Kloorikoolide ülestõus
Kaarel Tarand
Kuude kaupa on laiem publik saanud jälgida nn erakoolide eestkõnelejate heroilist võitlust kõigi maksumaksjate rahakotis. Ikka õigluse nimel, nagu nad ise ütlevad, aga puhudes seejuures tühise omakasupüüu ühiskonna keskseks haridusprobleemiks. Asjaolu, et väikeses, ent visas lobirühmas leidub kenasid, südamega ning koguni arukaid ja asjatundlikke inimesi, ei muuda paraku negatiivset üldpilti. Õigluse nime all nõutakse ebaõiglust. Ja küsimus pole rahas, vaid ebaproportsionaalselt suurtes õigustes võrreldes kohustuste ja vastutusega, õiguses rikkuda oma lapse elu.
Ühiskonnale elutähtsates süsteemides peab ülima hoolega kaaluma, kas juriidilise või ka bioloogilise vm mitmekesisuse lubamine ikka on tervikule kasulik ja rikastav või mitte. Ameerika naarits ja Sosnovski karuputk ei rikastanud Eesti keskkonda, nagu ei rikastanud ka rotid Uus-Meremaa loodust. Ettevaatamatute sallivussammude (mis oli õigupoolest ahnus segamini vastutustundetusega) tagajärgi likvideerib ühiskond nüüd suurte kuludega ja aastaid, võib-olla aastakümneid.
Head ja halba kaaludes on Eestis leitud, et siseturvalisuse tagamisel ei saa lubada kellegi eraarmeesid ega erapolitseid. Nn turvafirmade tegutsemisala on väga rangelt piiratud. Meditsiinis, kus samuti kaalul inimelud, on erameditsiin lubatud tingimusel, et pakutavad teenused rajanevad rangelt tõenduspõhisel arstiteadusel. Kui korraldada avaliku arvamuse küsitlus, leiduks Eestis kindlasti palju neid vastajaid, kes ütleksid, et alternatiivseid (ehk mitte teadmistele, vaid usule toetuvaid) ravimeetodeid võiks lubada. Vaevalt küll saaks aga toetust idee hakata sellist ravimist haigekassa hinnakirja järgi solidaarselt finantseerima. Tänu pärismeedikute selgele hoiakule ja ajakirjanduse toele mõisteti möödunud sügisene lastele ravi eesmärgil kloordioksiidi manustamise juhtum üldiselt hukka.
See lugu oma selguses on heaks näiteks, mis võib juhtuda, kui mingis professionaalseid teadmisi nõudvas valdkonnas soovivad lapsevanemad iseenese tarkusest oma lastele „head teha”. Ka nn erakoolinduses on aktivistidest lapsevanemate soovid sageli siirad, aga paistab, et üldisem pilt on neil jäänud hoomamata ja mõtestamata.
Kooliharidus ehk laste kasvatamine ja ettevalmistamine ebatäiuslikus ühiskonnas toimetulekuks on võetud avaliku võimu kontrolli alla just seetõttu, et ükski muu lahendus ei suuda kindlustada hariduses samasugust tõenduspõhisust, nagu seda soovime meditsiinilt. Paraku pole märkimisväärne osa lapsevanematest võimeline adekvaatselt hindama, mis tema lapsele parim on. Et see on nii, selgub nn erahariduse eestkõnelejate veebikeskkonnas „Avalikult haridusest” avaldatust.
Rubriigis erakoolide rollist öeldakse esimese asjana, et avalik haridussüsteem on nagu monokultuure viljelev põllumajandus, mis teeb „elu üksluiseks ja rahva vaimult vaesemaks”. Kui see ei ole solvang kogu riigi õpetajate ja koolijuhtide aadressil, siis mis võiks olla veel solvavam? Ja mis järgneb, pole sugugi parem, sest vastandab väikese sektantliku rühma (ja vahet pole, kas nad nimetavad end kogukonnaks või koguduseks) valdavale enamusele.
Põhimõtteliselt nõutakse endale õigust õpetada lastele koolis asju, mis ei rajane teadmistel ja pole tõendatavad, samuti kasutada metoodikaid, mis võivad küll esialgu tekitada lastes õnnetunnet (aga selle mõõtmiseks pole olemas täppistööriistu) ning vabastada vanemad stressist. See viimane on eriti alasti egoism, aga täpselt nii on see viidatud kodulehel kirjas: kui lapsevanemad saavad erakoole pidada, leiavad nad meelerahu. Kindlasti leiab mingi seltskond meelerahu ka sellest, kui neil oma sektis õnnestub hoiduda laste vaktsineerimisest. Sellega kaasnev oht tervele ühiskonnale on laialt teada.
Nii nagu vaktsineerimine, nii on kogu avalik haridussüsteem loodud kõigi laste ehk terve ühiskonna kaitseks. Darvinistlikult öeldes tähendab see, et kool peab harjutama kasvavat organismi teatud ebamugavustega, mis ebatäiuslikus maailmas eksisteerivad ja millega kohanemata on iseseisev elu ränk, kui mitte võimatu. On raske leida midagi naeruväärsemat kui väide, et mõnel lapsel on kaasasündinud ehk pärilikud usulised vajadused, mistõttu ta saavat õppida ainult kristlikus või „rohelises” kogukonnakoolis, kus tema kohanemisvõimet pärsitakse. Mida muud see on kui lastevastase vägivalla erivorm? Mille poolest erineb sund uskuda muinasjutte füüsilisest karistamisest?
Jah, sellise potilillekesena kasvamine võib ju lapsele kuni mingi ajani isegi mõnus tunduda, kuid sellele järgneb paratamatult trauma, illusioonide purunemine kogu eluks hiljemalt hetkel, mil astutakse täiskasvanute maailma teistsuguse enamuse sekka. Niisiis, valida on, kas väikeste ebamugavuste hinnaga lapsele kasvatada neist täiskasvanuna keskkonna ja ümbritseva ühiskonnaga enam-vähem kooskõlalisi inimesi või siis isoleerida „erilised lapsed” oma kasvulavadesse, millest väljudes need paraku keskkonnaga kohanematuse tõttu ainult kannatada saavad.
Selge, et avalik huvi kaalub siin igakülgselt üles väikese rühma üksikisikute subjektiivsed õigused. Oleks hea, kui sellest saaksid aru ka need, kes erakoolide eluõiguse nimel püüavad ühiskonnalt raha välja pressida ning pakuvad ühiskonnale mõtestatud arutelu asemel avaliku teenuse kvaliteedi parandamisest otse premodernsesse, valgustuseelsesse ajastusse kuuluvat debatti „usk teaduse vastu”.
Suurepärases kooskõlas artikkel – autor kirjutab sellest, millesse usub.
Eks muidugi, vabadust on vaja piirata ja standardiseerida … Minu arvates on tublisti suurem tõenäosus, et erakoolidest (st teistsugustest – kellegi initsiatiivist ja loovusest sündinud koolidest) tulevad haridusellu uued ideed ja põhimõtted, mis millalgi ka “tavakooli” masinavärki võivad jõuda. Sellised uued isetekkelised koolid on üldjuhul meie (ja iga riigi) hariduselu rikastajad.
PS Hr Tarandi võrdlused (nt meditsiiniga) ei pea paika, kisuavad demagoogia poole …
See on üks jõhkramaid kirjutisi, mida viimasel ajal lugenud olen. Kujutan ette, mis tundega loevad seda lapsevanemad ja õpetajad, kes on tegevad erakoolides. Või need inimesed, kes tegelevadki päriselt teistest erinevate inimestega ja otsivad ning leiavad viise, kuidas neid meie ühiskonnaga paremini seostada. Õpetajate Lehest…
Muudab kohe tänulikumaks selle eest, et targemad inimesed suudavad tavaliselt oma mõtteid väljendada ilma solvamata ja sildistamata. “Kloorikool” on väga nutikas viis stigmatiseerimiseks ja meie tillukese ühiskonna edasiseks lõhestamiseks. Tõsiselt kurb.
Tõsi, autor kirjutab millestki, millesse ta USUB. Kahjuks teemas ise orienteerumata, mingite kaudsete muljete kaudu.
Mingi nn. usugeeni naeruvääristamine (huvitav, kes sellise geeni olemasolu väidabki?) iseloomustab pigem autorit ennast: loon ise endale vaenlase-tondi kuju ja hakkan seda võidukalt materdama.
K. Tarand võiks esmalt tutvuda EV Põhiseadusega, kus selgelt kirjas: a) lapsevanematel on õigus kaasa rääkida laste koolitamisel, ja b) vastavalt südametunnistuse vabadusele on kristlastel jt. usklikel samaväärne õigus maailmavaatelisele haridusele kui ateistidelgi. Tarandi vaikieeldus, nagu oleks ateism/humanism mingi ainuvalitsev riigi-ideoloogia, pärineb kahjuks nõuka-ajast, kust ta ka ise pärit on. Kurb.
Lisaks on hämmastav K. Tarandi totaalne põlgus ERA vastu. Millegipärast aga toetub kodanikuühiskond just nimelt ERAalgatusele. Ajame nüüd Kaitseliidu laiali või?
Sellist juttu ajada Sirbis, mis ei suuda konkureerida ERAajakirjandusega ja mida peavad ülal maksumaksjad (sh. ka erakoolide pidajad) on uskumatu ülbus.
Miks avatud kontori headusest räägivad ainult kabinetis istujad?
Miks kõikide piirkonnakoolide maailmatasemel olemisest räägivad eliitkoolide vilistlased kelle enda lapsed ja lapselapsed ainult eliitkoolis käinud on?
Miks ministrite, kantslerite, asekantslerite ja riigikogu liikmete enda lapsed ainult eliit ja erakoolides käivad?
Ega need inimesed ometi silmakirjalikud pole?
Vabadus on tunnetatud paratamatus. Lahtiseletatult tähendab see seda, et inimene on vaba siis, kui ta mõtleb ebameeldivad asjad endale meeldivaks; leiab kõiges midagi head ja positiivset. Teab, mis on paratamatu ja mida ei saa muuta, ning lepib sellega.
“Tavakool” on pidevas muutumises, sest töötatakse inimesehakatistega, kes on muutumises.
Uued ideed ja põhimõtted on juba ammu jõudnud “tavakooli” masinavärki.
Vajame hoopis seda, et inimeste pähe jõuaks “uus idee”, et tavakool on muutunud ajast, mil me ise koolis käisime.
Vahva on ikka lugeda, et nn inimesed tänavalt teavad täpselt, kuidas tavakoolis õpetatakse ja milliseid meetodeid kasutatakse. Ja üldistavad ehk siis räägivad asjust millest neil täpsem aim puudub.
Kaarel Tarandi arvamusloos on point ainult esimesel, täiesti emotsionaalsel lähenemisel. Raha pole sedakorda küll väga teemaks, kuid läbi sõnavõtu kumab veendumus, et inimeste endi eest on mingi targem seltskond, “riik”, kutsutud nende laste hariduse üle otsustama. Mitte lihtsalt mingisuguse delegeerimise läbi, nagu esindusdemokraatias ikka, vaid seetõttu, et inimesed v suur(em) osa neist polevat selleks küllalt pädevad. Nagu “Jah, peaminister” hariduspeatükis, kus sir Humphrey jõuab analoogiliste aruteludega selleni, et inimestel ei tohiks enne vastavaid kursusi ja eksameid lasta lapsigi saada. Minu teada ei ole KT-l endal piisavat pedagoogilist ettevalmistust ja kogemustepagasit, kuid nähtavasti loeb ta siiski ka ennast õigustatuks seda kõike teiste eest otsustama. Seda ametnikeriigi ideaali kõrvale jättes ei ole tema jutt — seekord, olgu öeldud, enamasti on tal ju huvitavad mõtted — tõsiseltvõetav seepärast, et (1) ka erakoolide kaader koosneb vastava ettevalmistusega töötajatest, (2) ka erakoolid järgivad riiklikku õppekava, (3) ka erakoolidele laieneb riiklik haridusjärelvalve, (4) ta ei esita oma ohukirjelduse juurde ühtegi konkreetset tõendit, (5) nii senine Eesti kui pikaajaline rahvusvaheline kogemus näitavadki täpselt vastupidist, ja (6) võiks tunda ka meie põhiseadust.
Hr. Kaarel Tarandi artiklit lugedes, läks mõte omasoodu jooksma ja silme ees kangastus pilt, kuidas igal kevadel koguneb riiklik lastevanemate selekteerimise komisjon. Komisjoni esimehena kujutasin millegi pärast ette hr. Tarandit. Komisjoni ette astuvad siis vanemad, kes on otsustanud oma lapse erakooli panna. Nende seas on töölisi, ametnikke, arste, õpetajad, ettevõtjaid, teadlasi jne. Komisjon vestleb viisakalt kõigi peredega. Loomulikult täidavad kõik komisjoni liikmed kriteeriumite lehte tõmmates vastavaid ristikesi lahtritesse, mille lõppsumma tulemusena selgub, kas lapsevanem on võimeline oma lapse hariduse eest ise vastutama või tuleb see tähtis ülesanne anda riigile. Kui kasvatamine antakse riigile, siis selleks on juba ettenähtud omaette organid. Masinavärk käivitub laitmatult. Õnneks sain oma mõttejooksu õigel ajal pidama, muidu oleks öösel veel õudus unenägusid näinud.
Erakooliseadus ütleb, et erakooli õppekava peab vastama riiklikule õppekavale. Veel mõned aastad tagasi pidid erakoolid iga kolme kuni viie aasta tagant koolitusluba uuendama. See aga tähendas, et iga õpetaja pidi oma aine üle vaatama ja parandused sisse viima, kooli juhtkond tegeles iga kolme aasta tagant õppekava üldosaga. Ma arvan, et tänu sellele on erakoolide inimesed riikliku õppekavaga päris hästi kursis. Loomulikult erakoole ka inspekteeriti siis ka igal korral. Nende aastatega on riigi usaldus erakoolide vastu kasvanud ja otsustati, et võib anda ka tähtajatut koolitusluba. Artikli autori hirm, et erakoolid saavad voodooga tegeleda on põhjendamatu ja tuleb ilmselt teadmatusest. See, et erakoolidel on mingi oma erisus, olgu selleks waldorfpedagoogika, süvendatult mõne aine õpetamine, usuõpetus vms.on nende tugevus. Kõik meie koolid teevad head tööd olgu siis tegemist linna, riigi või eravalduses oleva kooliga. Inimestena, õpetajatena, lastena oleme ikka samad ja rõõmud ning mured koolides on sarnased. Minu jaoks on ka raha loogika väga lihtne, raha käib lapsega kaasas. Kui laps läheb linnakoolist erakooli, siis kuhu jääks rahastamise lõppemise korral raha. Kõik lapsevanemad on maksumaksjad ja kui riik on andnud erakoolile koolitusloa, siis erakooli vanemal peaks olema samasugused õigused nagu munitsipaalkooli või riigikooli vanemal.
Autor usub oma teravat sulge.
Kui iga päev kirjutad, siis tuleb vilumus oma loogikaga mängida ja tõestada mida iganes, kas sel aga reaalse eluga mingi kokkupuude on, on iseküsimus.
Tuline õigus Kati! Tõesti teeb kurvaks.
Sõnadevalik
Hea Inimene
Palun vali oma sõnu
Palun ära unusta inimese päritolu imet
Austustunnet hoia elus nii kuis suudad
Siis Su sõnad muutuvad – kindlasti
Kindlasti m u u n d u v a d
Unustades austuse – ununeb Sul ime
Alandades teist – Sa vaid iseennast alandad
Kaotad võime i m e s t a d a
Meie kõigi kahjuks vaesud ise ja vaesub maailm
Palun vali oma sõnu
Inimese päritolu ime ülendades maailm ülendub
Kasvab l u g u p i d a m i n e
Inimväärikus
Üllatav – Kaarel Tarand muidu ju täitsa terav pliiats ja nüüd selline küllaltki veider mõttekäik, mis asetab võrdusmärgi alternatiivsete haridussüsteemide ja kloorineelajate/esoteerikute vahele. Natuke meenutab arutelusid, kus lükatakse automaatselt võrdusmärk pagulaste ja kurjategijate vahele.
“Ameerika naarits ja Sosnovski karuputk ei rikastanud Eesti keskkonda, nagu ei rikastanud ka rotid Uus-Meremaa loodust.” Et siis näiteks Rudolf Steineri metoodikate rakendamist meie erakoolides peaks võrdlema rottide sissetoomisega Uus-Meremaale?
Think again!