Õppereis Prantsusmaale algab põsemusi kiirkursusega

6. mai 2016 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

26. aprillil andis Prantsuse suursaadik Michel Raineri pidulikul vastuvõtul oma residentsis Evelin Rannale üle haridusministri omistatud teenetemärgi „Akadeemilised palmioksad” rüütlikraadi. Fotod: Prantsuse instituut Eestis

 

„Teeme lahedaid projekte, et õpetus ei jääks kuivaks,” ütleb kakskümmend aastat Tartu Descartes’i koolis prantsuse keelt õpetanud Evelin Rand, kellele anti äsja üle Prantsusmaa haridusministri teenetemärgi „Akadeemilised palmioksad” rüütlikraad.

 

1 (12)Mida tähendab Prantsuse riigi au­tasu eesti õpetajale?

See on tore. Samas tajud veidi absurdi ka: rüütliks löömine Eestis! 1809. aastal reformis Napoleon haridussüsteemi ja lõi selle autasu.

Koolile on autasu väga oluline, et prantsuse keelest rohkem räägitaks. Selle auhinna saamiseks ei saa Eestis keegi, näiteks HTM, midagi teha. Õpetajaid on palju, kõik püüavad, annavad oma tunde, aga kõik ei paista välja.

Teeme oma tööd, tahame, et õpetus ei jääks kuivaks ja lapsed saaksid aru, mis see prantsuse kultuur on. Selleks teeme lahedaid projekte. Lõuna-Prantsusmaal Carcassonne’is on meil sõpruskool. Käisime märtsis seal, järgmisel aastal tulevad nemad siia. Lapsed elavad peredes, loodame, et jäävad ka pärast reisi suhtlema.

Meie lapsed pidasid koos prantsuse lastega blogi ja võtsid osa konkursist. Teemaks oli naised, tegime ühiselt videoid, audioklippe, intervjuusid, ka Prantsuse haridusministriga. Kui võidame, saavad mõlema poole 21 last reisida praegu eriti „rahulikesse” paikadesse: Pariisi või Brüsselisse.

Miks sai teist prantsuse filoloog?

Õppisin Kuressaares hoopis vene keele eriklassis. Vene kirjanduses kohtas prantsuse keelt väga palju, 19. sajandil olid vene ja prantsuse keel tihedalt seotud. See tundus huvitav. Soomeugrilasena tahtsin teada, mis imeloomad need prantslased ja venelased on. Ka suurriikide kultuur huvitas.

Mõtlesin minna Leningradi prantsuse keelt õppima, seal saanuks nullist alustada, Tartu ülikoolis pidid olema keskkoolis õppinud. Kuid Leningradis sai vabariiklikul kohal õppida vaid vene keelt ja vastuvõtuaeg oli liiga vara.

Nii astusingi Tartu ülikooli vene filoloogiasse. Sain palju toredaid tuttavaid, kes olid tulnud Tartusse Juri Lotmani ja ka tollal Nõukogude Liidus eksisteerinud juudikvoodi pärast. Nad olid nii andekad. Sain aru, et ma ei taju kunagi vene keelt nagu nemad. Võtsin aja maha ja läksin Prantsusmaale.

Kuidas see toona võimalikuks osutus?

Olin rahvaülikoolis prantsuse keelt õpetanud ja klassivend Ilmar Raag kutsus mind õpetajaks prantsuse keele suvelaagrisse. Välisministeeriumiga oli kokku lepitud, et kolmandal nädalal tulevad prantslased õpetama. Sealt tekkisid kontaktid ja prantslased hakkasid küllakutseid saatma. Algul kahtlesin, teadsin, kui palju tüütut asjaajamist küllakutsega kaasneb. Paljud on takkajärgi väitnud, et aimasid juba siis, et Nõukogude Liit kukub kokku. Mul küll tollal seesugust infot polnud! Mingil hetkel otsustasin lühikeseks ajaks siiski Prantsusmaale minna, jäin kaheks aastaks. Tagasi tulles otsustasin hakata õppima prantsuse keelt.

Milline on laste huvi?

Aastatega on see teisenenud. Algul arvati, et räägime tundides kuningatest, moest ja joome kohvi. Aga nüüd on kõik palju toredamaks läinud. Esiteks kuuleb prantsuse keelt igapäevaelus hoopis rohkem. Üks motiveerija on seegi, et Eurodisneyland värbab suveks õpilasi tööle.

Me tahame, et nad õpiks selleks, et saada oskus kogu eluks. Kui oled rahvusvahelise eksami ära teinud (8. klassi lõpus A1 ja A2), saad diplomi, mille tähendust kõik teavad.

Tean ka juhtumit, kus eestlane sai UNESCO-sse tööle tänu sellele, et ta oli Prantsusmaal lapsehoidjana töötades õppinud prantsuse keele kursusel. Tartu ülikooli diplom ei huvitanud kedagi!

Alati on neid, kel keelevaimustus suur. Aga oleme mõelnud, et oleks igav õpetada kõiki vaid filoloogideks. Keel on suhtlemisvahend.

Igal aastal korraldame Lõuna-Eesti prantsuse keele konkurssi, kuhu tulevad ka teised koolid. Juba aastaid teeme laulukonkurssi Alouette. Viimastel aastatel proovime varasemast rohkem ka vanemaid kaasata ja sihiks on kogukonnani jõuda. Õpetajad on harjunud, et meil on prantsuse keele kool, meie koostöö sujub.

Prantsuse keelt peetakse raskeks. Kas see on nii?

Võrreldes hiina või jaapani keelega prantsuse keel raske pole. Aga meil on traditsioon katkenud – kui õpilased oskaksid natuke ladina keelt, oleks neil väga lihtne õppida.

Kes on veel vähe õppinud, ei saa aru, sest kõik räägivad väga kiiresti. Prantsuse keele üks eripära on, et kaks sõna seotakse üheks: võetakse eelmise sõna lõpust kaashäälik, mida muidu ei hääldata, ja loetakse see kokku järgmise sõna täishäälikuga. Kes keelt hästi ei oska, ei saa aru, kus üks sõna algab ja teine lõpeb.

Alati ei teadvustata, et prantsuse keele hääldus on inglise keele hääldusest lihtsam, sest on reeglid.

Nii nagu õpetajale mõjub autasu innustavalt ja tõstab tuju, nii mõjub lastele see, kui tuleb väärikas inimene, näiteks diplomaat, ja räägib eesti keeles. Eelmine Prantsuse suursaadik õppis hoolega eesti keelt ja pidas koolis eestikeelse kõne. Lapsed rääkisid sellest pikka aega. Ta ütles umbes nii (Ranna jutule lisandub prantsuse aktsent): „Eesti keel on vaaga raske. Kui teil prantsuse keeles on raske, siis moelge vaese Prantsuse suursaadiku peale, kui raske temal on. Keeleope on kui rattasoit – kui ei vantaa, kukud.” Aegade jooksul on käinud lastega kohtumas hulk inimesi, kes Prantsusmaaga seotud.

Poisid ei õpi nii regulaarselt nagu tüdrukud ega viitsi teha grammatika monotoonseid harjutusi. Aga meie vilistlane, kes oli varem gümnaasiumis õppealajuhataja, tegi kooli kodulehele e-õppe ülesande, kus on võimalik pöörata tegusõnu. Kümme tasandit. Kui oled kümne kiirema hulgas, saad oma nime tabelisse. Uskumatu, kuidas inspireerib, kui õpilane näeb tabelis kaaslase nime!

Üks 8. klassi poiss, kel prantsuse keel kolm, on saanud kõigist tublidest tüdrukutest ettepoole. Tema nimi on kümnel tasandil ja teised ainult imestavad. Nüüd käib ta mul järel ja palub, et paneksin veel verbe.

Kunagi ei tea hetke, mil see klõks käib. Carcassonne’i reis oli väga mõjus. Meile õpetati ka rugby’t ja kutsuti kaks profimängijat trenni tegema.

Te olete ise väga prantslaslik.

Tunnen, et see on olnud õige valik. Olen ka raamatuid tõlkinud, aga õpetamine annab emotsiooni. Õpilastelt õpid ka ise. Lapsed reisivad palju ja esitavad ootamatuid küsimusi, märkavad asju, mida ise pole näinud. Üks laps küsis, mis pöörlevad Pariisi katustel. Ma ei teagi, pean uurima!

See on nii rikas kultuur, aga mõned asjad on koomilised ja irratsionaalsed, et praktilise eestlasena vaatad neid nagu etendust.

Tänu prantsuse keelele olen kohtunud paljude põnevate inimestega. Mida rohkem lõuna poole, seda soojemad ja vahetumad nad on. Elu oleks prantsuse keeleta olnud palju igavam.

Õpetajana tuleb lastele öelda: see ongi päris elu. Muide, iga Prantsusmaa reis algab meil põsemusi kiirkursusega.

Prantsuse vanemad küsisid, miks meie lapsed õhtuti nii vähe söövad. Proovisime seletada, et meil pole nii hea režiim, nad näksivad söögiaegade vahepeal. Imestati ka, miks meie lapsed nii kiiresti duši all käivad. Prantslased leotavad end pool tundi – ja laulavad!

Praegu räägitakse pagulastest, aga kui lapsed näevad, kuidas teised inimesed elavad, on nad sallivamad. Me ei saa eeldada, et lapsed kujutavad ette, kuidas oli olla eestlane Teise maailmasõja ajal, küll aga saame mõjutada seda, et nad poleks oma kitsas maailmas nii kinni.

 


EVELIN RANNA CV

Sündinud 25. aprillil 1968 Kuressaares

HARIDUS:

  • 2010–2012 Tartu ülikool, prantsuse filoloogia
  • 1986–1998 Tartu ülikool, vene filoloogia
  • 2015 – Louvain-la-Neuve, prantsuse keele õpetaja täiendkoolitus
  • 2013 – Vichy, CAVILAM, pedagoogilise koordinaatori täiendkoolitus
  • 2010 – Montpellier, Institut Européen de Français, prantsuse keele õpetaja täiendkoolitus
  • 2006, 2004 – Pariis, Accord, prantsuse keele õpetaja täiendkoolitus
  • 1998 – Besançon, prantsuse keele õpetaja täiendkoolitus
  • Keeled: prantsuse, vene, itaalia, inglise, saksa.

TÖÖ:

  • 2014–… prantsuse keele õpetaja Tartu Miina Härma gümnaasiumis
  • 1995–… prantsuse keele õpetaja Tartu Descartes’i koolis
  • 2000–2009 tõlked kirjastusele Kunst ja Eesti Entsüklopeediakirjastus (Georges Bordonove, „Philippe Ilus”; François Géré, „Miks puhkevad sõjad?” (koos Andres Raudsepaga); Sébastien Japrisot, „Pikk kihlus”; Claude Dulong, „Austria Anna”; Claude Dulong, „Mazarini”; Christian Jacq, „Ehnaton ja Nofretete”).
  • 2005–2010 prantsuse keele õpetaja Tartu rahvaülikoolis.

 


KOMMENAAR

Ilmar Raag

Ilmar Raag, Evelin Ranna klassivend, valitsuse ­strateegilise kommunikatsiooni nõunik:

Evelin on üks kõige imelisemaid prantsuse keele kõnelejaid üldse. Me käisime koolis ühes klassis. Ta oli vist kõige pikem tüdruk, kes hoidis veidi omaette. Keskkoolis hakkasin ma ühtäkki tähele panema, et ta luges kogu aeg. Ja kui ma juhtusin temaga rääkima, tundus mulle, et ta on targem kui enamik meie kooli kirjandusõpetajaid. Aga see ei olnud peamine. Temas oli uskumatut ja veidi vanema inimese empaatilist diskreetsust oma eakaaslaste maailmavalusse suhestumisel. Mulle tundus, et Evelin oli üks neist vähestest inimestest, kes ilukirjandust lugedes tõepoolest ka ise palju paremaks inimeseks sai. See tähendab, et ta ei salvestanud oma mällu lihtsalt nimesid ja fakte, vaid õppis elu selle kirjeldamatus mitmekesisuses.

Ehkki mina olin suure kisaga sööstnud prantsuse keele kallale, sai tema selle selgeks ilma erilise vaevata, justkui iseenesest. See vist ei ole päris täpne. Võib-olla on Evelini ja prantsuse keele lugu just see, mis peaks innustama neid noori, kes keskkoolis ei ole hiilgavad õppurid, aga hiljem suudavad saavutada siiski silmapaistvaid tulemusi valdkonnas, mis neid tõesti erutab. Minu meelest hakkas Evelin tegelikult õppima alles keskkooli lõpus, aga juba paar aastat hiljem vaatasin talle alt üles selle töö ja tulemuse pärast, mille ta oli saavutanud. Antud tunnustus kuulus talle moraalselt kindlasti juba aastaid tagasi.