Kui täiskasvanutele ei saa loota
Tea Lall
„Ära armasta mind enam”
Fantaasia, Tartu 2016
Raamatu tagakaanelt saab lugeda, et „Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam” on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad praegused pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama.
Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.”
Laps-peategelane elab üksi, täpsemini koos kahe kassi ja koeraga. Vanemad töötavad välismaal ja lähevad suure tüliga lahku. Arved jäävad maksmata. Elekter lülitatakse välja.
Laps läheb pärast kooli metsa uitama, fotokas käes. Ta ei usalda inimesi, metsa aga küll. Kodus ta ise endale süüa ei tee, ei oska ka. Näksib seda, mis kapis on, kui kapp tühjaks saab, läheb poodi ja ostab „midagi mõttetut”. Ei raatsi ema jäetud söögiraha korraliku toidu peale kulutada, vaid ostab selle eest kaamerasse uue mälukaardi. Vahel tuleb vanaema last vaatama ja vaaritama. Hädaldab hakatuseks ja helistab emale, et teda noomida. Kui ta lahkub, on külmkapp toitu täis ja lõpuks saab koer Riksu kui „vanaema toitude tulihingeline fänn” selle kõik endale.
Ahju kütma peab laps ise, aga alati ei viitsi. Kui on külm, läheb riietega magama – nii ongi tema meelest lihtsam, hommikul ei pea riidesse panema ja selle võrra kulub aega vähem. Kõige hullem on õhtune vaikus, kõhedus, üksindus.
Mõnel lapsel läheb raamatus veel halvemini. Ta otsib mööda urkaid taga ja kantseldab oma alkohoolikust ema, kes üles turgutatuna põgeneb lapse toidu ostmiseks ja arvete maksmiseks mõeldud rahaga. Koolikaaslased narrivad ja sikutavad teda kehvadest riietest. Keldris varitseb kurjategija. Kaitset ei leia, abi otsida ei oska. Peaasi et lastekodusse ei pandaks.
Selles raamatus ei saa laps täiskasvanuid usaldada ega neilt abi loota. Lapsevanemad on ise nagu lapsed ja vajavad abi, nad ei saa oma elugagi hakkama. Lapsed tunnevad häbi nende tegude ja tegematajätmiste pärast, vihastavad ja ahastavad, aga armastavad neid kõigest hoolimata.
Õpetajad ei jõua laste probleemidesse süveneda. Pigem muretsevad nad halbade hinnete pärast kui seepärast, mis lapse elus tegelikult halvasti on.
Kaastundlikust naabrimemmest on niigi palju abi, et laps saab kõhu ühepajatoitu täis. Sotsiaaltöötajaga mutike rääkima ei lähe, sest laps ju ütles, et ei taha lastekodusse minna. Parem oma nina sellesse mitte toppida.
See on valus, aga vajalik lugemine. Lohutad ennast mõttega, et tegemist on ilukirjandusega. Aga tavaliselt ületab elu inimese fantaasia.
Tea Lall on varem avaldanud romaani „Katki”, mis sai Tänapäeva romaanivõistlusel kolmanda koha, jutte kogumikus „Tuumahiid” ja veebiajakirjas Reaktor.