Koolid muutuste tuules: mis aitab edasi?

Küllike Pedaste, Merike Kaste, Margit Toomlaid, Ülle Tammela ja Anna-Liisa Blaubrük. Fotod: Tiia Kõnnussaar

Varem või hiljem jõuavad (uuesti) alustavad koolid oma põhiväärtuste sõnastamiseni.

Koolivõrgu reform on toonud paljudele koolidele kaasa uue alguse. Näiteks Tartu Kivilinna gümnaasium, Descartes’i lütseum ja kommertsgümnaasium töötavad nüüd põhikoolidena. Uus algus on ka Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumil, mis moodustati nimetatud kolme kooli gümnaasiumiõpilastest. Türil loodi juba varem seniste koolide baasil uus gümnaasium ja uus põhikool.

Kuivõrd on kollektiivi (uuesti) ülesehitamiseks, kooli- või lasteaiapere koos toimimiseks vaja mõelda väärtustele? Kuidas neid väärtusi elus hoida, ilma et nad jääksid õõnsaks loosungiks või pelgalt tindiks paberil? Sel teemal arutavad Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi direktor Merike Kaste ja sama kooli õppekvaliteedi juht Anna-Liisa Blaubrük, Tartu Kivilinna kooli õppejuht Küllike Pedaste, Türi põhikooli õppealajuhataja Ülle Tammela ja Rannamõisa lasteaia direktor Margit Toomlaid.

Kuivõrd on uue koolikollektiivi ülesehitamiseks vaja ühiseid väärtusi?

Merike Kaste: „Meie alustasime kohe ühistest väärtustest. Kuna meie kool loodi kolme kooli gümnaasiumiosa liitmisel, siis alustasime kõigi nende kolme kooli õpilaste, õpetajate ja lapsevanematega arutelusid, milline peaks uus kool olema. Sõnastasime väärtused, mis on uues koolis kõige aluseks, ja nende põhjal koostasime kooli dokumendid, kodukorra, protsessijuhendid ja õppekava.

Meie kooli väärtusteks said õpilasekesksus, avatus ja jätkusuutlikkus. Õpilasekesksus tähendab, et meie noored saavad endale ise oma õppekava luua – neil on valida 22 õppemooduli vahel. Avatuse all mõtleme koostööd nii koolis sees kui ka väljaspool. Näiteks 3D-modelleerimist õpetab meil Tartu kunstikool, tervishoiumoodulis annavad pooli kursusi Tartu tervishoiu kõrgkool ja Eesti maaülikool jne. Jätkusuutlikkus tähendab, et pakume haridust, millega noortel on midagi peale hakata.”

Margit Toomlaid: „Meie ei alustanud väärtustest. Meil oli uus maja ja inimesed olid kollektiivi tulnud eri kohtadest. Töötasime neli aastat koos ja selle aja jooksul lihvisime oma nukid maha. Kellele meie juures ei sobinud, läks ära. Alles viiendal aastal hakkasime väärtusi sõnastama. Tegime rühmade ja metoodikatega kõvasti tööd ja lõpuks oli meil terve kuhi A4 formaadis lehti, millele oli kirjutatud tohutu hulk mõtteid. Lehed olid põrandale laotatud, igaüks võis hommikul neid lugeda, midagi juurde kirjutada või ümber paigutada. Püüdsime välja valida parima, mis oli nelja aasta jooksul settinud. Ebaõnnestumised andsid hea võimaluse neist õppida ja edasi minna.

Selle sõelumise tulemusel leidsime kolm põhiväärtust: kasvatus kui kultuur, kasvatus kui kunst ja vabadus vastutada. Minu lemmikväärtus on neist viimane. Selles on vaba mõtlemist, suhtlemist, vabadust oma tööd teha ja sellega kaasnevat vastutust kanda. Tänu selgelt sõnastatud väärtustele tunnevad meil nii õpetaja kui ka assistent end lasteaias oluliste inimestena, nad on julged vanematega suhtlejad, head nõustajad ja abistajad, täiendavad ennast pidevalt.”

Ülle Tammela: „Meie ei hakanud ka kohe väärtuste peale mõtlema, sest kõigepealt oli vaja saada kool toimima. Oli vaja saada koostöö käima ka nendega, kes algul ühinemisse kriitiliselt suhtusid.. Koostöö ongi meie keskne väärtus. Kooli logo saamiseks korraldasime konkursi, kus osalesid nii õpilased kui ka õpetajad. Logol on Türi põhikooli esitähed TPK üksteise kaisus ja sümboliseerivad kolme kooliastet. Kui logo sai paika, siis hakkasime jälgima, et kogu koolipere lähtuks logo mõttest. Näiteks saavad kohe kooliaasta algul sõbraks esimene ja üheksas klass. Meil on nn andekate töötoad, mida 8.–9. klassi kõige tublimad viivad läbi esimesele kooliastmele. Väikeste ja suurte vahel tekivad soojad suhted, suuremad oskavad väiksemaid hoida ja õpivad neid õpetades ka ise. Nad korraldavad esimese klassi õpilastele tantsuvahetunde jms.”

Küllike Pedaste: „Kui meie gümnaasiumiosa läks Petersoni koolile, muutusime põhikooliks ja võtsime ennast kui uut kooli. Moodustasime kohe töörühmad ja nii õpilastel, õpetajatel kui ka lastevanematel oli võimalus sõnastada, mis meile tähtis on. Üks meie ajalooõpetaja ütles, et eestlaste õnnesümbol on kaheksakand – paneme oma kooli väärtused selle järgi kirja. Nii kujunes meil välja väärtuste kaheksakand, mille keskel on hoolivus. Kaheksakand on klassides suurelt üleval ja lapsed teavad, mida ta sümboliseerib. Mu oma laps rääkis alles hiljuti, et kirjanduse õpetaja palus neil vaadata, kuidas on õpitav teema väärtuste kaheksakannaga seotud.”

Anna-Liisa Blaubrük: „Väärtused peavad olema igas mõttes nähtaval. Ühel hommikulgi oli mul kabinetis õpilane, kes muretses, et tal on reedel kolm kontrolltööd. Meie kooli põhimõte on aga, et õpilane peab jõudma ise lahenduseni. Küsisin, mis ta arvab, mida teha. Lõpuks otsustas ta õpetajaga rääkida, et teeb ühe kontrolltöö järgmisel nädalal järele. Kui väärtus on n-ö seinale riputatud, jääd enne otsuse tegemist korraks mõtlema, millest ma lähtun.”

Tartu Kivilinna põhikooli väärtuste kaheksa­kand, mille keskel on hoolivus.

Kas koostöö on ühiskonnas väärtustatud?

Merike Kaste: „Ükskõik, keda oleme kutsunud lapsi õpetama, kõik on tulnud. Kui oleme kirjanike, poliitikute, ettevõtjate poole pöördunud, siis eitavaid vastuseid pole me saanud, pigem on küsimus sobiva aja leidmises. Gümnaasiumi lõpetamiseks peavad õpilased tegema teadustöö või praktilise töö ja otsivad koostööd esinejate, partnerite ja sponsoritega. Selge, et selles osas on ka äraütlemisi, kuid äraütleminegi õpetab.”

Anna-Liisa Blaubrük: „Koolile tullakse vastu, kui aga vaadata hariduspoliitikat, siis siin armastatakse rohkem poolt valida, selle asemel et koos vaadata, kuidas paremat tulemust saavutada.”

Margit Toomlaid: „Koostöö on lõppfaas. Alles pärast vastastikuse usalduse saavutamist saab rääkida sisulisest koostööst. Meil tulevad lapsevanemad lasteaia talgutele, aga see on meie eelneva kümne aasta töö tulemus. Me peame lapse arenguvestlust tema sünnipäeval, et last sel päeval eriliselt väärtustada. Tavaliselt tulevad lapse arenguvestlusele tema ema ja isa, aga meil tulevad tihti ka vanaema ja vanaisa! Sel aastal oli meil vaikuse­minutite koolitus, kus oli võimalik osaleda nii õpetajatel kui ka lapsevanematel. See ühine koolitus oli eriti vahva, seal olid õpetajate ja lapsevanemate ühised töörühmad, kodutööd jpm.”

Anna-Liisa Blaubrük: „Nõustun, koostöö kujunemine on protsess. Praegugi on nii, et kui klassijuhataja helistab, siis mõni lapsevanem võpatab, nagu vilkuritega politseiautot nähes. Ilmselt võtab veel aastaid, enne kui vabaneme sellest hirmust, et miks mulle koolist helistatakse.”

Margit Toomlaid: „Kui koolis töötasin, palusin ühel lapsevanemal kolm aastat järjest tulla oma lapse arenguvestlusele. Ta ei tulnud. Ja kui lõpuks tuli, hakkas kümne minuti pärast nutma. Tundis nii suurt pingelangust. Ta oli kartnud, et mis nüüd küll toimuma hakkab. Lasteaias tuleb samuti usalduse loomise ja kasvatamise tööd teha. Ütlen ikka neile lapsevanematele, kes oma lapsed esimesse klassi saadavad: kõige esimese asjana peavad lapsed omavahel ja õpetajaga sõbraks saama.”

Te kõik olete osalenud hea kooli ja lasteaia konkursil, mille sisuks on samuti väärtused. Mida see osalemine on andnud?

Ülle Tammela: „Oma kooli tegevuste ja väärtuste analüüsi kirjutamine on põhjalik endasse vaatamine ja see tuleb alati kasuks. Lisaks annab igal konkursil osalemine julgust ja kindlustunnet, et teeme õiget asja; isegi enesetunne läheb paremaks.”

Küllike Pedaste: „Me ei kirjuta seda tööd lihtsalt osalemise pärast: me tõepoolest teeme koolis nüüd asju selgemalt, mõtestatult ja julgemalt.”

Margit Toomlaid: „Tooksin sellise võrdluse: sa maalid akvarellidega maali, särava ja ilusa. Aga ühel hetkel on vaja kontuurid peene vildikaga selgemalt esile tuua. Analüüsi kirjutamine on umbes niisamasugune täpsustav tegevus.”

Anna-Liisa Blaubrük: „Olen osalenud hea kooli konkursil kahe kooliga kokku kuus korda, nüüd on seitsmes. Oma väärtuste üle mõtlemisel, analüüsimisel ja kirjapanekul on see kasutegur, et sul on kogu aeg meeles, millega on oluline tegelda. Prioriteedid on selgemad. Kui jõuame oma töös kriisini, siis tuleb eetikakeskuse ekspert, kriitiline sõber, ja aitab seda analüüsida. Ka hindamiskompetents ja vastutus kasvavad meeletult.”

Merike Kaste: „Oma väärtuskasvatuse konkursitöös ei analüüsinud me ainult seda, mis meil on hästi, vaid ka seda, mida saaks paremini teha. Selle peale on meilt küsitud, et kuidas te julgete – konkursitööd on ju ka eetikaveebis üleval. Aga kui meie väärtus on avatus, siis me peamegi julgema oma probleemidest avalikult rääkida.

Ja veel, kevadeks oled väga ära väsinud, sest kogu aasta jooksul annad ja annad. Ja siis loed oma konkursitöö üle ja tekib vau-efekt: mida kõike me oleme teinud! Meie organisatsioon on nii palju väärt!”

Hea kooli ja lasteaia konkursi kohta vaata lähemalt www.eetika.ee/et.