Kaasav haridus kui rööprähklemine
„Kaasava haridusega seotu ei ole piisavalt läbi mõeldud ega võimalda soovitut parimal moel rakendada,” leiab Katrin Kirsila. Foto: erakogu
Kaasav haridus on teema, mille suhtes optimistlik hoiak kuulub kohanemisvõimelise ja hea pedagoogi kuvandi juurde. Siin ei ole jäetud alternatiivi ega võimalust kahelda. Iga erivajadustega kokku puutuv spetsialist soovibki lapsele parimat. Kaasamise põhimõtted aga on jäänud ebamääraseks, mistõttu HEV-teemat valdavad inimesed on õigustatult murelikud. Kaasamisega seotu ei ole piisavalt läbi mõeldud ega võimalda soovitut parimal moel rakendada.
Spetsialistide puudumine ja vahetumine
Laste arenguhäirete ja eripärade diapasoon on lai. Spetsialistide üksmeelne arvamus on, et raskematel juhtudel on koolieelses eas lapsele parim valik lasteaia erirühm. Paraku napib nende rühmade tekkeks vajaminevat teadlikkust, koostööd ja võimalusi. Suur takistus on vajalike spetsialistide puudumine. Tuginedes kolleegi, staažika erirühma logopeedi kogemusele, tean, et olemasolevates erirühmades vahetuvad õpetajad tihti. Kolmkümmend aastat tagasi, kui mina tööd alustasin, peeti äärmiselt oluliseks, et erivajadustega laste rühmas töötaks oma ala parim, kogemustega personal. Praegusel ajal peavad logopeedid mõnikord pea igal aastal uusi inimesi (sh lisapersonali) välja õpetama, et töö erirühmas toimima panna. Selline pidev kogemuste ja teadmisteta õpetajate ja abiõpetajate väljaõpetamine on lisatöö ning pikas perspektiivis kurnav.
Arvestada tuleb ka sellega, et tasandusrühmadesse satuvad keerukate arenguhäiretega lapsed, kellega on tavarühma lastega võrreldes rohkem tööd. Ka lapsevanemad vajavad palju tähelepanu, sest neis peidus olev koostööpotentsiaal võib avaneda aeglaselt. Erirühmadega majades töötavad inimesed näevad ja tajuvad hästi neid võimalusi ja edu, mis on vajalike tingimuste olemasolul saavutatav. Lasteaiad vajavad kindlasti oma meeskondadesse ka eripedagooge.
Vähe võimalusi individuaaltööks
Koolide probleeme seoses erivajadustega lastega oleme kolleegidega käsitlenud Harjumaa eriõpetuse sektsioonis. Neist esikohal on toimetulek üha suureneva hulga agressiivsete käitumisraskustega ja pervasiivsete arenguhäiretega lastega.
Keerulises olukorras on praegu suured maakoolid, kus lapsi on klassides palju ning pole võimalusi piisavaks individuaalseks tööks, riigi pakutavad HEV-koolid aga jäävad igapäevaseks sõitmiseks kaugele.
On vanemaid, kes keelduvad panemast oma last väikeklassi ja jäävad endale kindlaks, et laps peab õppima tavaklassis. Klassis aga on sageli nii käitumisprobleemidega lapsi, õpiraskustega maadlejaid kui ka andekaid. Õpetaja ei tule nende kõigi õpetamisega samal ajal toime.
Kõik eripedagoogid, logopeedid ja psühholoogid teavad, et eriti keeruline on teine poolaasta, kui lapsed on juba üleväsinud ja iga lisapinge (isegi kella keeramine) võib last ärritada, eriti juhul, kui sellele on eelnenud lapse haigusperiood. Vaja oleks rakendada praegusest individuaalsemat õpet, kuid õpiabirühm on koolis selleks ajaks juba loodud, õpilaste piirnorm täis ning vajalikku lisatundi nii lihtsalt võtta pole. Vähe võimalusi on ka juhul, kui laps liigub ühest koolist teise, kus üsna varsti selgub, et ta vajab kiiresti lisaabi.
Paindlikkust pole
Erivajadustega õpilaste teemaga tegeldakse igal tasandil, omavalitsuste haridusspetsialistid on asjaga kursis ja püüavad omalt poolt lahendusi leida, kuid paindlikkus on jäänud saavutamata. Selline paindlikkus, mis säästaks last ja täiskasvanuid, kes teda õpetavad. Lapsevanemat ei huvita rahanappus ja erispetsialistide puudumine. Tema soovib lahendust näha kohe.
Haridussüsteemi HEV-osa ressursinõrkus lööb just kooli pihta. Kaasav haridus on ikka veel rööprähklemine, kus kaotajaks jäävad laps ja õpetaja klassi ees. Tugispetsialistidest räägitakse palju ning tihti jätab see mulje, et nende olemasolus või puudumises ongi probleem ainsana peidus. Paraku on nii, et psühholoog ja sotsiaalpedagoog saavad õpetajat tunni läbiviimisel küll aidata, kuid pigem lühiajaliselt. Logopeed on seotud logopeedilise abi andmisega. Tugispetsialisti nõustamisest ei piisa, kui puudub inimene (abiõpetaja, keerukamal juhul eripedagoog), kes lapsega pikemal perioodil individuaalselt töötaks. Murekoht on seegi, et tugispetsialiste ei jätku, nad on üle koormatud ning vahetuvad sageli. Kui tööd saaks vajalikul määral korraldada, polekski vaja taotleda lisameetmeid nõustamiskomisjonist ja kaasav haridus oleks õigel hetkel ja paindlikul moel (last sildistamata) teostatav.
Väikeklassi moodustamine vajab suurt ettevalmistust, nõustamiskomisjoni läbimine on sellest vaid üks osa. Luua võib ka teisi eriklasse, kuid nende tarvis pole lapsi piirkondades enamasti nii palju, et täisrahastust saada. Laste huvides selline olukord kindlasti pole.
Paljude tugispetsialistide jaoks on probleem seegi, kust leida aega vajalikeks ümarlaudadeks ning õpetajate ja tugispetsialistide läbimõeldud meeskonnatööks. Selles osas oodatakse asutuste juhtkondadelt läbimõeldud koostöö korraldamist ja kõigi asjaosaliste vajadusega arvestamist.
Mure LÕK-laste pärast
Mööda ei saa vaadata ka raskustest lihtsustatud õppekaval olevate laste kaasamisel tavakooli. Mõnel puhul see õnnestub, raskematel juhtudel aga võib osutuda vägagi keerukaks ning LÕK-lapsel teistega võrdseid õppimisvõimalusi sel juhul ei ole. Tavakooli õpetajal on enamasti võimalus toetuda ka lapse kodule. Lihtsustatud õppekava laste kodude toetus on tavaliselt väike. Selliseid tõsiasju tuleks mõista ka ametnikel, kes asju suunavad ja korraldavad, kuid iga päev selliste lastega kokku ei puutu.
LÕK-laps vajab õppimiseks tema jaoks sisustatud õpperuumi ja õpetajat, kes tunneb LÕK-õppekava. Alles siis võib õpetajaga koostöös alata ka osaline toetumine abiõpetajale või vajaliku ettevalmistuse saanud tugiisikule.
Kuigi erivajadusega laste õpetamisel pingutavad nii pedagoogid kui ka tugispetsialistid, on riigi tasandil vaja kitsaskohad tõsisemalt vaatluse alla võtta. Omavalitsustele antava haridustoetuse kasutamine, mis on praegu sihtotstarbeline, tuleb muuta paindlikumaks. Kohapealsed lahendused sõltuvad suurel määral riigi otsustest ja riigil tuleb võtta vastutus.
IÕK, LÕK, TÕK- ammu oleks aeg koostada süsteemsed õppematerjalid, mida õpetaja vastavalt vajadusele õpilast arvestades kohandab. Kes peab metoodilise materjali koostama? Ministeeriumid töötavad vastavad spetsialistid.
Mina arvan, et lisatöö pole personali koolitamine. Nii just peabki olema! mida rohkem inimesi on teadlikud, seda enam osatakse kaasata ja asja paremaks luua. Kaasamine peaks algama väikesest eriklassist, kus laps harjub nö tööd tegema, sealt edasi võtma osa mõnest tunnist tavaklassis ja harjutada ta sedasi ka käima kuni viimaks on ta osa tavaklassist. Eriklassis läbitavad teemad peavad olema sots suhtlemise harjutamine, kordamööda tegevused jne jne.
Konkreetse artikli sisu jääb minu jaoks mingi vingumise pärusmaale, kus kõik on nii raske ja keeruline, võimatu ja mõtlematu..ulme. Ei ole, kus viga näed laita…. Tahtmisest asja paremaks luua peaks piisama… Võimalusi peab otsima ja küsima.
Kõik,mis artilkis räägitud vastab tõele. Probleemile on vaja otsa vaadata,siiani ei ole erispetsialistide puudumisele piisavat lahendust riigi tasandil leitud.Ka viimased uuringud on kinnitanud: koolides on väga suur ressursi puudus,et kaasavat haridust rakendada.
Erivajadusega lapse põhiprobleemiks ei ole see, et “ta pole harjunud tööd tegema” või ei oska sotsiaalselt suhelda. Kaasamise teeb pea võimatuks see, et nt LÕ-laps vajab teistmoodi õpetamist, et suuta jõukohaselt õppida. Õppida nii, et ta areneks oma potentsiaali kohasel. Need lapsed vajavad teistsuguseid õppematerjale, rahulikku õpikeskkonda, väiksemat klassikollektiivi, süsteemset erimetoodilist lähenemist. Neid lapsi ei saa “korda teha”, et siis tavaklassi tagasi saata.
Kui õpetaja ja õpilane saaks nõrgemate (IÕK, LÕK) õpetamiseks piisavalt vajalikku õppevara (õpikud, töövihikud jne), ei peaks õpetaja klassi ees siplema ja tohutult mahukat lisatööd tegema. Õppevara võiks väliselt RÕK õppevaraga identne olla, jääb ära hirm, et kedagi sildistataks jne. Soome hariduskorralduses on sellele mõelnud ja see väike täiendus tuleks meie HTM-ile odavam, olukorras, kus eripedagooge napib.