Mida arvab laste emakeele elushoidmisest üks välismaal lapsi kasvatav ema?

27. mai 2016 Kaja Laul Paulos Columbus, Ohio, USA - 3 kommentaari
Kaja Laul Paulos

Kaja Laul Paulos

Kasvatan kaht algkooliealist last väljaspool eesti keele- ja kultuuriruumi ning nende eesti keele omandamine on minu jaoks väga oluline. Miks? Sest loodan, et vähemalt üks neist seob end tulevikus Eestiga. Aga see on esialgu lootus, mille nimel tuleb tööd teha.

Väljaspool Eestit sirguva põlvkonna emakeelt arendatakse ja hoitakse elus tavaliselt koostöös Eestis elavate vanavanemate või Eestis asuvate koolide, mittetulundusühingute või haridus- ja teadusministeeriumiga.

Tundub, et meil ei ole piisavalt tuge emakeele õpetamiseks, elushoidmiseks ja säilitamiseks välismaal. On igaühe oma asi, kas ta õpetab oma lastele eesti keelt või mitte. Kiire uuringu käigus sain aga teadlikuks suurest ressursist, mis on eesti keele õppijale saadaval internetiavarustes, alustades Mängunurgast ja Delfi Tähekesest kuni e-materjalide, Sõnari, Keelevara ja Eesti instituudi mitmekülgsete materjalide ja allikateni, rääkimata neist, mis meie peres juba teada olid (Mudila ja Lastekas, Jänku Juss, ETV jms).

Nii et ühest küljest tundub, et oleme oma lastele eesti keele õpetamisel justkui üksi, teisalt aga on mitmesuguseid ressursse.

Millest selline vastuolu?

Kirjeldan oma viimase paari aasta kogemust. Minu lapsed on praegu 6- ja 9-aastane, nad lõpetavad Ameerika Ühendriikides vastavalt null- ja kolmanda klassi. Kuni nad veel koolis ei käinud, piisas suulisest kõnest. Ma ei osanud ette näha, et millestki võib puudus tekkida. Raamatute lugemine, eesti keele rääkimine, võimalusel suviti vanavanemate juures viibimine ja muul ajal nendega interneti kaudu suhtlemine oli piisav.

Siis läks esimene laps kooli. Ühel päeval sain aru, et ta on õppinud teises keeles lugema ja kirjutama, aga eesti keeles seda ei oska. Saabus äratundmine, et kõnekeelest ei piisa, et kirjakeele arendamiseks on vaja hakata lugema ja kirjutama ning et minul on vaja hakata õpetajaks (või vähemalt juhendajaks). Järgmisel suvel Eestist koju sõites oli kohver töövihikuid ja raamatuid täis ning lootused suured. Olin veetnud raamatukauplustes töövihikuid ja raamatuid valides ja sobitada püüdes tunde. Kodus aga leidsin end lõhkise küna ees, kuna töövihik raamatuga ikkagi päriselt ei ühildunud.

Kirjavihikuid sai kasutada, need on üksnes kirja harjutamiseks. Materjalid olid nagu olemas, aga teadmist ja arusaamist, mida, kuidas ja millal teha, ei olnud. Mõistsin, et on vaja teadja abi.

Ühes sellega hakkasid meie köögilauatagused eesti keele tunnid kannatama ja harvemaks jääma: mõnikord oli üritus koolis, teinekord ujumistund ja nii ta läks. Ühest korrast sai kaks ja igapäevasest kas või kümneminutilisest eesti keele õppimisest jäi järele kord-paar nädalas ja sealt edasi veelgi harvem. See oli nagu üksi vastutuult ülesmäge rühkimine.

Teiseks suureks katsumuseks osutus, et kui algkoolilaps kella nelja paiku koolist koju jõudis, oli talle üsna raske selgeks teha, miks ta peab uuesti laua taha istuma ja lisakodutööd tegema, selle asemel et teistega mängima minna.

Kuigi kõnekeelne suhtlus kodus jätkus, jäi kirjakeele omandamine soiku. Siis tuli järgmine Eesti-reis ning hulk raamatuid ja töövihikuid. Seekord pidasime pisut kauem vastu, aga kordusid samad mured – kui keegi oskaks juhendada, mida paluda lapsel teha, millele tähelepanu pöörata või millest mööda vaadata. Kas korrigeerida iga õigekirjaviga või lasta lapsel kirjutada, peaasi et eesti keeles – et siis mõne aasta möödudes neid kirjutisi muiates üle „lukeda”? Lapse sirgudes tekib tal küsimus, miks ta seda lisatööd tegema peab, aga üha sagedamini. Ja vastasseis ongi käes.

Sel kevadel lõpetab mu tütar kolmanda klassi. Mõne kuu eest jõudsime tema klassiõpetajaga kokkuleppele, et oma igapäevase inglise keele kodulugemise asemel loeb ta eestikeelset raamatut ja kirjutab sellest nädala lõpus inglise keeles õpetajale kokkuvõtte, minule aga teeb selle eesti keeles.

Paar nädalat saime seda koostööd päris edukalt teha, siis tuli aga testimise periood, mil kodutöid ei olnud, ja nüüd on kooliaasta sisuliselt läbi. Samuti oleme viimasel ajal peaaegu iga päev mingit kirjatööd teinud ja lugenud. Nii et midagi saime tehtud, aga süda pole päris rahul.

Mida on siis vaja?

Eesti täienduskoolid on olulised, sest lisaks keeleõppimisele on nendel muid kasutegureid. Kahjuks on need koolid kättesaadavad väga vähestele. Elasime ka ise varem sellise täienduskooli lähedal ja osalesime selle töös, aga siis kolisime abikaasa töökoha tõttu eemale.

Siit minu ettepanek: välismaal kasvavatele eesti algklassilastele on vaja internetipõhist kooli, kus nad saaksid eesti keelt, aga soovitavalt ka muid aineid õppida n-ö koduõppe vormis Eesti kooliprogrammi alusel lapsevanema kontrolliva silma all. Kui suures osas oleks see lihtsalt „arvutiga suhtlemine” ja kui palju oleks individuaalset suhtlemist õpetajaga, on detailide küsimus. Tuleb mõelda ja kaaluda, kuidas sellist programmi koostada ja läbi viia.

Võhikuna keeleõpetuse metoodikas ja veebilahendustes tundub mulle, et see ei tohiks olla üleliia keeruline. Kas selles keskkonnas peaksid olema õpetajad, kes õigekirja kontrollivad, ei oska ma öelda. Esimestes klassides saaks lapsevanem sellega ilmselt hakkama, hiljem oleks abi vaja. Kirjatöid saab hinnata lapsevanem või aitab ekspert, kelleks võib olla ka tudeng. Peale lapse suunamise saab säärane õpikeskkond juhendada ka vanemat.

Muidugi ei pea eesti emakeele kooliprogrammi netipõhiseks tegema täismahus, aga oluline oleks, et algkooli iga vanuseastme emakeele kooliprogrammi olulised aspektid oleksid selles kajastatud. Keerulist kirjatöö hindamist seal veel vaja ei ole ja esimestel kooliaastatel saaksid vanemad sellega ehk hakkama.

Aga mida lapsevanem ise omaenese tarkusest teha ei suuda, on olla oma lapsele emakeeleõpetajaks. See ei ole minu eriala ja mul puuduvad selleks teadmised ja kogemused. Pealegi on meil professionaalid, kes seda oskavad. Kuidas saaksime nende tarkuse interneti kaudu kaugel kasvavate laste ja nende vanemateni tuua?

Teine oluline aspekt, mida selline programm endas kannaks ja mida kodus vanemana on iseenese tarkusest raske tagada, on selle formaalsus, raamistik ja regulaarsus. Laste puhul on see eriti oluline.

Oh imet, artikli kirjutamise käigus leidsingi midagi säärast lehel eestikeel.ee: „Eesti keele 10-tunnine e-kursus on 6−10-aastastele väljaspool Eestit elavatele lastele ja põhineb eesti kooli I kooliastme riiklikul õppekaval. Tunnid lähtuvad eesti keele emakeelena õppimise metoodikast. Kursus on kasutamiseks tasuta ning loodud lastele eesti keele säilitamiseks ja arendamiseks.” Bingo!

Minul lastele see väga meeldib ja ka visuaalselt on see kena. Näib, et siin on algust tehtud väga vajaliku asjaga. Aga kardan, et kümne tunniga kuigi palju algkoolimaterjali ära ei kata. Kuid algus näib sellegipoolest suurepärane.

Internetis on eesti keele õppimiseks ka muid võimalusi. Algklassilastele minu teada aga muud ei ole, välja arvatud tasuline individuaalõpe ja meelelahutuslikud saidid. Viimased on vajalikud toetavas funktsioonis, kuid ei asenda formaalse kirjakeele arendamist.

Põhikoolivanustele on aga juba palju paremaid allikaid, näiteks Soomes asuv suurepärane „Üleilma kooli” programm. Põhikooli emakeelt on veel raskem omaette köögilaua taga ja omaenese tarkusest jagada kui algklassi oma.

Aga minu mure on järgmine: kust tulevad need välismaa lapsed põhikooli emakeelt õppima, kui algklasside emakeeleprogrammi ei ole? Järgi jäävad üksnes need kes on hiljuti välismaale kolinud ja püüavad seal oma emakeeleoskust säilitada.

Emakeelse hariduse toetamisel on praegu nõrk koht just see, et kui varases eas keelt ei arenda, on hilisematel interventsioonidel suurusjärgu võrra väiksem mõju, kuna on mitu korda vähem lapsi, kes sellest osa saavad. Sama käib integratsioonilaagrite kohta, kuhu saavad lapsed alates vanusest 10 või 13, või siis programmid, mille raames keskkoolinoored Eestisse õppima tuleksid.

Ülaltoodu on minu isiklik arvamus ja kogemus. Teaduslikule uurimusele pretendeerimata otsustasin pisut uurida ning esitasin sotsiaalmeedias kahte välismaiseid eestlasi ühendavasse gruppi („Eestlased maailmas” ja „Eestlased Põhja-Ameerikas”) sama küsimuse: „Kui oluline on sinu jaoks see, et sinu väljaspool Eestit kasvav laps omandaks eesti keele nii sõnas kui kirjas?” Vastusevariandid olid „Jah, väga oluline”, „Ei tea öelda”, „Ei ole minu jaoks oluline”. Vastuseid ootasin 24 tundi, mille jooksul vastas esimeses grupis 350 ja teises 120 inimest.

Uuring ei ole representatiivne, valim ei ole juhuslik ega anna seepärast asjaliku uuringu mõõtu välja. Palja silmagagi on aga näha, et suhtarvud on üksteisele äärmiselt lähedal ning huvi näib jaguvat. Vastused jagunesid järgmiselt.

„Väga oluline”: vastavalt 88,6% ja 87,5%.

„Ei ole oluline”: vastavalt 10,9% ja 11,7%.

„Ei tea”: vastavalt 0,5% ja 0,8%.

Näib, et enamikule (ca 80%) väljaspool Eestit lapsi kasvatavaile vanemaile (kes küsimust nägema juhtusid ning vastata võtsid) on oluline lisaks laste kõnekeelele ka formaalse emakeelse kirjakeele omandamine. Ja kuigi inimeste eelistused ja tajutud vajadused ses suhtes erinevad, väljendasid siiski paljud vastanud kommentaarides vajadust info järele, mis aitaks ja toetaks neid lapse emakeeleoskusega tegelemisel.

Miks on kirjakeel oluline?

Miks on oluline, et Eestist kaugel kasvav noor põlvkond valdaks eesti keelt ja seda mitte üksnes kõnes, vaid ka kirjas? Mäletate, kui mõni aeg tagasi kutsuti „talente” Maarjamaale tagasi? Kujutame ette, kui palju oleks meil tulevikus tuua Eestisse tagasi inimesi, kes on kas sündinud või kasvanud ja hariduse ning ka mõningase elu- ja töökogemuse saanud mujal, aga on kas eesti juurtega või lausa eestikeelsed ja eestimeelsed? Millise kogemuse ja potentsiaali võime seeläbi Eestisse tõmmata?

Jah, neid, kes on viimase kümne-kahekümne aasta jooksul lahkunud, on samuti hea tagasi tuua, aga veelgi olulisem on püüda köita järgmist põlvkonda. Kui toetame nende eesti keele oskuse arengut nüüd, kui nad on kahe- või kaheksa-aastased, kas oskame üldse arvata, kui olulise investeeringu me selle läbi teeme?

Jah, loomulikult on investeeringud ebakindlad ega too alati loodetud kasumit, aga mõni toob kindlasti ja see tasub end kuhjaga ära.

Loodan, et vähemalt üks, kui mitte mõlemad minu lapsed seovad end tulevikus mingilgi viisil Eestiga, ja mitte üksnes sellepärast, et neil sel suvel jälle valikut ei ole ja nad kaks kuud Eestimaal hakkama peavad saama (mis ei tähenda et nad siia tulla ei taha), vaid põhjusel, et nad ühel päeval seda ise tahavad. Ja seepärast peame praegu pingutama selle nimel, et tulevikus neil see ka võimalik oleks.

 

Kaja Paulos on lõpetanud Tartu ülikooli psühholoogia osakonna bakalaureusekraadiga ja Tallina ülikooli psühholoogia osakonna magistrikraadiga sotsiaal­psühholoogias. Ta on lõpetanud California osariigi Northridge’i ülikooli magistriõppe nõustamise ja pere­teraapia erialal, on litsentseeritud psühhoterapeut ning elab perega Columbuses Ohios.

 

SAMAL TEEMAL:

„Kuidas laste emakeelt ­välismaal alles hoida?”, Õpetajate Leht, 11. märts


3 kommentaari teemale “Mida arvab laste emakeele elushoidmisest üks välismaal lapsi kasvatav ema?”

  1. Oinas ütleb:

    Välismaa eestlased, põngerjad kaasa arvatud, võiksid kodueestlestest e-maili kirjasõpru hankida. Jutu põhiliseks teemaks võiks olla oma ümbrus ja elu. Peaks mõlemal huvitav olema kauge kandi eluga tutvuda. Väga vanasti kirjutasid õpilased näiteks mingisse juhuslikku kooli x klassi nimekirjas y, tüdrukule või poisile. Siis käisid kirjad paberil ja tuli mark osta ning vastust oodata vähemalt mitu päeva.

  2. Anu Sepp ütleb:

    Tere.
    Vaadake netist üleilmakool-see leidub lk.Eestikeelse Hariduse Selts.
    Ehk siis selline läbi neti eesti keele õppimise võimalus on olemas.
    Trv Anu Sepp

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!