Viletsusse määratud

6. mai 2016 Kaarel Tarand toimetaja - 1 Kommentaar

Kaarel Tarand

Kuidagi tuimalt võtsid puudutatud rühmad seekord vastu tagasihoidliku teate riigieelarve strateegias aastani 2020 leheküljel 86 (punkt 3.3.2.3) seisva tagasihoidliku lause: „2017−2020 on arvestatud 3% majandamiskulude kokkuhoiu ja 2% palgakulu kasvuga konkreetsetele sihtgruppidele (õpetajad, kultuuritöötajad, siseturvalisuse ning sotsiaal- ja hoolekandetöötajad).”

Ka asjaomased valitsuse liikmed, kes tavaliselt häälekalt „omade” õiguste eest seisavad, nagu näiteks haridus- ja teadusminister Ligi varem õpetajate palgatõusu nõudmisel, olid seekord vaiksed. Paistab, et kõik on leppinud olukorraga, et raha ei ole ega tule.

Ometi on sel lähenemisviisil määrav tähtsus ühiskonna heaolu ja arengu seisukohalt, rääkimata siis ühiskonna konkurentsivõimest ja tööjõu tootlikkusest, eriti aga sisemisest julgeolekust, millest valitsusele rohkem rääkida meeldib.

Mida see kaks protsenti palgatõusu – lausest ei selgu täpselt, kas see „tõus” on lubatud perioodi peale kokku või igaks aastaks – õpetajatele, kultuuritöötajatele jt tähendab? Eks ikka seda, et nii suhteline kui ka absoluutne mahajäämus näiteks riigi keskmistest palganäitajatest suureneb ja tarbijahindade lubatud kasvu tingimustes inimeste reaalne ostujõud isegi väheneb.

Eesti Panga, aga ka valitsuse prognoosides ennustatakse samadeks aastateks keskmise palga kasvu 5−7 protsenti aastas. Näiteks kõrgharidusega kultuuritöötajate palga alammäär tõsteti tänavusest 830 euroni. Kui järgnevatel aastatel peaks igal aastal lisanduma kaks protsenti, teeb see aastal 2020 neilsamadel brutopalgaks 898 eurot.

Eesti konjunktuuriinstituudi hinnangul kasvab samal perioodil riigi keskmine brutopalk 20 protsendi võrra ehk enam kui poole kiiremini, jõudes 2019. aasta lõpuks 1283 euroni. Seega, kui kõrgharidusega kultuuritöötaja võib valitsuselt nelja aasta pärast loota 68 lisaeurot tänasega võrreldes, siis keskmise palga saaja rahakotis on juures 218 eurot. Mahajäämus kasvab 150 euro võrra kuus.

See pole ainult poeskäimise, vaid, eriti, ka enesetunde teema. Et kas sinu tööd väärtustatakse ning kes ja millise töö eest on sinust palgaredelil ülal- ja kes allpool. Ja kerkib küsimus, kas pakutud plaan ei saa juhtumisi saatuslikuks riigi elutähtsate funktsioonide täitmisele ja ühtlasi sellele, mida valitsus ise prioriteetseks peab.

Kui suurtes töötajarühmades süveneb stress, ei kasva seal ka tootlikkus ja töötajad (kelle hulgas on palju neid, kes suudavad ja oskavad ka midagi muud teha) leiavad tööturul uued nišid. Aga lapsed ja noored jäävad õpetamata ning vanad hoolitsemata. Kasvada võib väljaränne. Seega ahelreaktsioon, mis tuttav igale ettevõtjale: kui ei investeeri töötajatesse, ei ole lootustki, et tulevikus võiksid kasvada tulud. Mismoodi saab kasvada majandus ja paraneda ühiskonna sündimusnäitajad, kui seda ei täiendata noore ja haritud tööjõuga ning ei sisendata üldisemat kindlustunnet ja tulevikulootust?

Pole kahtlust, et iga valitsus ja minister tahaks tõsta oma valitsemisalas palku ja heaolutunnet. Aga nad lihtsalt ei oska. Valitsus ei oska seda, mida ta kõige rohkem lubab – kasvatada majandust, luua liberaalse poliitikaga ahvatlusi ettevõtjatele, et need teeksid siin aina rohkem ja suurema lisandväärtusega asju, mida siis omakorda arukalt maksustada ja saadud tulust elutähtsaid avalikke süsteeme finantseerida. Kes vähegi analüüsib valitsusest tulevat infovoogu (või oleks juba objektiivsem nimetada seda propagandavooks?), on ammu märganud, kui mõõdutundetult suure osa valitsuse tegevusest hõlmab ühiskondliku (nii ettevõtjate kui ka palgasaajate) kindlustunde õõnestamine.

Ajuti näib, nagu elaksime sõjaolukorras, kus valitsuse ainsaks ülesandeks vägede relvastamise kõrval on võitlus vaenlase propagandaga (lisaks käime välismaal e-edvistamas muidugi). Kui Eesti võimud 1990-ndatel, kui me julgeoleku olukord praegusega võrreldes oli väga habras, oleks samamoodi oma päevad pühendanud leppimatule võitlusele Venemaa infooperatsioonide summutamiseks, poleks me tõenäoliselt tänaseni NATO liikmed. Toona peeti õigeks vastase provokatsioonid tähelepanuta jätta ning vaikselt, aga sihikindlalt oma asja ajada.

Nüüd oleme nii kaugel, et lisaks piiritagustele on vaenlasi hakatud otsima juba omade hulgastki, nagu kinnitas viimane episood Ilmar Raag vs. Eesti Päevaleht.

Kogu sõjahüsteeriast üle jääv aeg aga läheb poliitilisel klassil täiesti tähenduseta mängudeks, millest hiilgavaim ja ajamahukaim on käivitunud presidendijant, mille kuumimad trikoovoorud jäävad augustisse-septembrisse. Jõuad sa siis selle kõrval veel mingi majandusega tegeleda!

Niisiis, lugupeetud „konkreetsed sihtgrupid”, kuni valitsus on sõjas ja jõudehetkil täidab omadega üksikuid tulusaid ametikohti, pole teil lootustki paremale elule. Seega on aeg küps selle vastu kas häälekalt protesteerida või hakata kiiresti inimväärsemat elu võimaldavat uut töökohta otsima. Sest ainult ori ei tea, mis tema töö maksab. Enese õiglase kohtlemise nõudmine ja selle eest seismine on vaba inimese au ja väärikuse küsimus.