„Igale lapsele leidub raamat, mis teda huvitab”
„Lugemishuvi on lihtsam tekitada tänapäevaste lasteraamatutega, millega lapsel on kergem suhestuda,” leiab Elise Rand. Foto: erakogu
Kui Eesti raamatukoguhoidjate ühing parimaid raamatukoguhoidjaid tunnustas, valiti parimaks nooreks raamatukoguhoidjaks 2015 Elise Rand Viimsi raamatukogust. Tema oskab nõu anda, kuidas lastes lugemise vastu huvi äratada.
Mis olid teie lapsepõlve lemmikraamatud?
Kasvasin üles Astrid Lindgreni raamatute keskel. Nende tegevus toimus otsekui võlumaailmas. See erines minu argielust. Samastasin end peamiselt Bullerby lastega. Mulle meeldis sealne külaelu, see, et lapsed olid sõbralikult koos ja et täiskasvanud suhtusid neisse väga hästi, täpsemalt, nagu endaga võrdsetesse. Lugesin just Juhani Püttsepa „Gibraltari laevakoerte ühingut”. Minu meelest oli seal sama suhtumist tunda. Mõni autor vastandab täiskasvanuid ja lapsi, aga püüd neis ühisosa leida on minu meelest oluline.
Lugesin palju ka eesti kirjanikke. Raamat, mille najal lugema õppisin, oli Heljo Männi „Koer taskus”. Praegugi on helge tunne, kui keegi selle raamatu laenutab. Naksitrallide, Pätu ja Nublu seiklusi lugesin vist küll sada korda. Vanematekodus on mul enamjaolt kõik raamatud läbi loetud.
Olen ise ka usin laenutaja. Kodus on suur virn kogust võetud raamatuid. Lisaks Didierlaurenti raamatule „Ettelugeja 6.27-ses rongis” loen parajasti Anti Saare uut lasteraamatut „Juturaamat”.
Kas tahtsite juba lapsena raamatukokku tööle minna?
Lapsena ma seda soovida ei osanud, kuigi armastasin lugeda. Tartus skandinavistikat õppides leidsin, et kirjandus võiks mind ka erialana huvitada. Kui ülikooli lõpetasin, oli Viimsi raamatukogus üks raamatukoguhoidja koht vaba. Kandideerisin ja siin ma nüüd olen. Suvel saab neli aastat täis.
Kuna olen Viimsi tüdruk, siis oli mul juba siinse raamatukoguga side. Kuid ma polnud raamatukoguhoidja tööd erialana õppinud ega teadnud suuresti, mida see endast kujutab. See pole ainult raamatute laenutus ja kataloogimine või komplekteerimine, vaid palju laiem, kui ma oskasin arvata.
Kuidas raamatukoguhoidja tööpäev välja näeb?
Minu tööpäev ei näe ehk välja päris traditsiooniline, sest meie raamatukogus töötab kuus inimest ning meil on tööjaotus. Alguses olin peamiselt laenutuses, teenindasin lugejaid. Nüüd olen hakanud tasapisi haldama raamatukogu kodulehte ja Facebooki kontot. Kujundan ürituste plakateid, väljapanekute silte ja visuaale.
Töö fondiga ja riiulite korrastamine on pidev osa raamatukoguhoidja tööst. Kuna raamatud on osalt päris vanad, kiletame neid jõudumööda. Nüüd ei kirjuta me kohaviitu enam käsitsi, vaid on trükitud sildid. Need on paremad, käsitsi kirjutatud silt läheb tuhmiks.
Raamatukoguhoidja väga oluline ülesanne on raamatute tellimine. Meie tellime otse hulgikaubandusest, Rahva Raamatust. Iga nädal käivad raamatukullerid. Kuna Viimsi valla rahvaarv on suur, on meil ka korralik summa raamatutele kulutamiseks ja seetõttu tellime peaaegu kõike, mis ilmub ja mida Rahva Raamatus pakutakse. Meie lugejad oskavad seda nõuda ning on harjunud, et raamat tuleb meile kiiresti. Kui inimene raamatupoes raamatut esimest korda näeb, tuleb ta raamatukokku seda küsima.
Rahalises mõttes olete õnnelik raamatukogu?
Seda küll. Meil on ka omad mured, nagu ruumipuudus. Ruumid on küllaltki vanad ja väiksed. Suur probleem on, et raamatud ei mahu riiulisse. Kuna lugejaid on palju, on mõnda populaarset täiskasvanute raamatut viis tükki. Aga arvestades koolide soovituslikku lugemisnimekirja ja et Viimsis on palju õpilasi, on meil näiteks Piret Raua raamatut „Tobias ja 2b” 20 eksemplari. Täidame natuke ka kooliraamatukogu rolli, sest kooliraamatukogul endal nii suuri võimalusi pole.
Mis on suvelugemine?
See on meil juba traditsiooniks saanud ettevõtmine. Koostame raamatunimekirjad 1.–9. klassile, et pakkuda suvist lugemisvõimalust. Varem oli igale vanuserühmale kümme raamatut, aga kuna eelmisel aastal olid raamatud pidevalt välja laenutatud, suurendasime valikut. Tänavu on 10 asemel 20. Osavõtjate arv kasvab iga aastaga. Suve lõpus tuleb tänuüritus neile, kes jõudsid teatud arvu raamatuid läbi lugeda. Eelmisel aastal tegime pikniku. Andsime tänukirjad, sõime torti. Tänu sponsoritele sai võitjale pakkuda näiteks veepargi- või kinokülastust.
Eelmistel aastatel koostasime konkreetsed lugemise kontrollküsimused. Tänavu loobusime sellest, et suvi poleks nii kooli moodi. Küsime loomingulisemaid asju, näiteks, kuidas raamat meeldis ja kes oli lemmiktegelane.
Kuidas kommenteerite väidet, et lapsed ei loe raamatuid? Tuleb välja, et loevad küll.
Tulebki. See on mõneti mõistetav, et lastel on tänapäeval keerulisem raamatuga kontakti leida. Nende aeg on viimase minutini planeeritud. Koolitöö, hobid … Laste elu on veel kiirem kui täiskasvanute oma. Ka nende keskendumisvõime on pisut muutunud. Lühikesed tekstilõigud ja pildid on asjad, mida nad suudavad haarata. Kohati on ka tunne, et kui laps peab toas istuma ja koolitöid tegema, siis võib-olla raamatute lugemise aeg kulubki hoopis õues jooksmisele ja looduses viibimisele. Seda ei saa pahaks panna, sest laps peab liikuda saama.
Meie raamatukoguhoidjatena ei saa öelda, et lapsed ei loe. Näeme, et mõned lapsed loevad palju ning huviga. Palju oleneb kodust ja lapsest. Ka õpetajast – kuidas ta suudab lastele raamatuid huvitavaks teha või koostab soovitusliku raamatute nimekirja.
Andke nüüd õpetajatele nõu.
See on keeruline, sest nad peavad õppekavast lähtuma. Aga kui vaadata, kui palju tehakse praegu lastele raamatuid neid puudutavatel teemadel, millega nad suudavad suhestuda, võiks nimekirjad üle vaadata. Võiks püüda tekitada lugemishuvi ja -harjumust tänapäeval ilmunud huvitavate raamatutega.
Oluline on, et laps leiaks meeldiva raamatu. Üritame teda aidata. Loeme ja analüüsime lasteraamatuid, sest kõige halvem on, kui laps tuleb raamatukokku ja töötaja ei oska talle midagi soovitada. Selgitame koos välja, mis teemad talle huvi pakuvad, kui palju ta on varem lugenud. Väiksemate koolilaste puhul on oluline, et raamat poleks paks. Praegu ongi ilmunud palju raamatuid, kus on palju pilte ja vähe teksti. Näiteks „LasseMaia detektiivibüroo” sarja raamatud lähevad nagu soojad saiad.
Mille järgi lapsed raamatuid valivad?
Rohkem küsitakse seda, mida sõber on lugenud või mis koolis läbi võeti ja huvitav tundus. Meil on uudiskirjanduse väljapanek ja teinekord ütleb laps, et siin oli kolm kuud tagasi üks lahe ingliga raamat, tahaks seda. Siis ei mäleta enam hästi, aga tuleb otsida. Meil on väljas ka hea lasteraamatu plakatid eri aastatest. Ka neilt valitakse raamatukaane järgi. Kaanekujundus on oluline, aga me ei saa panna lastele just palju raamatuid välja, esikaas nähtaval. Selja järgi on keeruline otsustada, mitte ainult lastel.
Millised raamatud praegu laste seas popimad on?
Palju loetakse „LasseMaia detektiivibürood”, päeviku stiilis raamatuid, näiteks „Ühe äpardi päevikut”. Valitakse ka autori järgi. Kui oled temalt ühte head raamatut lugenud, siis tahaks ka teisi lugeda. Eesti kirjandusest laenutatakse kõige rohkem Ilmar Tomuski ja Piret Raua raamatuid. Kairi Loogi raamatuid küsitakse, sest need on tänapäeva lapsele kirjutatud.
Vanemad õpilased loevad noorteromaane. Neid huvitavad noorte omavahelised suhted, suhted perekonnaga, sotsiaalmeedia … Populaarsed on Tänapäeva noorsooromaanid ning raamatud, millest on film tehtud. Küsitakse ka fantaasia- ja ulmeromaane, näiteks „Labürindijooksjat”.
Palun head soovitust lapsevanemale, kuidas algklassilapses lugemise vastu huvi äratada.
Sõltub lapsest. Mõnikord aitab, kui kujundada kodus mõnus raamatutega lugemispesa, kus lapsel on hea olla. Laps hakkab raamatuid kas või ajaviiteks sirvima.
Alati võib küsida raamatukoguhoidjalt raamatute valiku kohta. Õige raamatu leidmine on hästi oluline. Täiskasvanuna on meil võimalus raamatuid valida, laps peab ennast ette nähtud kirjandusest lihtsalt läbi närima. Kuidas tal saabki tekkida iga raamatuga sidet! Tuleb lasta lapsel rahulikult leida oma raamatud. Näiteks käia koos raamatukogus ja lasta lapsel raamatuid valida. Sealne valik on nii suur, et kindlasti leiab ta midagi oma huvidele vastavat. Näiteks laps, kes armastab looduses käia, võib leida põneva loodusraamatu.
Ettelugemine võib koolilapse puhul tunduda tema eest töö ärategemisena, aga samas on vanemaga koos veedetud aeg lapsele oluline. Siis tekib lapsel positiivne seos – raamatud ja vanem. Lugemine võiks olla tore last ja vanemat ühendav lüli.
Raamatukogu on ka kogukonnakeskus. Mida kõike siin korraldatakse?
Teeme palju kohtumisõhtuid. Kutsume kirjandusrahva kõrval esinema ka teiste valdkondade inimesi, sest huvid on erinevad. Püüame laiemat publikut kaasata ja raamatukogus käimise harjumust kinnistada. Seetõttu on oluline, et esinejad räägiksid teemadel, mis inimesi puudutavad. Näiteks terviseteemad on populaarsed. Doktor Adik Levini loeng oli menukas ning hiina meditsiini loengule kõik istuma ei mahtunudki. On ka praktilisemaid loenguid, näiteks rahvusarhiivi andmebaaside kasutamise õpetus. Näeme ka raamatute nõudluse pealt, keda kutsuda.
Näitused teeme temaatilised, näiteks teenetemärkide näitus vabariigi aastapäevaks ja kokaraamatute näitus emadepäeva puhul.
Eelmise aasta novembris tähistasime raamatukogu 95. sünnipäeva. Sel puhul oli näitus raamatukogu asukohtadest. Algul tähendas raamatukogu väikest raamatukappi või -riiulit algkoolis. Ajaloost on huvitav, et nõukogude ajal täitis raamatukogu Kirovi-nimelise kalurikolhoosi raamatukogu rolli. Kirovi kolhoos oli näidiskalurikolhoos ja raamatukogu samuti võimas, seda väisasid delegaadid ja külalised ka väljastpoolt Nõukogude Liitu.
Milliseid üritusi pakute lasteaedadele ja koolidele?
Meil on lasteasutustega hea koostöö, näiteks raamatukogutunde tehes. Üritused, kus pakume lastele võimalust kohtuda lastekirjanikuga, on eriti nõutud. Käinud on Leelo Tungal, Kairi Look, Jaanus Vaiksoo …
Hiljuti lõppes sari „Raamatuga loodust avastamas”, mis koosnes kolmest väiksest loengust. Esimesel esines Juhani Püttsepp, teisel Aleksei Turovski ja kolmandal Urmas Laansoo. Urmas tõi kaasa lõhnavaid taimi, rosmariini ja loorberit. Kujutan ette, et paljud lapsed polegi selliste taimedega kokku puutunud. Loengutel käisid nii kooliklassid kui ka lasteaiarühmad.
Teadusteater Kolm Põrsakest oma kava ja katsetega meeldis lastele väga. Lastevanematele ja õpetajatele käis lasteaiaealise lapse õpetamisest rääkimas Erik Tammaru ning „Tähemängude” komplekti kui lugemaõppimismängu tutvustas koostaja Anneli Laamann.
Minu ülesanne on üritusi reklaamida ning lasteaedade ja koolidega ühendust võtta. Need üritused on tasuta. Nõudlus on nii suur, et mõnikord peab ka ära ütlema. Seetõttu püüame teha üritusi võimalikult palju.
ELISE RAND:
„Pürgin ka akadeemilises mõttes raamatukoguhoidjaks. Õpin Tallinna ülikoolis infoteadust. Raamatukoguhoidja õpet ju magistritasemel pole. Kutseõppe läbisin kohe, kui tööle tulin. See andis palju taustateadmisi. Näiteks, et laudi on raamaturiiul. Kui ma siia tulin, rääkisid kõik imelikku keelt, millest ma aru ei saanud. See on nagu salakeel. Kui räägime, mis kuupäev on, siis me ei mõtle tänast kuupäeva, vaid mis kuupäeva me raamatu peale kirjutame. Kui mõni lugeja seda kuuleb, siis ta parandab meid.”
[…] Meeli Parijõgi, Õpetajate Leht, 27.05.2016 […]