Suvitajad, keda Saku gümnaasiumi direktor armastab rohkem kui siiakala

„Ma armastan teid isegi rohkem kui siiakala!” ütles Saku gümnaasiumi direktor Ulvi Läänemets, liigutuspisarad silmis, pärast koolimuusikali „Suvitajad” viimase etenduse lõppu laval seisjaile. Saalitäis publikut aplodeeris püsti seistes.

Nii kordub see juba viiendat aastat igal kevadel – muusikalid on erinevad, kuid rõõm tegijate, tänutunne õpetajate ja vaimustus publiku silmis samad. Lugu sai alguse rahvusvahelisest projektist, kus olid koos kuue riigi õpilased ja mis lõppes muusikaliga. Juhtus nii, et projektis osalenud Saku õpilased said rahvusvahelises muusikalis kandvad rollid ning nende õpetajad innustuse ka kodus midagi sarnast teha.

Nii sündiski 2012. aastal esimene muusikal „Vahva rätsep”, mida mängiti vaid üks kord. Pärast etendust teatas kooli raamatukoguhoidja ja lavastusgrupi liige Piret Kaare, et rohkem ta küll midagi sellist ei tee. Järgmisel päeval kooli jõudes ootas teda aga ees trobikond õpilasi, kes kõik õhinal järgmise aasta muusikalis osa nurusid. Sõrm oli antud, tuli anda ka käsi.

Nõnda algabki ring igal aastal uuesti. Kevadel minnakse lahku, peas tühjus, ei ühtki ideed, mida järgmisel aastal etendada. Teadmatusest hoolimata valivad aga paljud 11. klassi õpilased juba kevadel oma järgmise aasta lõputööks uurimuse asemel osa muusikali lavastusest. Ka sel aastal viibisid pealtvaatajad saalis „Suvitajaid” nautides ühtaegu mitme praktilise lõputöö kaitsmisel.

Maalitud rannatalu hooned, räästa all kuivavad lestakalad, laudaukse vahelt piiluv lehm ja saatebändi varjav sapakas – kõik selle maalis kunstiõpetaja Eda Piisangu juhendamisel lõputööks Joosep Noot. Ajastutruude kostüümide valimise ja sättimisega nägi Inga Maasi juhendamisel lõputöö vääriliselt vaeva Greete Sügis, grimeerimise eest hoolitses aga Talvi Järva juhendamisel Sandra Undla. Kolm abiturienti pidasid teatrikohvikut (organiseerisid söögid, katsid lauad, keetsid kohvi, sehkendasid ja rehkendasid rahaga) – seegi oli lõputöö, juhendaja Piret Kaare.

„Me oleme Tallinnast, me maksame!”

„John, lase vesi välja!”, „Ikkagi inimene!” – kes meist ei mäletaks neid Kohviveski (koolimuusikalis Tuvikese) alias Lia Laatsi hüüatusi mängufilmist „Siin me oleme”. Kui siis John alias Rasmus Nurmetalu lavale ilmus, esimesed poosid võttis ja repliigid poetas, oli tunne, nagu oleks Ervin Abel ise välja ilmunud. Sama tõetruud olid ka Karl-Thomas Kallasmaa Tuvike, Emili Järve Punapea, Margus Kaiva dr Aadu Kadakas, Kristjan Kõva Timmu ja teisedki.

Naerupahvakuid, vaiksemaid turtsatusi ja plaksutamist kostis saalist ikka ja jälle. Teiste seas nautis etendust koomik ja professionaalne parodeerija Jan Uuspõld, kes ei olnud ühegi laval olija isa ega onu ega kuidagi muudmoodi Saku gümnaasiumiga seotud, vaid oli kuulnud etendusest samal hommikul Kuku raadiost.

„Mulle meeldib käia vaatamas, mida noored teevad. See on võimalus näha, mis elus tegelikult toimub ja mis suunas nali liigub,” kommenteeris ta oma huvi. „Lahe oli täna näha, kuidas näitleja viskab laval meile pähekulunud killu, kuidas saal naerab ja kuidas näitleja sellele omakorda reageerib.”

Muusikali killud on nüüdseks Saku gümnaasiumis oma elu elama hakanud. Kui mõni õpetaja juhtub kellelegi ütlema, et armastab teda rohkem kui siiakala, saab igaüks aru, et tegemist on suurima tunnustusega. Osatäitjate kinnitusel liidab muusikal kooliperet ja eri klassides käivad osalejad jäävad suhtlema ka pärast etenduse lõppu.

„Kogu muusikali meeskond on nagu minu uus pere. Tänan neid kogu südamest ja armastan nii väga!” oli Punapea, kõigis muusikalides osalenud Emili Järv pärast etendust emotsionaalne.

Meeskond ei tähenda aga ainult näitlejaid. „Igal aastal tuleb keegi ja küsib, kas ta saaks aidata, näiteks kavalehti kokku voltida või kardinaid liigutada,” rääkis muusikaline kujundaja Inga Nurme. Tehnoloogiaõpetaja Aare Ulmase sõnul oli neil tänavu õpilastest lausa eraldi meeskond, kes saagis meremees Mardile luuavarsi sobivaks, ikka paar sälku sisse, et need vihahoos vastu põlve lüües kindlasti katki läheksid ja põlv terveks jääks. Neid varsi kulus õige palju.

„Köikse paremad puutöömehed on meitel”

Vaieldamatult oli tänavuse etenduse üks peategelane Ulmase juhendamisel ja 6.–8. klasside poiste abil valminud lavakujundus. „Poisid lausa kippusid lavale ja lunisid, et saaksid katust lüüa ja muid päris asju teha,” meenutas õpetaja, kellega koos käidi metsast juurikaid otsimas, et uksekäepidemed ehedad välja näeksid. Saunakatuse kimmid pärinesid muuseas Ulmase enda Võrumaa ujuvsauna vanast välja vahetatud katusest, uks aga oli vana ilme saamiseks aaderdatud.

Kui põhidekoratsioonid olid valmis, ei andnud õpetaja hing ikka rahu. „Kui vaatad vana talumaja, siis seal on ju igasugu asju,” ütles ta. Nii rippusidki etenduses räästa all lestakalad, katusel seisis kajakas, maja ees tara lilleklumpide ja kalavõrguga. Algul olid kalad papist, aga see polnud Ulmase arvates ikka see. Nii võttis vana kalamees ja lainelauategija lainelaudadest üle jäänud tükid ja voolis neist kalad, millele poisid silmad pähe maalisid.

„See on nagu liivamantra – kolm kuud teed, siis kolm korda mängid ja viuh! ongi läinud,” võttis Ulmas asja kokku.

Dekoratsioonid olid tõesti päris – redelit mööda sai lakka ronida ja kaevust ämbriga vett välja vändata. Isegi räästa all rippuvad lestad olid pärislesta tegu ja nägu ning laudauksest vaid pooleks minutiks välja piiluv lehm kolmemõõtmeline.

„Lehmaga sai nalja ka,” meenutas Kaare. „Kuna ta saabus üsna viimasel minutil, siis proovides ei teadnud iial, mis laudauksest lehma pähe välja pistetakse. Enne esietendust kukkus ta aga oma nina lõhki ja seda parandades kukkus törts punast värvi sarvede vahele.”

„Ju ma ole ikka väheke önnelik ka”

Nalja sai õpetajate ja õpilaste sõnul sel aastal kõvasti. „Mida lähemale etendusele, seda lõbusamaks läks, sest siis hakkas asi ilmet võtma ja noored nautisid protsessi kogu hingest,” ütles Nurme, kelle sõnul tuleb aga alguses iga kord kõvasti vaeva näha.

Esimene poolaasta kulub suures osas stsenaariumi kirjutamisele. „Suvitajate” puhul algas see juba augustis, mil muusikaõpetaja vaatas „Siin me oleme” filmi ning kirjutas seda minuti kaupa ja lause haaval üles. Seejärel tuli tegevus lava tarvis ümber sättida, seda tööd ilmestas lõputu hulk uusi faile pealkirjaga „Viimane versioon”. Ja siis tulid jõulud koos kõige kaasnevaga.

Jaanuaris oldi aga taas muusikalilainel. Erinevalt eelnenud aastatest, kus lavastusmeeskond rolle konkreetsetele õpilastele pakkus, otsustati tänavu anda võimalus kõigile ja korraldati osatäitjate leidmiseks koolisisene konkurss.

Igasse rolli leidus 3–5 soovijat. Ka Tuvikese ossa kandideeris mitu tüdrukut, kuid proovides selgus, et kõige ägedam „naine” oli hoopis Karl-Thomas. „Mu esinemis- ja tähelepanugeen pärineb arvatavasti vanavanaemalt. Draamateatri arhiivist tema nime küll ei leia, kuid ta oli väiksemate lavade vir­tuoos,” ütles noormees, kes näeb ka oma tulevikku lavalaudadel.

Kui Tuvikese osatäitja oli justkui lavale sündinud ja säras algusest peale, siis mõnel teisel oli vaja rolli sisse kasvada, kolmanda tõmbas aga käima alles publik. „Meil oli küll eelnevatest aastatest kogemusi ja teadsime, et Johnist saab John publiku ees, aga palju rohkem närvirakke oleks alles jäänud, kui ta oleks seda meile kas või kord proovis näidanud. Aga ei! Tal on vaja publiku tagasisidet,” rääkisid õpetajad kui ühest suust pärast Johni eriti õnnestunud osatäitmist ja lisasid: „Ta on erakordselt andekas kuju.”

„No ja meie valvearmastaja Timmu. Sel korral peretütar Liina juba küsis, kas ta kellegi teisega ka saaks abielluda, kuid nad on lihtsalt nii ideaalne armastajapaar, et hoolimata konkursist oli nende armastus kõige tõelisem,” vahendas Nurme. Kas ka päriselus? „Ei, meie armastus on professionaalne,” kommenteeris Timmu.

Punapea aga tunnistas, et ei kujutanud ennast alguses selles rollis ette, vaid kandideeris hoopis Tuvikeseks ja perenaiseks. „Ma ei ole üldse selline sulnis beib nagu Lõke, ei oska kontsadega käiagi,” meenutas ta algust.

Kõige noorem „Suvitajate” osatäitja oli esimese klassi õpilane, õpetajate sõnul paras masuurikas, kes ühes etenduses olulise rekvisiidi endale põue pani. „Kui Timmul oli vaja angerjat lakaluugist sisse visata, polnud kala kuskil,” meenutasid lavastajad, kelle väitel oli tänavune trupp proovides üldse väga ülemeelik – astuti valedes riietes lavale, nii et laval olijad naersid, kõhud kõveras, unustati redel lakaluugi alla panemata või aeti tekst segamini. „Etenduses aidati aga üksteist alati hädast välja.”

„Mina olen sõnatu,” ütles lõpuaplausi vaibudes täis saali ees kooliperet tänav vallavanem Tiit Vahenõmm. „Nad tegid seda jälle!”