Enesesse vaatamise aeg

Suve alguspäevadel seisavad väga paljud valiku ees: kuhu ja kuidas edasi? Valida ja otsustada on alati keeruline, eriti kui valikuid on palju ja selget sihti ei ole. Kuidas teada, kas valik on õige?

MTÜ Lilleoru koolitusjuhil Ingvar Villidol on valikute tegemiseks hea retsept: inimene lähtub oma elu määravate valikute juures kolmest põhimõttest: olla keegi, omada informatsiooni ehk teada ja olla õnnelik.

Kui süveneda „kolme O seadusesse”, näeme, et need ongi inimelu juhtivad jõud.

Olla keegi

Inimesele on omane identifitseerida ennast kellenagi, olgu see siis õpitud amet, elukutse, võetud roll või pühendumus millelegi. Kui küsida laseaialastelt, kelleks nad tahavad saada, on vastuseid seinast seina: tahan arstiks, tuletõrjujaks või hoopis emmeks. Mida vanemaks laps kasvab, seda pragmaatilisemaks lähevad valikud: õpin ameti, kus on hästi hea palk, suured hüved, ei pea palju pingutama. Ehk väikese vaevaga palju raha.

Omada informatsiooni, omada teavet

Äratundmine, missugust infot on vaja selleks, et olla keegi, on keeruline küsimus. Infoajastul, on võimalik infotulva uppuda, teadmata midagi. Vaja on esitada õige küsimus, sest õppimine algab küsimusest. Õigesti esitatud küsimus paneb õppija tegutsema ja otsima vastuseid. Informatsiooni omamine ja eriala valimine peaks olemasolevat kogemuspagasit suurendama.

Haridusteadlane Viive-Riina Ruus on öelnud, et tänapäeval on õppimise eesmärk luua tingimused iseennast pidevalt korrigeeriva adaptiivse ehk loova asjatundlikkuse kujunemiseks, mis vastandub rutiinsele standardsele asjatundlikkusele.

Loov asjatundlikkus on midagi sellist, mis on meis kõigis olemas, aga mida me justkui pelgame kasutada. Loov asjatundlikkus eeldab ühelt poolt võtmepädevuste valdamist, teisalt aga nende pidevat avardamist ja süvendamist. See tähendab uute teadmiste loomist, pidevat uurimist, lakkamatut katsetamist, uute lahenduste leiutamist, „nutikate” õpikeskkondade kujundamist, mis suurendavad isikute, organisatsioonide, kogu ühiskonna õpitahet, oskusi ja tulemuslikkust ning ergutavad õppimise kui erilise inimtegevuse innovatsiooni.

Kõige tuntum loova asjatundlikkuse propageerija on ehk Leiutajateküla Lotte, kes selle asemel et lihtsalt tähtsaid asju raamatutest pähe õppida, õpib seda, mis on talle huvitav, oluline ja vajalik. Kaotamata sealjuures entusiasmi ja motivatsiooni kogu aeg juurde õppida.

Ka lasteaias õpivad lapsed nii, et mäng avardab nende maailma ja annab võimaluse olla uudishimulik, tunda avastamisrõõmu ja olla tegevusele pühendunud – ei vaja nad juhendeid, erilisi vahendeid ega õpikuid, kõik toimub vabalt ja loovalt.

Missugune peaks olema õpikeskkond, kus õppijal on võimalik ise oma teadmist ja oskust omandada ja rakendada? Missugused õppevahendid võimaldavad kõige efektiivsemalt koguda teavet ja omandada oskusi? Kas õpikeskkond peaks olema nii nagu „päris” töösituatsioonis?

Elu ongi see, mis reaalselt toimub. Kui mängisid lapsena arsti, poodi, kooli või mõnda muud mängu, siis oli see „nagu päris”: reaalsed situatsioonid, probleemid ja lahendused. Nii on ka (kõrg)koolis – õppeaja jooksul peab õppijal olema võimalik läbi mängida eri olukordi, peab olema võimalik katsetada, eksida, saada kogemusi, uurida, avastada, järele proovida. Ja kui see ei õnnestu, siis katsetada uuesti ning sellest kõigest õppida.

Olla õnnelik

Õppeprotsessis on kaks osapoolt: õppija ja õpetaja. Hea koostöö korral võivad nad mõlemad saada imeliste kogemuste osaliseks. Küsimus on, kuidas. Mida peaks selles protsessis tegema õppejõud ja mida õppija? Kas ühiste sihtide ja eesmärkide seadmisest piisab selleks, et nentida – õppida on mõnus?

Ime sünnib õppijas, kui ta teab oma vajadusi ja eesmärke, oskab valida endale sobiva valdkonna, õpistrateegia ja hinnata oma õppimise tulemusi. Kui sul on vastus õppimise olemuse kohta, on sul vastused kõikidele õppeprotsessi puudutavatele küsimustele. Siis võid sa öelda, et õppimine on õnn ja rõõm ning õppides oled sa õnnelik.

Head enesesse vaatamise aega ja õigete valikute tegemist!