Helga Koger: „Tore, et noored on hakanud käsitööd väärtustama”

17. juuni 2016 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
Helga Koger räägib, et ta on kogu elu näputööd teinud ega oskagi istuda, kaks kätt süles. Oma oskusi ja kogemusi jagab ta käsitööraamatutes. Foto: Tiina Vapper

Helga Koger räägib, et ta on kogu elu näputööd teinud ega oskagi istuda, kaks kätt süles. Oma oskusi ja kogemusi jagab ta käsitööraamatutes. Foto: Tiina Vapper

 

Isetehtud asjad on omanäolised ja neis on soojust, mida poest ostetud esemetes pole, arvab Haapsalus sündinud-kasvanud ja praegu Pärnus elav käsitöömeister Helga Koger. Ta teeb näputööd pea iga päev ning on koostanud viis käsitööraamatut, kus oma oskusi jagab.

Millal teil tekkis huvi käsitöö vastu?

Olin esimese klassi tüdruk, kui ema mind käekõrval Haapsalu pioneeride majja Mary Sinikase käsitööringi viis. Kuna olin elava ja rahutu loomuga, arvas õpetaja, et mind tuleks hoopis tantsuringi panna, käsitööinimest minust ei saa. Ometi köitis käsitöö tegemine mind esimestest tundidest ja ma käisin seal põhikooli lõpuni. Mulle meeldis, et õpetaja oskas tunnid põnevaks muuta ega sundinud meid proovilappe tegema. Õppisime pisted selgeks nii, et tikkisime need ringiratast ühe linakese peale, ja oligi esimene linik valmis. Kõike tuli teha korralikult. Tunni alguses pidime alati käsi pesema, et töö ei määrduks, ja kui mõni piste hästi välja ei tulnud, pani õpetaja meid kohe harutama, see on mul siiani veres. 11-aastaselt sain üle-eestilisel õpilastööde konkursil teise koha – kaks tööd olid võrdsed, aga minu oma oli pahemalt poolt korrektsem.

Koolis tööõpetuse tundides oli teil selle võrra ilmselt lihtsam.

Koolis pidid tüdrukud tegema poistega koos süldivormi, nukuvoodi, linnumaja ja teisi puu- ja metallitöid, kuigi ma ei mõista praeguseni, miks see vajalik oli. Näputööd hakkasime tegema alles keskkoolis ja siis olid mu oskused juba sellised, et nooruke õpetaja küsis minu käest nõu. Õppida polnud mul tunnis midagi. Õmblemist oleks võinud õppida, aga see ei istunud mulle siis ega istu praegu.

Kas mõtet tööõpetuse õpetajaks õppida ei tekkinud?

Ei, ma ei tahtnud õpetajaks saada. Võtsin pärast kooli kaheaastase pausi, mul sündis tütar, seejärel läksin hoopis Tartu ülikooli ajakirjandust õppima. Olen töötanud Haapsalus ajalehes Töörahva Lipp, Pärnu Kommunistis ja Pärnu Postimehes, aga töö kõrvalt kogu aeg käsitööd teinud, ma ei oska istuda, kaks kätt süles. 1991. aastal tegin kannapöörde ja hakkasin koos paari teise käsitööhuvilisega Ilutegijat ja Käsitöölehte välja andma. Ilutegija ilmus kord nädalas, alguses mustvalge, siis värvilisena. Väljaanne oli õhuke, aga sinna mahtus palju. Käsitööleht oli mahukam, sisaldas mustrilehte, rohkesti näpunäiteid ja õpetusi ning ilmus kord kvartalis. Kuna see nišš oli tol ajal täiesti täitmata, said need ajakirjad hästi populaarseks, ka meile endile meeldis neid teha. Mäletan, millise õhinaga me uusi mustreid otsisime – isegi bussis sõites kellelgi huvitavat kampsunit seljas nähes püüdsin mustri meelde jätta ja koju jõudes kohe kiiresti järele kududa. Paraku tuli masu ja 1990. aastal pidime ajakirjad sulgema, millest on praeguseni kahju.

Käsitööhuvilisi naisi on ilmselt igal ajal olnud.

See on käinud lainetena. Vahepeal oli periood, kui käsitöötegijaid oli väga vähe, ja tean ka põhjust, miks. Kui sul ikka ei ole korralikke materjale ega töövahendeid – nõel on nii nüri, et jääb riide sisse kinni ja heegelnõela konks on selline, et ei tõmba niiti silmusest läbi, on käsitöö tegemine tüütu ja vaevaline. Praegu on käsitöövahendite valik tohutult rikkalik ja paljud noored on käsitöö uuesti enda jaoks avastanud. Mulle kangesti meeldib, et vanu talumaju taastades püütakse säilitada ka tolleaegset interjööri, kus omavalmistatud käsitöö oli aukohal.

Mis laadi näputöö teile kõige rohkem meeldib?

Teen peaaegu kõike, aga kõige rohkem meeldib mulle tikkida. Kusjuures tahan proovida ikka uut, keerulisemat, põnevamat. Ristpistes geomeetrilisi ornamente, millest meie rahvuslik tikand koosneb, on üsna igav tikkida: teed ühe motiivi valmis, iga järgmine on täpselt samasugune. Lilltikand, kus üleminekud on toon toonis ja mille tegemisel on vaja mõelda, on minu jaoks tunduvalt põnevam. Mulle meeldib improviseerida. Hiljuti, kui minult telliti Muhu pätid, ütlesin kohe, et tikin need nagu Muhu noorik, kes võttis detailid loodusest ja tikkis peast. Looduses pole kaht ühesugust lille ja kaks sussi ei pea olema täpselt ühesugused. Olen mõelnud, et käsitöös ei peaks olema rõhk ainult rahvuslikul, nagu praegu kipub olema, vaid tuleks väärtustada muudki. Ka teistelt rahvustelt on palju üle võtta.

Olete koostanud viis käsitööraamatut, kuidas need sündisid?

Esimene raamat „Nostalgilised tikandid” ilmus aastal 2013 ja sai teoks tänu Pärnu käsitöösalongi perenaisele, kes soovis, et valmistaksin näitusmüügiks möödunud sajandi aegseid asju. Lapsena nägin pea igas kodus tikitud päevatekke ja seinavaipu, pitsidega padjapüüre, köögirätte, laudlinu. Need isetehtud asjad muutsid kodud soojaks ja omanäoliseks. Osa esemeid selle raamatu tarvis valmistasin ise, osa sain muuseumidest ja tuttavatelt.

Huvitavat materjali kogunes nii palju, et samal aastal ilmus teinegi raamat, „Ristpisteromantika”. Ristpistetikand ongi kõige võimalusterohkem ja levinum tehnika, mille tegijaid on palju.

Järgmine oli 2014. aastal „Pitsilised tikandid”. Oleme harjunud, et pitse kootakse või heegeldatakse, paljud pitsid on aga hoopis tikitud, kuid neid tehnikaid osatakse vähem. Õpetangi selles raamatus pilutamist, broderii- ja rišeljööpitsi tegemist, aga ka kaht oma lemmiktehnikat. Need on Norrast pärit Hardanger, mis on samuti üks piluvariante. Hedeby tikand on pärit Taanist, selle põhimõte on, et riidest välja lõigatud mustriosad täidetakse pitsiga.

Ühe raamatu pühendasite tervenisti tekkidele.

„Läänemaa tekid” (2014) on raamat, mida tahtsin ammu teha, sest see varasalv on tohutu. Aseme-, saani- ja pulmatekid – kõik eriilmelised ja tikitud erinevate mustritega, kusjuures neil tikanditel on ka tähendused. Pruudi veimevakka pidi kindlasti kuuluma tikitud tekk, samuti oli Läänemaal traditsioon, et pruut tikib peiule pärlitest vöö. Alguses tikiti tekke kahekordse maavillase lõngaga, mida värviti kodus. Hiljem, kui müügile tulid aniliin- ehk vabrikuvärvid, läks värvigamma kirevamaks. Raamatus on eraldi välja toodud monogrammid, mida kasutati palju, et oleks näha, kellele tekk kuulub. Olen ka ise ühe teki tikkinud, see on saja aasta vanuse Muhu teki koopia. Tekk oli nii kulunud, et viimane aeg oli seda teha. Kõige töömahukam oli mustri pealeajamine, mis võttis peaaegu kaks nädalat, tikkimine võttis teised kaks. Suur osa tekke, mis selles raamatus näha, on Haapsalu muuseumist.

Millistes muuseumides veel huvitavaid tekstiile näha saab?

Üks, kuhu kindlasti tasub minna, on ­Haapsalu Rannarootsi muuseum. Tõeline vaatamisväärsus on seal 20 meetri pikkune aibovaip, millele on tikitud kogu eestirootslaste ajalugu. Palju käsitööd on väljas Rakvere linnakodaniku muuseumis, samuti Hanila muuseumis.

Sel kevadel ilmunud raamat „Tikkimine. Õpipoisist meistriks” alustab uut sarja.

Jah, see on eelkõige õpik, mille järgi inimene, kes elus esimest korda nõela kätte võtab, peaks suutma tikkimise ära õppida. Püüdsin siin oma õpetaja Mary Sinikase moodi lastele tikkimise põhitõdesid selgitada, minnes lihtsamatest asjadest keerulisemateni. Õpetan raamatus niite, nõelu ja muid töövahendeid valima, tutvustan töövõtteid ning annan ka mõned vajalikud nipid, mida teades on lihtne vigadest hoiduda. Mina tikkisin oma esimesed tööd suhkrukoti riide peale, nüüd on käsitööriideid saada palju ja mitmesuguseid. Kui õpilasel on loetavate niitidega riide peal tikkimine selge, võib hakata vaba käe tikandit tegema. Tikandiga saab ka taaskasutuspoest ostetud pluusi või kleidi huvitavaks ja isikupäraseks teha ning tulemuseks on riideese, millist kellelgi teisel ei ole. Raamatu lõpuosas pakun ideid meisterdamiseks: kuidas valmistada tikitud võtmerõngaid, kaarte, ümbrikke, karpe. Nende tegemine oli lõbus ja õpetlik. Usun, et siit saavad mõtteid ka tööõpetuse õpetajad ja need raamatud võiksid koolides olemas olla. Kõik mu raamatud on andnud välja kirjastus Hea Lugu ja neid saab kirjastusest osta.

Millised käsitööoskused gümnaasiumi lõpetanud neiul võiks olla?

Ta võiks osata kududa ja heegeldada ning ära õppida kümme tikkimise põhipistet, millel põhinevad kõik ülejäänud.

Millise eseme valmistamine on teie jaoks olnud kõige keerulisem?

Tütar tellis minult kunagi piltkampsuni mägede, mägedes oleva maja, päikese ja lumega. See vist ongi olnud kõige keerulisem. Keeruline ja põnev oli iidvana mustrilehe järgi teha tikitud pilti, mille olen lubanud ära kinkida.

Kas kingite oma töid tihti?

Jah, sõbrannadel on minu tehtud töid palju. Käsitööd ei tasu müüa. Kui arvutada kokku materjali- ja ajakulu, millele lisandub kaupluse protsent ja käibemaks, tuleb lõpphind väga kõrge. Miskipärast arvatakse, et käsitöö peaks olema odav. Olen pidanud õigemaks oma töid lähedastele ja sõpradele kinkida.

Kas te oma käsitöökooli või -kursust pole mõelnud teha?

Seda on minult varemgi küsitud. Kodus ei ole kursuste korraldamiseks ruumi, selle rentimine aga läheks kalliks. Küllap oleksin ka liiga range õpetaja, nõuan korrektsust ja täpsust. Eelistan oma oskusi ja kogemusi jagada raamatute kaudu.

Millal võib oodata järgmist raamatut?

Arvan, et aasta-pooleteise pärast. See tuleb samuti sarjas „Õpipoisist meistriks”. Seekord on teemaks heegeldamine. Õpetan seal kõiki heegeldamistehnikaid, mida suudan leida.

Mida te veel meelsasti teete?

Toimetan aias. Siin on mul pojengid, hortensiad, murtud südamed, jorjenid, viimati istutasin valge levkoi, mis olevat olnud Lydia Koidula lemmiklill. Kõige rohkem armastangi vanu talulilli.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!