Kuidas koolis kiusamisest lahti saada?

Hetk haridusalgatuste 26. mail toimunud arutelupäevalt Tallinnas. Järgmine kord saadakse kokku sügisel Tartus. Foto: Raivo Juurak

26. mail said Tallinnas kokku suuremate haridusalgatuste esindajad, et arutada koostöövõimalusi.

Kokkusaamise korraldas Huvitav Kool, kutsudes kohale eelkõige neid haridusalgatusi, mis pakuvad arendavaid tegevusprogramme kogu koolile, mitte ainult üksikutele õpilastele. Teiseks on kutsutud algatustel ka oma partnerkoolide võrgustikud. Kohal olid näiteks TÜ eetikakeskus, noorteühing TORE, inimõigusi austavate koolide ühendus, kiusamisvabade koolide ühendus KiVa, tervist edendavate koolide ühendus, kiusamisvabade lasteaedade ühendus jt. Teiste hulgas oli esindatud ka Omanäolise Kooli arenduskeskus, 1990. aastate kõige võimsam kooliuuendaja.

Arutelusid jälgides torkas kõrva, et enamik kohale tulnud algatustest pidas oma üheks või isegi ainsaks ülesandeks võitlust kiusamise vastu ja inimõiguste kaitsmist. Teiste hulgas kuulus nende hulka ka tervist edendavate koolide võrgustik. Nimelt defineerib tervist edendav kool tervist kui füüsilist, vaimset ja emotsionaalset heaolu, kuid kiusamise puhul pole ju emotsionaalsest heaolust juttugi – järelikult tuleb ka sellele vastu astuda. Samas lähenesid kõik algatused kiusamisprobleemile erinevalt. Ka Pille Liblik HTM-i üldhariduse osakonnast märkis, et erinevad haridusalgatused ei konkureeri omavahel koolide tähelepanu pärast, vaid pakuvad neile erinevaid võimalusi, kuidas oma kooli huvitavamaks ja turvalisemaks muuta.

Algatuste ühine eesmärk

Kui püüti sõnastada kõigi algatuste ja võrgustike ühist eesmärki, ei toonitatud siiski võitlust kiusamisega, vaid eelistati rõhutada eelkõige head ehk õpilasest eluterve inimese kujundamist. Üheks variandiks pakuti, et kõik haridusalgatused pakuvad koolidele tööriistu riikliku õppekava elluviimiseks ja uue koolikultuuri kujundamiseks. Kõige bürok­raatlikumas keeles kõlas ühine eesmärk nii: kõik algatused aitavad arendada noorte üldpädevusi.

Mariann Rikka, samuti HTM-i üldhariduse osakonnast aga toonitas, et haridusalgatused on teinud oma võrgustikega väga tänuväärset tööd, koolitades nii koolide meeskondi, juhte, õpetajaid kui ka õpilasi. Paraku on töö olnud suhteliselt väikese ulatusega. Järgnevatest sõnavõttudest selgus, et näiteks TÜ eetika­keskusel on kujunenud kolme aasta jooksul välja püsiv kontakt 15 kooliga. HTM-i üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar märkis, et TÜ eetikakeskusel võiks rohkem partnereid olla, sest keskuses on töötatud välja väga häid kursusi ja õppematerjale. Näiteks õpilastele mõeldud väärtuste mängu mängisid paar aastat tagasi ka ministeeriumi töötajad, ja suure hasardiga. Tollane minister ja kantsler jäid mõnes küsimuses isegi eriarvamusele, sest eetikas on üheseid vastuseid raske leida. Sedasama väärtuste mängu võiksid kasutada teisedki haridusalgatused, arvas Irene Käosaar. Eetikakeskus on viinud läbi ka koolide eneseanalüüsi konkursse, koostanud hea kooli kriteeriumid jpm. See kõik võiks levida üle Eesti.

Tugiõpilaste liikumise TORE võrgustikus lööb aktiivselt kaasa umbes 50 kooli, mis on palju, kuid võiks olla veel rohkem. Inimõigusi austavate koolide võrgustikku kuulub 12 kooli, kiusamisvaba kooli võrgustikku (KiVa) 30. Põhjanaabritega võrreldes on seda väga vähe, sest Soomes, kus KiVa välja on töötatud, on sellega liitunud 90 protsenti koolidest. Tervist edendavate koolide võrgustikuga on liitunud 202 kooli ja 271 lasteaeda ning kiusamisvaba lasteaia võrgustikku (Lilla karuga võrgustik) kuulub 436 lasteaeda ja 81 kooli.

Kuidas kandepinda laiendada?

Arutelul arvati, et üheskoos saaksid haridusalgatused ennast koolidele paremini nähtavaks ja kuuldavaks muuta. Kui korraldada augustis paljudele koolidele korraga koolikiusamise vastaseid koolitusi, siis info ilmselt leviks.

Teiseks arutati partnerluse võimalust. Kui üks kool on mingil koolitusel õpetatava teema hästi omandanud, võiks ta samu asju õpetada oma naaberkoolile. Nii tekiks koolitajaid juurde.

Kolmandaks – ühised materjalid. TÜ eetikakeskus on koostanud koolidele eneseanalüüsi materjale, mida võiksid kasutada ka teised haridusalgatused.

Neljandaks leiti, et kõik haridusalgatused võiksid teha oma organisatsiooni eneseanalüüse ühiselt väljatöötatud materjalide põhjal. Siis jääks rohkem aega koolidega tegelda.

Nagu alati, tehti ka nüüd ettepanek avada ühine infoportaal, kust oleks info kõigi algatuste kohta kergesti leitav.

Räägiti ka kalendrist, kus oleks aasta lõikes kirjas, kes ja millal koolitusi ja muid üritusi korraldab. See hoiaks ära kõigi ürituste kuhjumise ühte kuusse või nädalasse. Aasta oleks ettevõtmistega kaetud ühtlaselt.

Haridusalgatuste kokkusaamistega otsustati jätkata. Järgmine toimub sügisel Tartus.

Mõningaid mõtteid

Arutelu lõpus uuriti, mis mõtteid osalejatel päeva jooksul tekkis. Mulle jäi kohvipauside vestlustest meelde mõndagi, mis tundus oluline, ehkki ei olnud arutelu peateemaks. Mõned näited.

Klassijuhataja. Kümmekond aastat tagasi räägiti veel klassijuhataja ülitähtsast rollist oma klassi meie-tunde kujundamisel ja sellega ühtlasi kiusamise välistamisel. Selle töö eest nõuti klassijuhatajale isegi topeltpalka. Klassijuhataja rolli ei tohiks tänagi alahinnata.

Projektipõhisus. Varem taotleti iga uue vajaliku oskuse õpetamiseks uut omaette õppeainet või tundi. Õppekavad aina paisusid, mis oli halb. Kas nüüd ei minda teise äärmusse: iga uue oskuse õppimiseks on vaja kirjutada projekt? Ja pärast projekti veel aruanne!

Fookus. Öeldakse, et probleemi ei saa lahendada samal tasandil, kus ta tekib. Seega ei saa ka koolikiusamisest lahti, tegeldes ainult kiusajate ja kiusatavatega. Fookus tuleb viia kiusamiselt millelegi tähtsamale. Näiteks sellele, mida klass üheskoos teeb ja mida saavutab. Klassis ja koolis peab toimuma alati midagi tähtsamat kui võitlus kiusamisega.

Eeskuju. Rääkides kiusamisvabast koolist, toonitatakse, et koolijuht peab olema oma sõbraliku käitumisega eeskujuks õpetajatele, õpetaja õpilastele, vanemad õpilased noorematele jne. Eeskujust üksinda aga ei piisa, kasutada tuleb ka kiusamist välistavaid õppemeetodeid, näiteks rühmapõhist õpet. Igasse rühma pannakse kokku õpilased, kes omal algatusel ei suhtleks, rühmas õppeülesandeid täites harjuvad nad aga seda tegema. See on õppe korraldamise lihtne nipp, millel on suur kasvatuslik mõju. Olen näinud, kuidas pärast etteütlust jäid rühma kõige tugevam ja nõrgem õpilane pärast tunde. Koos vaadati üle, mis vigu oli nõrgem õpilane etteütluses teinud, ja kirjutati etteütlus uuesti läbi.

Empaatia. On väga tähtis, kuid sellest üksinda ei piisa. Anton Makarenkole ütlesid kord tema kasvandikud, et nad ei armasta teda. Makarenko vastas, et talle pole nende armastust vajagi, talle on tähtis, et nad teeksid seda, mida on vaja teha, ja et neist saaksid korralikud inimesed.

Makarenko pidas väga tähtsaks nõudlikkust. Näiteks hakkas ta raudteejaamadest ja kõrtside ümbrusest üles korjatud noortega tootma fotoaparaate FED. Seda põhjusel, et fotoaparaadi tootjad peavad olema mikroni murdosani täpsed – töö oli väga nõudlik. Teiseks on fotoaparaadil sadu detaile ja nende tootjad pidid tegema väga head koostööd – ükski brigaad ei tohtinud teisi alt vedada.

Tänapäeva Eestis liigutakse kutsekoolis õpipoisiõppega umbes samas suunas – õppijalt nõutakse väga täpset ja korralikku tööd. Üldhariduskoolis vastavad sellele mudelile ehk keelekümblusklassid, sest seal õpitakse rühmadena ja ülesanne on tõesti raske – õppida uut keelt vabalt rääkima. Õpilasuuringud on samuti raske ülesanne, mis kujundab tublisid inimesi.

Kohtumisel osalesid: Kisamisest Vaba Lasteaed ja Kool, TORE Kool, Ettevõtlik Kool, Inimõigusi Austav Kool, Kiusamisvaba Kool, Unesco Ühendkoolide Võrgustik, Terve Kool Hea Kool ja Omanäolise Kooli Arenduskeskus. Külalistena olid kutsutud liituma TLÜ Haridusinnovatsioonikeskus, TÜ Haridusuuenduskeskus, HITSA, SA Innove ning Huvitava Kooli töörühm.