Kui lihtne on lugudega maailma muuta

20. mai 2016 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Piret Pääri loodud Jutukoolil on tänavu 25. sünnipäev ning sellega seoses ka jutuüritusi tavalisest rohkem. Aasta tähtsündmus on 20.–26. augustini toimuv Jutupühade festival, kuhu on oodata jutuvestjaid kogu maailmast. Foto: Tiina Vapper

 

Jutuvestja Piret Pääri eestvedamisel 1991. aastal loodud Jutukoolil täitus tänavu 25 aastat. Aastatega on tegemisi juurde tulnud ja haare laienenud. Viiendat korda toimub Jutupühade festival ning eelmisest aastast tegutseb Viljandimaal Loodi külas ühes vanas talumajas Jutumaja. 9. mail, kui ilm oli suviselt soe ja toomingad õitsesid, kogunesid sellesse majja Euroopa päeva tähistama Suure-Jaani, Holstre ja Paistu kooli õpilased. Piret Päär, kes on üks Jutumaja perenaistest, vestis neile rahvaste jutte ning muusik Annika Mändmaa mängis pille ja laulis koos lastega. Kui külalised olid läinud, rääkis Piret Jutukooli tegemistest.

Kuidas Jutukool 25 aastat tagasi alguse sai?

See sai alguse nii, et mul oli vaja teha tähtis otsus, millist teed mööda elus edasi minna. Läksin tagasi Tartumaale oma emakoju, juurte juurde. Elasin seal aasta aega ja tegin maatööd, aitasin põllul ja aias, talitasin loomi. Panin tähele, et väga palju on tööd kevadel ja suvel, aga alates mihklipäevast, kui talvevarud olid keldris, vili salves ja loomad ka lauta jäid, jagus palju aega iseendale – aeg oktoobrist märtsini oligi enda päralt. Kudusin, tikkisin, heegeldasin käterättidele pitse, ei mäleta, et ma kunagi varem ega ka hiljem oleksin nii palju käsitööd teinud. Õhtuti ema kudus, mina tegin oma käsitööd, istusime, seljad vastu sooja ahjutruupi, ka vend ja tädi või kes veel juhtus toas olema, ja ajasime juttu. Jutuvestmine on meil kodus alati traditsiooniks olnud. Mul oli selleks ajaks juba päris hea raamatukogu – kuna mul lapsepõlves oli väga vähe raamatuid, hakkasin hiljem, kui endal raha tekkis, vanu raamatuid ostma ja kuidagi alateadlikult kogusin just muinasjuturaamatuid. Kuna oli aega lugeda ja mõtiskleda, avastasin enda jaoks palju häid rahvajutte. Kui sain ühel päeval kirja, kus küsiti, kas tahaksin tulla tollasesse kultuuritöötajate täienduskooli kursusi tegema, teadsin, mida teha tahan. Nii see läks. Esialgu hakkasin tutvustama inimestele Eesti rahvajutte, mis on mu lemmikteema senini. Alustasin lugude jutustamisega täiskasvanutele. Edasi tulid praktilised jutuvestmiskursused, et meelitada inimesi lugusid jutustama. Hiljem lisandus kirjastustegevus. Käisin tol ajal palju Eesti rahvaluule arhiivis lugusid otsimas, mind lubati isegi keldritesse päris vanade kogude juurde. Avastasin sealt võimsa ja rikkaliku materjali ning folkloristidega koostöös valmisid ka mõned rahvajutukogumikud. Ja muidugi jutuvestmised lasteaedades, koolides, muuseumides, raamatukogudes, kogukonna üritustel, festivalidel, kodukontsertidel.

Kuidas te oma lood leiate ?

Seda ma ei oska öelda. Ma tunnen enda lood kohe ära, see on nagu armumine esimesest silmapilgust. Pole vahet, kas need on kuuldud, loetud või tõlgitud. Mõni lugu on mind saatnud mitukümmend aastat, mõne leian vahetult enne jutuvestmist. Ma ei kirjuta lugusid kunagi üles. Need lood, mis peavad, jäävad minuga, need, mis ei pea, ei jää. Minu lemmikud on just sellised, mida ei ole varem tähele pandud. Ka need, mis räägivad olulistel teemadel, millele ma parajasti vastust otsin. Jutustaja juures on elus olemine ja ehedus võtmeküsimus.

Mis teid jutuvestmise juures võlub?

Sellest, mis mind ema ja isa jutustamise juures kõige rohkem võlus, sain aru alles täiskasvanuna. Ükskõik, kui palju neil elus raskusi, muresid, kurbust, ülekohut ette tuli, aga niipea kui ma ema poole pöördusin, et kuule ema, räägi, kuidas see lugu oli, toimus temaga hämmastav muutus. Ta unustas hetkega argipäeva ja läks kohe looga kaasa. Lapsena ma ei osanud seda seletada, teadsin vaid, et kui meelitan ema jutustama, unustab ta kurbuse … Ema jälle meelitas mind oma lugudega mis tahes igavaid ja tüütuid töid kaasa tegema. Isegi heinategemisel, iga rõugu valmimise järel, kui puhkama istusime, rääkis ta ikka mõne loo. See oli siis topeltpuhkus. Hiljem olen mõistnud, kui lihtne on lugudega maailma muuta. Ka siis, kui kellelgi mu sõpradest on raske, tarvitseb vaid talle mõni hea lugu rääkida ja see aitab.

Koolides jutustamas käies olen märganud, et kõige rahutumad lapsed on tihti kõige paremad kuulajad. Nad lausa janunevad lugude järele, sest see korrastab neis midagi, mida muul moel ei saagi teha. Moraalilugemise asemel saab rääkida loo ja alateadvus ise nopib sealt vajaliku välja.

Kuidas lood ja te ise lugude jutustajana aja jooksul muutunud olete?

Lood muutuvad koos minuga – vastavalt sellele, kuidas mu elu muutub, muutuvad ka lood. Usun, et jutuvestjana olen läinud professionaalsemaks, aga sellega seoses ka ebakindlamaks, sest vastutus on suurem. Olen muutunud julgemaks. Kui ma 25 aastat tagasi alustasin lastele jutustamist, oli 20 kuulajat minu jaoks piir, et jõuaksin jututunni jooksul igat last korraks sõnaga puudutada. Nüüdseks olen kogenud, kui vägev võib olla suure, 60–70 kuulajast koosneva grupi kuulamisjõud ja kui palju nad üksteiselt head energiat saavad.

Ma ei ole tänavajutustaja, kes turgudel, laatadel ja linnaruumis jutustab, kuid tean inimesi, kes seda väga hästi teevad. Kord kutsuti mind ühte kodukohvikusse jutustama. Õhtul olin väga väsinud ja kurb, oli tunne, et rääkisin viis tundi asjata – inimesed kõndisid mööda, lobisesid, sõid jäätist, jõid kohvi. Aga kui siis keegi hiljem kirjutas, et ta seisis aia taga ja kuulas lugusid mitu tundi, sain aru, et see ei olnud asjata. Aeg-ajalt tuleb oma mugavusest üle saada, piire katsetada, julgeda. Samas ei tohi olla liiga julge, lood ei andesta, kui neile liiga teed. Mis aga veelgi huvitavam, ma luban oma lugudel ennast muuta. Usaldan neid täielikult. See on minu elu võti.

Kus inimesed tänapäeval lugude vestmiseks kokku saavad?

Minu lapsepõlves eraldi jututunde ega üritusi ei olnudki, lugusid jutustati töötegemise kõrvalt või piimapuki, autolavka juures, külatalgutel, mis on nüüdseks möödanik. Aga praegu on neid võimalusi sama palju või rohkemgi. Kui perega koos kuhugi sõidetakse, võib ju autoraadio mängima panemise asemel lugusid jutustada või head kirjandust ette lugeda. Isa keerab rooli, ema loeb ette või jutustab, lapsed mõnusasti kuulavad. Inimesed ei pane tähelegi, kui palju väärtuslikku koosolemise aega nad lihtsalt ära raiskavad.

Tänapäeval tullakse lugusid kuulama ka jutuõhtutele ja kontsertidele, kuigi see on eestlasele ikka veel harjumatu. Minu enda sümpaatia kuulub kodukontserdi formaadile. Aga kõige enam naudin vahetut vestlust, kus kuuled või saad jutustada juhuslikult mõne loo. Isegi oma sõpradele helistan mõnikord „juhuslikult”, kui olen uue loo leidnud, et ole hea, kuula mind ära. Eelkõige, et neid üllatada, teisalt et uus lugu proovile panna.

Kuidas Jutumaja sündis?

Jutukooli sünnipäevaga seoses hakkasin mõtlema, et olen sellele alale pühendanud veerand sajandit, ja tekkis küsimus, kuhu nüüd edasi, ja kuidas. Mõni aasta tagasi hävis tulekahjus mu emakodu, mis oli mulle väga kallis ja mis on olnud aastaid mu elujõu allikas. Tundsin, et tahan sellele kohale midagi tagasi anda. Kaks aastat tagasi kogunesime Storytelling and Peace Councili jutuvestjate ühendusega ühes väikeses külas Prantsusmaal. Kui olime jutuvestja Francoise’i vanaisa 18. sajandist pärit talu nõgeseid ja naate täis aias, kus kõikjalt üle maailma kokku tulnud jutustajad tundsid end väga mõnusalt, mõtlesin, et Eestiski võiks selline koht olla. Kahjuks ei jätkunud emakodus sellise jutumaja loomiseks piisavalt emotsionaalset jõudu. Ootamatult leidsin vana talukoha Loodil, mille kordategemine võtab veel aega, aga kus me oleme juba eelmisest suvest saati saanud toas ahju ääres ja õues lõkke ümber istuda ja lugusid rääkida. See oli kummaline tõdemus, et ma võin ära parandada ühe teise koha maailmas ja minu emakodu teeb korda jälle hoopis keegi teine.

Millisena te seda kohta tulevikus näete?

Tahaksin, et sellest kujuneks loomemaja, kuhu saab tulla lugusid kuulama, jutustama ja miks mitte ka lugema. Ühte tuppa on plaanis rajada raamatukogu, päris hea valik raamatuid ongi juba olemas. Minu lapsepõlve lemmikud „Pan Kleksi akadeemia”, „Kolm paksu”, „Vanake Hottabõtš”, „Alice imedemaal” ja palju teisi, mida paljud lapsed ei teagi, aga mida neil oleks tänapäeva fantaasiakirjanduse kõrval tore lugeda. Lisaks muidugi muinasjutukogumikud. Siin võiksid toimuda jutuõhtud, kohtumised, loengud. Meil on tore koostöö naabritega – Mulgi savikoja ja Männiku metsataluga. See tähendab, et saab puhata, matkata, savitööd teha, Jutumaja juures midagi aidata ja viimaks veel õhtul lugusid kuulata. Omalaadset jutumaja veab ka Piret Kukk oma kodus Salmistus Harjumaal. Tema juures oleme juba aastaid suvelaagreid ja jutukohtumisi korraldanud. Mõnikord naerame, et võiks olla üks jutuvestjate palverännutee sealt mere ­äärest siia metsa veerde. Vahepeal kohad, kus saab puhata ja lugusid kuulata.

Kas sünnipäeva-aastal toimub jutu­üritusi tavalisest rohkem?

Jah, talvel soovitasin HeadRead kirjandusfestivalile iiri-šoti jutuvestjat ja luuletajat Margot Hendersoni. Tänu sellele saame ta kutsuda jutukooli suvelaagrisse töötuba juhatama ja lugusid vestma. Juuni alguses toimuvad lasteaia- ja kooliõpetajatele, raamatukoguhoidjatele ning teistele huvilistele suveseminarid Pärnus, Võrus, Raplamaal.

Tähtsündmus on muidugi lugude jutustamise festival Jutupühad, mis toimub juba viiendat korda ja on sel aastal erakordselt külalisterohke. 20.–26. augustini on Eestisse oodata 14 jutuvestjat üle maailma, kes 24. augustil lähevad lugusid jutustama või oma tööst rääkima Eesti eri paikadesse. Jutuüritusi aitavad korraldada head koostööpartnerid Võrust, Kohilast, Salmistust, Lihulast. Veel pole hilja märku anda, kui keegi oma kogukonda sooviks jutuvestjat kutsuda. Kõik külalised on väga erinevate valdkondade inimesed, aga kõik nad jutustavad lugusid. Näiteks Rootsi-Taani jutuvestja Inger Lise Oelrichi töös on juba pikka aega kesksel kohal tervendav jutuvestmine ja ta on selle liikumise (ALBA) algataja Põhjamaades. Oma töötoas ongi ta lubanud rääkida jutuvestmisest teraapilistes protsessides. Mária Bumberák Ungarist on suure osa elust pühendanud tööle Paloznaki külas asuvas rahvajutukeskuses, mis kuulub lastekodulapsi toetavale sihtasutusele Meseközpont. Oma laulude ja lugudega püüab Maria anda lootust ja julgust lastele, kelle vanemad ei suuda nende eest hoolitseda. Malcolm Green Suurbritanniast on ühe Inglismaa vanima jutuvestmisühenduse A Bit Crack Storytelling asutajaliige. Igakuiseid jutuõhtuid, festivale ja projekte on korraldatud juba üle 25 aasta. Ta õpetab jutuvestmist Newcastle’i ülikoolis ning on lisaks kogenud matkajuht ja muidugi kasutab selleski ametis jutuvestmist. Kõik 14 külalist toovad kaasa oma kogemused. Nad võivad põnevaid jutte vesta, aga kõige huvitavam küsimus, mida huvilised nende käest võiksid küsida, on minu arvates see, kuidas nad on jõudnud lugude jutustamise juurde ja mis on nende jaoks jutustamise juures tähtis. Augustis toimuvatest jutupühadest on oodatud osa saama kõik jutuhuvilised, infot leiab Jutukooli kodulehelt ja Facebookist.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!