Tootsilik teismeline, kelle pärast õpetaja kevadel muretseb, leiab suvel abi ja tuge noortekeskusest.

Eelmisel kuul vapustas Eestit kuritegu, kus 17-aastane tüdruk tappis oma 22-aastase elukaaslase. Teismeline Pilleriin, kes vanuse poolest võiks sügisel astuda abituuriumisse, veedab algava suve eeluurimisalusena trellide taga. Süüdimõistmise korral tuleb tal tõenäoliselt kanda vanglakaristust ja kriminaalkurjategijatele kehtivad piirangud sulevad tema ees mitmete ametite ja õiguste uksed veel enne täiskasvanuelu algust. Meedias selle koletu loo juures avaldatud info räägib tüdrukust kui vanuse poolest lapsest, kes on juba paar aastat lapsevanema rollis ja lapsepõlvekodust päris oma elu elama kolinud. Ei pea olema pedagoog mõistmaks, et selles loos peab midagi olema juba mõnda aega viltu läinud.

Toimetulematus kordub teismeliste või värskelt kahekümne künnise ületanud noorte kuritegevusest rääkides kui mitte meedias, siis artiklite kommentaarides sageli. Keeruline lapsepõlv, milles oma osa välismaal töötavatel vanematel, abituna käsi laiutavatel vanavanematel ja katkenud haridusteel, mille tagajärg on piiramatu kogus vaba aega, iseloomustab seadusega pahuksisse läinud noori sageli.

Eesti imikute ja väikelaste eest hoolitsetakse sageli liigagi – foorumites muretsevad emad toidu, rõivaste ja mänguasjade kvaliteedi üle pisiasjadeni. Imikud viiakse inglise keele tundi ja lauluringi, lapse kasvades algab võitlus parimate koolikohtade nimel. Kasvamisega tärganud teismelistele omast iseteadvust peetakse pahatihti adekvaatseks otsustusvõimeks ja liialt sageli peavad noored olulisi otsuseid ise või omaealistega arutades langetama.

Täiskasvanud saavad noortele toeks olla

Kes peaks aitama noort, kellel napib kodust tuge? Sellised noored pärinevad sageli kodudest, kus vanemad ei tule omaenesegi eluga toime. Palju on selliste hulgas ka noori, kelle kasvatuses ühinevad vanemate head soovid nappide oskustega. Vanemad on mattunud töösse, halvemal juhul kannavad kindlal kuupäeval välismaalt laste pangakontole toimetulemiseks vajaliku summa, jõudes koju korra kuus või harvemgi.

Kui kool vastutab noore koolis edasijõudmise eest ja vanemad noore koolivälise tegevuse eest, siis kooli nimekirjas oleva, kuid koolikohustust mitte täitva ja elukohateatise järgi kodus elava, kuid seal tegelikult mitte oleva noore eest ei vastuta tegelikult keegi. Noor on vastutuse oma toimetuleku ja otsuste eest võtnud endale.

Ometi vajab igaüks meist kedagi, kellele oma hing avada. Ideaalis oleks usaldusaluseks lapsevanem. Suurepärane, kui sellist tuge pakub lähedane pereliige, nagu vanavanem, tädi või onu, vanem õde või vend. Hea, kui leidub lahke naabritädi, kuid … Stopp! Lisaks ärakuulamisele vajab noor ka head nõu ja soovitusi, eriti kui ta on teelahkmel, elu ristteel, kus otsuste tarkusest sõltub edasine käekäik.

Noorte Tugila kui rätsepatöö

Viimase poole aasta jooksul on Noorte Tugilas talletatud enam kui 700 töötamise või õppimisega hõivamata noore lugu. Need on keerulised lood, sarnaste elementidega, kuid erinevate vajadustega. Ametlikus keeles nimetatakse koju jäänud noori NEET-noorteks.

NEET-noored eristu riskigrupina välimuse poolest. Kuigi kojujäämise risk on suurem madala haridustasemega noorte puhul, on Noorte Tugilas nõustatud ka kõrghariduse omandanud, ent vanematekodus tegevusetult elutsevaid noori. Siiski kinnitab Euroopa kogemus, et NEET-nooreks ehk töö ja õppimisega hõivamata nooreks võib kujuneda pigem madalama haridustasemega maanoor. Noorsootöö võimaldab igale noorele läheneda isiklikul tasandil, lähtudes tema vajadustest ja soovidest.

Kes vastutab?

Eestis ei ole riiklikku instantsi, mis vastutaks noore käekäigu eest. Siiski saavad ümbritsevad inimesed selliseid noori aidata, tugev kogukonnatunnetus võiks olla märkaja ja aitaja rollis. Väikelinnades, maa-asulatest rääkimata, teavad kohalikud pea iga elaniku tegemisi. Kuid kogukonna toetuse all pean lisaks teadmise faktile silmas ka sekkumist.

Lihtne on mõelda, et sellega võiks tegelda keegi teine. Keegi, kes tunneb noort hoopis enam või elab lähemal.

Et suvi ei läheks luhta, jõuavad õpetajad ja sotsiaalpedagoogid veel näha, märgata ja teha koostööd noortekeskustega. Õpetajaid peetakse ju arenenud sotsiaalse närviga kildkonnaks.

Õpetaja ja õpilase suhe, mis peaks põhinema teadmiste edasiandmisel, on sageli mitteametlikult hoopis emalik. Õpetaja paikneb noorele sageli vanematest lähemal, temaga kontakt on tihedam ja parem. Juunis, kui kooliaasta on lõpusirgele jõudmas, kaovad mitmed noored silmapiirilt. Ei ole ilmselt kellegi soov, et kevadel edasiõppimisele mõelnud noor sügisel kooli ei jõua. Hooajatööde lõppemisel leiab vanuse poolest koolilaps sobiva tööaja ja palgaga töö.

Märka ja hooli!

Tootsilik teismeline, kelle pärast õpetaja kevadel muretseb, leiab suvel abi ja tuge noortekeskusest. Mitmed noortekeskustes asuvad Noorte tugilad korraldavad suviti näiteks õpilasmalevaid, aidates sisustada noorte rohket vaba aega. Tugilad kaasavad noortepäraselt huvitava tegevusega keerulisi teismelisi ja jõustavad neid koolis jätkama. Et keeruline noor ei jääks üksi, eakaaslaste mõjutada, leiab abi noorsootöötajast, kellel on oskused ja kogemused sellise noorega tegelemiseks.

Kogukond, kes saab mõjutada noort langetama oma elu puudutavaid otsuseid, ei asu kuskil kaugemal ega mujal. Selleks kogukonnaks on igaüks meist. Julgedes sekkuda elu keerdkäikudesse sattuva noore ellu juba varakult, loome kasvavatele Pilleriinidele turvalise keskkonna ning nad suudavad ennast väljendada ka teisiti kui nuga haarates.