Kaasav haridus – palju mõtteid ja vastamata küsimusi

Kaasava haridusega tegelevad kõik Rajaleidja keskused üle Eesti. Pildil Läänemaa Rajaleidja keskus koos meeskonnaga. Foto: Innove

Sügavam kaasava hariduse idee peidab eneses paradigmaatilist muutust ja mugavustsoonist väljatulemist: mõelda raamidest väljas, olla olemas ning valmis leidma lahendust ühe konkreetse väikese inimese heaks. Teinekord on olukordade ja raskuste lahendused lihtsamad, kui me arvame, tihti palju inimlikumad, jättes kõrvale poliitilised mustrid ning administratiivsed raamid.

Muutused hariduskorralduses, koolikeskkonnas ja mõttemustrites on vajalikud, et edasi liikuda. Kuid vaja on ka hetkeks peatuda ja läbi mõelda, millised on olnud endise ja praeguse korralduse ning tugivõrgustiku tugevused ja mõjud. Mis on see, mida edasi kanda ja mida maha jätta? Kuidas luua ja kasutada kompetentsust, mis arendab ja areneb ise koos muutustega? Kuidas toetada võrgustikku, kes on õppuri ümber? Kuidas võtta arvesse kõiki õppija vajadusi terviklikult? Kuidas suurendada osalust ja asendada kontrollimine toetusega?

Kaasamine – kellele tegelikult?

Kaasava hariduse eelis on kõigi laste võrdne võimalus õppida üksteise sarnasuste ja erinevustega paremini arvestama. Teadlikkuse kasvades paraneb mitte ainult ühe osapoole oskus abi küsida ja kohaneda, vaid ka teise osapoole oskus märgata ja abi pakkuda. Kaasamine soodustab ning toetab paindlike ja loovate lahenduste kasutamist, individuaalne lähenemine ja nüüdisaegne õpikeskkond toob kasu kõigile õppijatele. Iga laps on väärtuslik, nii see, keda õpetada kaasama, kui ka see, kes vajab kaasamist.

Lapse ja tema vajaduste varajane märkamine saab alguse täiskasvanust, kes saab ebavõrdse olukorra ees vastutuse võtta. See omakorda saab alguse väärtustest ja hoiakutest, mida eneses kantakse ning edasi antakse. Kaasava hariduse ideed kannavad edasi või hoopis pidurdavad meie enese väärtused, mõtted, hoiakud, arusaamad ja soovid. Väärtustele järgneb professionaalne ettevalmistus ja tugisüsteem, mis aitab ka täiskasvanul kaasava hariduse kaudu areneda ja lapsi aidata.

Professionaalse hariduse tasandil on valmisolek kaasamiseks asutuseti ja piirkonniti erinev, sõltudes olemasolevatest ressurssidest, pedagoogide ettevalmistusest ja spetsialistide olemasolust tugisüsteemis. Teada on, et kõik asutused ei ole veel kaasamiseks valmis ning põhjendavad seda tihti ressursside (sh spetsialistide) puudusega. Hariduses lisatuge vajav laps suures kollektiivis, kus õpetajal puudub temaga tööks ettevalmistus ja tugi, ei ole soovitud näide kaasamisest, kuid tänapäeval kahjuks veel reaalsus.

Koostöö – mitte lihtsalt sõnakõlks

Rajaleidja näeb, et kaasava hariduse toimimise ning eri olukordade lahendamise võti on koolide, erialaliitude, kohaliku omavalitsuse ja ministeeriumite koostöö.

Eesti haridusasutustes on häid näiteid lahendustest, kuidas keskkonda kohandades ning õpetajaid ette valmistades ja toetades saadakse hakkama ka lastega, kes vajavad tavalisest rohkem individualiseeritud lähenemist. Kaasava hariduse idee elluviimine nõuab õpetajate ettevalmistamist laste vajaduste märkamiseks ja toetamiseks. Lisaks nõuab see haridusasutustes tugispetsialistide olemasolu ning tegutsemist meeskonnana.

Kogu kaasava hariduse idee on kantud koostööst. Kaasavad haridus-
asutused eeldavad, et kõik lapsed tegutsevad ja õpivad koos. Iga lapse vajadusi nähakse suurepäraste võimalustena arendada õpetamise ja õppimise käsitlusi, et tagada võimetekohase hariduse kättesaadavus. Eesmärk on anda kõigile lastele võimalus õppida sobivas arengukeskkonnas, mis väärtustab iga lapse individuaalset eripära. Kui varem algas kaasava hariduse praktika koolist, siis tänapäeval lähtutakse erivajadusega lapse eduka arengu saavutamiseks eelkõige varasest sekkumisest kodus ja koolieelses lasteasutuses.

Teooria vs. praktika

Teoreetiliste käsitluste kohaselt saavad kaasamisest kasu kõik lapsed – erivajadustega lastel on kaaslased, kes võivad olla eeskujuks suhtlemisel ja eakohaste sotsiaalsete oskuste õppimisel. Oluline on positiivsete sotsiaalsete suhete arengu jaoks soodsate keskkonnatingimuste ja toetavate suhtlussituatsioonide loomine.

Osaledes kaasavas õppeprotsessis, saavad lapsed võimetekohaselt, neile tähenduslikul viisil omandada vajalikud kognitiivsed ja sotsiaalsed oskused, tulemaks edaspidi toime suuremal või vähemal määral iseseisvas elus. Kaasava hariduse kontekstis saame rääkida ka Eesti haridusstrateegia üldeesmärgist teha igale inimesele kogu elukaare jooksul kättesaadavaks tema vajadustele ja võimekusele vastavad enesetäiendamisvõimalused, mille kaudu luuakse tingimused väärikaks eneseteostuseks ühiskonnas, töö- ja pereelus.

Eesti hariduspoliitilistest debattidest, meediakajastustest ja haridussüsteemis reaalselt toimuvast nähtub, et praegune haridussüsteem on võtnud teoorias jõulise suuna kaasava hariduse rakendamiseks, ent tegelikkuses toimub meil siiski erivajadustega laste integreerimine üldharidussüsteemi. Me saame rääkida kaasava hariduse rakendamisest juhul, kui oleme eelnevalt hariduslikku lisatuge vajavaid lapsi õppekeskkonda piisavalt integreerinud. Integreerimisel lähtume eelkõige asjaolust, et lapsele on loodud tema arenguks vajalikud tingimused õpi- ja kasvukeskkonnas. Integreerimisprotsessis panustavad lapse hüvanguks kõik asjaosalised. Rajaleidja roll kaasava hariduse kontekstis ongi kõigi integreerimisprotsessi kaasatute nõustamine ja innustamine.

Ehkki igal lapsel on õigus saada võimetekohast haridust elukohajärgses koolis, tegelikult hariduse rahastus ja vajaliku ettevalmistusega spetsialistide vähesus kaasava hariduse edenemist ja edendamist laiemalt piisaval määral ei toeta. Lisaks laste jaoks motiveeriva ja arengut stimuleeriva õpikeskkonna loomisele on vajalik kaasatava meeskonna tegevuse innustamine ja toetamine. Kaasava hariduse rakendamine eeldab, et haridusasutusele antakse kõik vajalikud ressursid – raha, inimressurss spetsialistide võrgustiku näol, tehnilised ja tehnoloogilised võimalused. Ainult nii saab tegutseda laste vajadustest lähtuvalt ja tagada lapse võimetekohane edasijõudmine. Samas on hulk sotsiaalseid, keelelisi ja soolisi, kuid ka majanduslikke ja regionaalseid barjääre, mis neid võimalusi piiravad. Endiselt on probleemiks erivajadustega lastele ja noortele võrdsete haridusvõimaluste tagamine.

Rajaleidja roll koostöös

Üle-eestiline Rajaleidja keskuste võrgustik on loodud toetama ja kokku viima kõiki koostöö osapooli.

Rajaleidja teenused on ellu kutsutud neid vanemaid ja haridustöötajaid nõustama, kes vajavad tuge lapse hariduse suunamisel. Keskuse spetsialistid oskavad hinnata lapse vajadusi, analüüsida lapse eripärase käitumise põhjuseid ja leida tema toetamiseks võimalusi, anda nõuandeid õpetajatele, kes oma töös erivajadustega lastega kokku puutuvad, teha ettepanekuid õpikeskkonna kohandamiseks lapse vajadustele vastavaks. Tasub ära märkida, et Rajaleidja tugi koolile, vanemale, õpetajale ja lapsele on süsteemne ning juhtumipõhine. See on aeganõudev ja põhjalik protsess, kus kiireid lahendusi enamasti ei ole. Lahenduste leidmistel lähtutakse võrgustikus olemasolevast tugevusest, ressursist ja keskkonnast ning kaasatakse lahenduse leidmiseks vajalikke spetsialiste, tehes lisaks haridusasutusele koostööd nii omavalitsuse/piirkonna kui ka maakonna tasandil. Nii nõustati 2015. aastal Rajajaleidja keskustest 6934 last, veelgi enam täiskasvanuid (lapsega seotud võrgustikuliikmed – vanemad, õpetajad jt).

Oma panuse koostöösse annab Rajaleidja ka edaspidi. Haridusasutuste koostööks luuakse spetsialistidele ­uurimis- ja hindamisvahendeid, korraldatakse täienduskoolitusi ning pakutakse nõustamist õpetajatele õpikeskkonna ja õppekavade kohandamisel vastavalt õpilaste individuaalsetele vajadustele. Ära pole unustatud ka lapsevanemaid, kellele on loodud lapse haridusasutuse juurde tugigrupid.

Liigume ühiselt edasi

Kogu Eesti haridussüsteem on viimastel aastakümnetel liikunud selles suunas, et tagada võimalikult kvaliteetne haridus kõigile meie lastele, arvestades nende isikupära ja võimekust. Laste vajaduste varajane märkamine, õigeaegne sekkumine, lapse pidev arendamine ja toetamise tulemuslikkuse analüüs aitab nii lapsevanemaid, haridustöötajaid kui ka teisi lapse võrgustikku kuuluvaid.

See kõik nõuab pedagoogilise personali ettevalmistamist tuge vajavate laste märkamiseks ja nendega oskuslikult tegelemiseks juba ülikoolis. Lisaks nõuab see idee eripedagoogide arvu kasvu lasteaedades ja koolides, tugimeeskondade olemasolu ning tahet lapsele vajadustest lähtuvat õpet korraldada.

Tänapäeval vaadeldakse iga last nii üldisel ühiskondlikul tasandil kui ka lapsekeskses kasvu- ja õpikeskkonnas ainulaadse ja väärtusliku isiksusena. Lapse võimalus õppida kõrvuti eakohase arenguga kaaslastega loob võrdsed võimalused saamaks tunnustust ja eduelamust, sõltumata nende kognitiivsetest, füüsilistest, emotsionaalsetest või sotsiaalsetest vajadustest. Püüe luua kaasamiskeskkondi lasteaedades ja koolides, kus saavad õppida lapsed, hoolimata nende andekusest, vaimsetest ja/või füüsilistest võimetest, sotsiaalmajanduslikust või kultuurilisest taustast, on hoogustunud ja leidnud avalikkuse poolehoiu paari viimase aastakümne jooksul.

Kaasava hariduse eesmärk on hariduse võimaldamine kõrvalejäämise ohus lastele ja noortele ning seeläbi kõigi laste vaimse ja füüsilise potentsiaali võimetekohase realiseerimise edendamine. See idee toob edu kogu ühiskonnale ja ühiskonna igale liikmele.

Koostöö ja kaasava hariduse teemadel arutlesid Ave Szymanel, Triin Piip, Monika Aun, Katri Viitpoom, Urve Raudsepp-Alt, Evelin Ergma ja Katrin Koger sihtasutusest Innove.

Toimetaja SA Innove kommunikatsioonispetsialist Janne Jaagant.