on täienduskoolitus ning laiemalt noorsootöö (sh huviharidus) ning et õpe hõlmab nii kodanikuühendustes (laulukoorides, kirjandusringides, spordiühingutes) kui ka näiteks muuseumides toimuvat tegevust. Kas siin on mõeldud huvitegevust? Kuhu on kadunud huvitegevuste mõiste? Vaid kehtivas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sõnastatud: „Huvitegevus on koolis toimuv või kooli korraldatud kooli õppekava läbimist toetav või muu õppekavaväline tegevus. Huvitegevuses kasutatakse eri õppevorme ja -meetodeid, sealhulgas ringid ja stuudiod.”

Kultuuriministeerium algatas huvitegevuse toetamise kontseptsiooni, sest selline lubadus on koalitsioonilepingus. Kuid kas selle tulemusena muutub midagi ka sisuliselt? Ilmselt mitte, sest huvitegevuse toetussüsteemi kontseptsioonis on kirjas, et sellega jagatakse 15 miljonit eurot huvitegevuse toetamiseks, kuid kuna sihtrühm on nii lai (kuni 26-aastased), siis kaob see summa ära ning kasutegur on väike. Arvestuslikult tuleb ca 3 eurot lapse ja noore kohta kuus.

Lisaks pole meede suunatud otse lastele, vaid pigem omavalitsustele huvi­tegevuse korraldamiseks. Omavalitsustel võib tekkida kiusatus lappida saadud rahaga teisi eelarveauke ja toetus ei pruugigi jõuda sinna, kuhu see mõeldud on. Kas poleks lihtsam toetada otse huviringe, kus lapsed ja noored käivad?

Eesti Vabaerakonna haridus- ja kultuuritoimkonna ettepanekud:

• Sõnastada üheselt arusaadavana huvitegevuse ja huvihariduse mõisted ning täpsustada vastutusvaldkonnad, kuhu need kuuluvad.
• Noortevaldkonna arengukavas 2014–2020 on käsitletud lapsi ja noori vanuses 7–26 aastat. Kuid oluline on laste huvihariduse ja huvitegevusega alustada lasteaia vanemas astmes. Selleks tuleb muuta koolieelse lasteasutuse seaduses huvitegevuse ja huvihariduse osa ning täiendada noortevaldkonna arengukava.
• Konkretiseerida ja kontsentreerida huviharidusele ja huvitegevusele mõeldud toetusmeetmeid, keskendudes eriti eelkooliealistele ja esimese kooliastme lastele tasuta huvitegevuse ja huvihariduse edendamisele.
• Kaaluda haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi taasühendamist.