Keelekaste: Komata ja küsimärgita

13. mai 2016 Priit Põhjala - 1 Kommentaar

Priit Põhjala

Mäletan oma kooliaja emakeeletundidest, et reegleid õpetati, erandeid mitte. Eks see on ka arusaadav – hea, kui nappide koolitundide jooksul põhilised reeglidki enam-vähem selgeks saab. Seevastu keeleala asjatundjate, see tähendab kirjanike, tõlkijate, toimetajate ja ajakirjanike teadmised keelest peaksid küll olema üksikasjalikumad kui keskkoolilõpetajal.

Asjatundjal võiks peale reeglite olla aimu ka erandeist. Aga pahatihti ei ole, mistap kirjutangi seekord kahest vaata et aksioomiks ülendatud reeglist rõhuga nende mõningail erandjuhtudel.

Üldlevinud veene on, et sõna „et” ette käib alati koma, et nood kaks on lahutamatud. Tegelikult on „eti” ja koma suhted mõnevõrra keerukamad. Kui „etiga” algav kõrvallause järgneb pealausele, siis on koma mõistagi omal kohal („Loen raamatut, et igavust peletada”). Kui rõhuasetus muutub ning kõrval- ja pealause vahetavad kohad, satub „et” kõige algusse ja mingist komast ei saa juttugi olla („Et igavust peletada, loen raamatut”). Loogiline.

Raskem on mitmest sõnast koosnevate sidesõnade ehk ühendsidesõnade ehk ühendsidendite ehk ühendkonjunktsioonidega: „nii et”, „selleks et”, „sellepärast et”, „selle asemel et” ja nõnda edasi. Kui need paiknevad lause algul, ei ole koma hädatarvilik („Selle asemel et igavleda, loen raamatut”). Aga kui ühendsidesõna asub lause keskel, sõltub selle komastamine soovitud rõhuvarjundist (võrdle „Naersin nii, et pisarad silmis” ja „Naersin, nii et pisarad silmis”).

Mõned erandlike ühendsidesõnade seast on veel erandlikumad, näiteks „ainult et” ja „olgugi et”. Neid ei maksa üldse komaga segada, olgu nad lause algul või keskel („Olgugi et pikavõitu, oli novell hea”, „Novell oli hea, ainult et pikavõitu”). Kõneski ei pea me nende väljendite puhul ju „eti” ees pausi.

„Eti” ette ei käi koma ka koosluses „peaaegu et” („Kõik hipsterid käivad riides peaaegu et ühtmoodi”). Olgu aga lisatud, et „peaaegu” järel on „et” kõnekeelne fakultatiivne täite­element ja vähemasti kirjakeelses tekstis oleks otstarbekas seda vältida – tähenduskadu ei ole, aga lause saab lühem, selgem, ilusam („Kõik hipsterid käivad riides peaaegu ühtmoodi”). Sama asi, muide, on vene почти что’ga, vene keeles samuti kõnekeelse väljendiga.

Kõik esitatud näited – ja neid on veel – tõestavad kenasti, et pole see „eti” ja koma abielu nii püsiv ühtigi. Vahel võib koma „etti” petta ja näiteks sõnaga „ja” altaisa lüüa. Aga see on juba teine jutt.

Üldlevinud veene on seegi, et küsimuse järele käib alati küsimärk. Enamasti on tõesti nii, et töö, mille kõnes teeb peale küsisõna ära intonatsioon, jääb kirjas nimelt küsimärgile, kuid leidub ka küsimusi, mis küsimärgi järele ei küsi.

Üks selliseid on põimlauses kõrvallausena esinev, see tähendab kaudne küsimus. Vale: „Punamütsike küsis hundilt, miks tal nii suured silmad on?” Õige: „Punamütsike küsis hundilt, miks tal nii suured silmad on.” Vale: „Räägi, mida sa viimati lugesid?” Õige: „Räägi, mida sa viimati lugesid.” Asi on selles, et põimlause kui terviku lõpumärk sõltub pea-, mitte kõrval­lause tüübist, nii et kui pea­lause väljendab näiteks väidet, käsku või soovi, on terviku lõpus punkt, vahel hüüumärk, aga mitte küsimärk.

Küsimärki ei vaja ka retooriline küsimus – lausekujund, millel on küll küsilause vorm, kuid mida sisuliselt tarvitatakse hoopis selleks, et midagi kinnitada või eitada, sageli emotsionaalselt, justkui hüüdlauset kasutades. Seega ei olegi retooriline küsimus sisult küsimus, vaid hoopis vastus: näiteks „miks mitte” nõusoleku, kinnitusena, tähenduses „jah, muidugi”, või „keda huvitab” tähenduses „ei huvita” või siis hoopis „mida sina ka tead” tähenduses „sa ei tea midagi”. Nendel puhkudel passib nii „miks mitte” ja „keda huvitab” kui ka „sa ei tea midagi” järele punkt või hüüumärk küsimärgi asemel.

Kes tahab olla keeleala asjatundja ja kasutada keelt võimalikult varjundirikkalt, see ei saa piirduda üksi põhiliste reeglite äraõppimise ja rakendamisega – sellel tuleb olla sina peal ka nüansside ja eranditega.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Keelekaste: Komata ja küsimärgita”

  1. […] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 13.05.2016  […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!