Südametunnistus on kõlbluse joonlaud

20. mai 2016 Maie Tuulik pedagoogikateadlane - Kommenteeri artiklit

Maie Tuulik

“Südametunnistusest räägime sagedasti,” ironiseerib Anton Hansen Tammsaare, „iseäranis kui kedagi petta tahame või vastasest nõrgemad oleme ja käsitsi kallale ei pääse.”

Tegelikult on südametunnistus nii mõõtevahend kui ka kohtumõistja. Ta on meiega ka siis, kui ühtegi teist järelevaatajat pole.

Seadusesilm ei jõua igale poole, meie sisemine kohtunik ei jää aga meist kunagi maha. Juba sündides on see mõõtevahend meie sees. Lastel on eriti tundlik süda ja erk õiglustunne. Elu jooksul võib süda kalestuda ja loomulik õiglustunne tuhmuda või sootuks kaduda. Juurdeõpitud kõlblus aitab algse sädeme elavana hoida.

Kui see puudub

Inkade uskumuse kohaselt on inimese südametunnistus nagu kolmnurk. Alati, kui inimene teeb midagi valesti, nürinevad kolmnurga tipud. Mida rohkem inimene eksib, seda enam nurgad kuluvad. Lõpuks on järel ümmargune null.

Südametunnistuseta inimesed ei ole tingimata kurjategijad. Ka paljudel pealtnäha kenadel inimestel on südametunnistuse asemel tühi koht.
Stefan Zweig kirjeldab raamatus „Oma elu kolm laulikut” ühte taolist inimest nii: „Kui see mahladest pakatav, täisvereline, kirgi trotsiv inimkeha psühholoogiliselt läbi uurida, siis võib kõigepealt konstateerida kõlbeliste organite täielikku puudumist. Süda, kopsud, maks, veri, aju, lihased ja üsna tugevad seemnejuhad – need kõik on Casanoval väga jõuliselt ja normaalselt arenenud, ainult seal, selles vaimses punktis, kus kõlbelised iseärasused ja veendumused tihenevad salapäraseks karakteripildiks, üllatab vaatlejat Casanova juures täielik vaakum, õhutühi ruum, mitte midagi. Mingite hapete ega leelistega, lantsettide ega mikroskoopidega ei ole võimalik leida sellest muidu üdini tervest organismist isegi mitte rudimente sellest substantsist, mida nimetatakse südametunnistuseks. Mitte miski sellest, mis teistele inimestele on püha või tähtis, ei maksa talle pennigi.”

Tema loosung on: carpe diem! Tuleb rangelt kinni hoida meelelisest, nähtavast maailmast. Igast minutist tuleb välja pigistada maksimaalselt mõnu ja iharust. Ta võib naerdes ära visata kõik kõlbelised tinakuulid, nagu au, sündsus, kohustus, häbi ja truudus, mis takistavad vaba sööstmist vahetusse ellu. Neid ei saa nautida, järelikult on need üleliigsed.

Südametunnistuse puudumine võib olla ka vaimne väärareng, arutleb John Steinbeck romaanis „Hommiku pool Eedenit”. Kui on olemas füüsilised monstrumid, kas ei või siis sündida ka vaimseid ja psüühilisi monstrumeid? Ilma südametunnistuseta inimesele peab süümepiinades inimene tunduma naeruväärne, sest monstrumile on norm monstrumlik.

Kohustav sisehääl

Ligi 3000 aastat tagasi kuulutab prohvet Jeremija: „Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks” (Jr 31, 33–34).

Ka Sokrates räägib teda keelavast sisehäälest – daimonion’ist. Sõnasõnalises tõlkes on see jumalik.

„See algas mul juba lapsepõlves. Tekib mingi hääl, mis keelitab mind mitte tegema seda, mida ma parajasti kavatsen teha, midagi tegema ta aga mind ei sunni,” räägib Sokrates.

Immanuel Kant nimetab inimest kohustavat sisehäält kategooriliseks imperatiiviks.

See kohustav nõue on meile antud sünnipäraselt nagu mõistuse kategooriadki ja säilib muutumatuna ka siis, kui mitte keegi seda kunagi ei järgi. Praktilise mõistuse seaduse kehtivus ei sõltu loodusseaduslikust kausaalsusest, vaid tema olemasolu tingimus on vabadus. Ja ehkki kõlblusseadus on ettekirjutav ja kohustav, on igal inimesel valikuvabadus toimida kas selle kohustava nõude järgi või seda mitte kuulata.

Kategooriline imperatiiv ise on absoluutne ja tingimusteta ning kõlab nii:

„Ma ei tohi kunagi käituda teisiti, kui ainult sellise maksiimi järgi, mille suhtes ma võiksin soovida, et see saaks üldiseks seaduseks (kehtiks üldise käsuna).”

Kant toob näiteid.

  • Kui elu on väga raske ja talumatu ning ma teen enesetapu – kas see võiks saada üldiseks seaduseks? Ei, on vastus.
  • Kui võtan raha võlgu ja luban tagasi maksta, ehkki tean, et ei tee seda kunagi – kas see võiks saada seaduseks, et lubadusi polegi vaja täita? Vastus on ei.
  • Kui talendikas ja võimekas inimene veedab oma elu lõbustusi ja meelelahutusi jahtides ning ei tööta oma talentide väljaarendamise suunas, kas see võiks olla üleüldine seadus? Jälle on vastus eitav.
  • Kui kellelgi on palju vara ja ta mõtleb: see pole minu asi, et on puudust kannatajaid – kas saame siis tahta, et see oleks üldine seadus? Vastus on ei.

Kategoorilist imperatiivi teadvustatakse kohustava käsuna. Kas sellele kuuletutakse või ei, aga ta on olemas!

„Mitte seda ei pea sa tegema, mida sa võid teha, vaid vastupidi – sa (kuivõrd sa oled mõistlik) võid teha seda, mida sa oled kohustatud tegema.”

Kanti arvates on kohustuse objektiks alati inimene, mitte kunagi ese või olukord. See lugupidav austus, mis ajendab meid kõlbelisele teole, võib osaks saada vaid inimesele. Siit tuleneb, et iga inimene on eesmärk omaette ning teda ei tohi kasutada vahendina ükskõik missuguse teise eesmärgi saavutamiseks.

Kanti järgi koosneb kogu tegelik kõlblus vaid üksiktegudest. Meil pole mingit põhjust otsida sellele üldnimetajat. Kõigile inimestele peaks piisama, kui nad täidavad oma kohust.

Kant määratleb inimelu eesmärgi kahesuguse kohustusena:

  • sea oma tegevuse eesmärgiks omaenese täiuslikkus,
  • sea oma tegevuse eesmärgiks teiste inimeste heaolu ja õnn.

Igal inimesel on kõigepealt kohustus iseenda ees. Ta ei tohi end jätta ilma sisemisest vabadusest, eesõigusest olla südametunnistusega olend. Kohustused teiste vastu jagab Kant armastuse ja osavõtlikkuse ning austuse kohustuseks.

Et saada sisemiseks mõõtevahendiks ja kohtumõistjaks, vajab südametunnistus teiste abi. Südametunnistus nõuab kujundamist ja harimist.

„See võib kängu jääda, seda võib maha tallata, see võib väärastuda nii, et see suudab kõnelda üksnes küündimatult või moonutatult,” kirjutab kardinal Joseph Ratzinger.

Kui süda on toores ja kuri, siis ei maksa meie tarkus ja teadmine midagi. Kurjast ja toorest südamest tulevad kurjad ja toored mõtted ning teod. „Just seepärast on südame harimine iga vaimuharimise põhiasi,” õpetab Jakob Hurt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!