Kui me suureks kasvame, ehitame õpetajatele hotelli

25. mai 2016 Leila Lehtmets Kose-Uuemõisa lasteaia-kooli õpetaja - Kui me suureks kasvame, ehitame õpetajatele hotelli kommenteerimine on välja lülitatud
Erik-Johan Lepik (vasakul) ja Marten Põldma teavad, et õpetajatel on raske töö ning tahaksid neile rõõmu teha. Poisid lubavad ehitada hotelli, kus õpetajad saavad puhata ja end mõnusalt tunda, sest kõige eest hoolitsevad robotid.

Erik-Johan Lepik (vasakul) ja Marten Põldma teavad, et õpetajatel on raske töö ning tahaksid neile rõõmu teha. Poisid lubavad ehitada hotelli, kus õpetajad saavad puhata ja end mõnusalt tunda, sest kõige eest hoolitsevad robotid.

Ühel täiesti tavalisel lasteaiapäeval tulid salapäraste nägudega minu juurde kaks vahvat viieaastast poissi, Erik Johan ja Marten, ja ütlesid, et neil on mulle midagi väga tähtsat rääkida. Haarasin kiiresti pliiatsi, et ükski vahva idee kaduma ei läheks. Väikeste noorhärrade mõtted olid nii ilusad ja südantsoojendavad, et otsustasin neid ka teiega jagada.

Erik Johan ja Marten: „Kui me suureks kasvame, siis ehitame õpetajatele hotelli, kus nad saavad mõnusasti elada. Õpetajatel on nii raske töö ja seal saaksid nad hästi välja puhata. Me tahame oma õpetajatele suurt rõõmu valmistada.

Sellel hotellil on sada korrust, seal saavad elada ka muusikaõpetaja ja võimlemisõpetaja. Hotelli mahub diskosaal, seal on soojustatud staadion ning loomulikult ka spaa. Spaas on väga rahustavad asjad: mullivann, basseinikeskus ja massaažid. On ka robotid, nii et kui võtad riided seljast ära, võid need maha visata, robotid koristavad need kohe üles, triigivad ära ja panevad kappi. Pead ainult arvutisse kirjutama, mida tahad, ja kohe robot toobki. Mõni robot on väga nunnu nagu lemmikloom, aga kui pätid tulevad, siis ta muutub hirmsaks ja asub kohe õpetajaid kaitsma. Maja on turvakaameraid täis, et õpetajaid kaitsta. Katusel on hävitajad ja kahurid. Seinad on titaansulamist. 900 sõdurit kaitseb maja.

Hotelli ühel korrusel on salalaborid, mida me ise juhime, aga katseid teevad seal robotid. Hotellis ongi tööl ainult robotid: nad koristavad, teevad süüa, puhastavad WC-potte ja basseine, hommikuks on toad säravad ja läikivad. Õpetajad ei pea ise võileibugi tegema, robotid teevad. Õpetajad võivad juua, palju tahavad – morssi ja šampust! Torte on kogu aeg igasuguseid söömiseks saada.

Hotelli pruunis seifis on aarded ja õpetajad saavad seifi koodid. Kui õpetaja ärkab, siis on igal hommikul toodud talle kulda tervelt 100 senti öökapi peale. Suures kapis on hõbedased ja kuldsed peokleidid. Hotellis on palju poode, kus õpetajad saavad tasuta asju. Ei pea oma kulda ja teemante asjade ostmiseks raiskama. Igasugust kaupa on saada. Hotellis on hästi palju videomängukonsoole, suhkruvatt on tasuta ja igas toas on 3D-telerid.

Vaba päeva hommikul teevad robotid pannkooke, on ka tasuta jäätisemasin. Voodid on maailma kõige pehmemad, ülipehmed kohe. Toit tuuakse voodisse. Õpetajad saavad kogu aeg sõita mootorrattaga ja ratsutada hobustega, kui nad vaid ise tahavad. Hommikuti tööle ja õhtul tagasi hotelli sõidutab õpetajaid limusiin. Sõidu ajal on limusiinis söömiseks kümnekihiline vahukooretort, millel on maasikad ka peal.

Õpetajate pered elavad samuti selles hotellis. Oma lapsi ei pea õpetajad ise hoidma, robotid valvavad neid ja kuna seal on ka lõbustuspark, on lastel palju tegevust ja nad ei tee pahandust.

Lilli on palju, õpetajatele meeldivad lilled. Rõdudel on lilled ja grill. Aknad on väga suured, soojustus on võimas. Keldris on boilerid, mis kütavad maja soojaks. Troopikalõhnalised küünlad on igal pool – elutoas, magamistoas ja massaažitoas. Hotelli ümbritseb kaitseks laava, hotellini viib kivist sild, mille ääres kasvavad roosid ja nartsissid.”

Loodan, et kui need poisid suureks kasvavad, ei loobu nad unistamast. Võib-olla ei kujune tegelikkus nii suurejooneliseks, aga loodan, et nad vähemalt mäletavad seda võrratut tunnet, mis tekib soovist kellelegi head teha. Usun, et need lapsed väärtustavad alati lasteaiaõpetaja pingelist, kuid samas imelist ametit.