Raivo Trass õpetab lapsed näitlema

Lavastaja Raivo Trass laseb lastel möllata. Hetk lavastuse „Maailma otsas” proovist. Foto: Mari Rohtla

Raivo Trass. Foto: Mari Rohtla

„Pedagoogikast ei tea ma midagi. Ma räägin nüüd lavastaja seisukohast. Last tuleb võtta nagu omasugust,” väidab lavastaja Raivo Trass. Trassil on lastega töötamiseks omad nipid: „Mina kiidan neid. Ka siis, kui asi kohe välja ei tule.”

Kuidas te oma lavastusse „Maailma otsas” sobivad lapsed leidsite?

Teatris on palju emasid ja isasid, nii et enamik lapsi on Rakvere teatris töötavate inimeste järeltulijad. Neid on ka linna pealt. Kahes koosseisus on kokku kümme last. Viis on korraga laval.

Kuna lavastuses on kaks lasteaia­stseeni, oli vaja lasteaialaste kehastajaid. Enamik lapsi on esimesest-teisest klassist.

Kui ma neid valisin, siis ega ma muud ei teinud, kui tahtsin kuulda, kui tugevad nende hääled on. See on vajalik. Ja muidugi mängimise julgus. Need, keda ma valisin, on mänguhimulised. Nad on julged, leidlikud ja hästi loomulikud.

Teatris mängivad lapsed ongi tavaliselt näitlejate peredest. Nad kuulevad kodus teatrist iga päev, käivad vanematega tööl kaasas ning on hästi kursis, mis seal toimub. Siis on nad ka julgemad.

Milliseid pedagoogilisi võtteid te lastega töötades kasutate?

Pedagoogikast ei tea ma midagi. Ma räägin nüüd lavastaja seisukohast. Last tuleb võtta nagu omasugust. Teda ei tohi liiga palju õpetada. Täiskasvanu ninatarkusega ei tule asjast midagi välja. Laps peab tundma, et me oleme nagu üheealised. Ma pean saavutama kohe tema usalduse. Pean teda innustama ja temaga koos mängima. Teda tuleb juhtida targalt ja kavalalt, nii et ta ise vaimustuks sellest, mida ta peab tegema.

Kuidas see kavalus välja näeb?

Mina kiidan neid. Kui laps ei saa hakkama, kiidan ikka. Ma pean otsima talle niisuguseid ülesandeid, et ta saaks hakkama. Pean leidma erinevaid teid: aga tee nii; aga kas sa teistmoodi ei saa teha … On see nüüd pedagoogika või mitte, aga see on harjutamine.

Mis on lastega töötades kõige keerulisem?

Neid ei tohi piinata. Ses mõttes, et neil peab tuju üleval hoidma. Kui nad väsivad, tuleb proov ära lõpetada.

Neile peab palju vabadust andma. Muidugi on teatud ülesanded, mida nad peavad täitma, aga nende piires tuleb anda vabadust. Ja üle ei tohi harjutada. Kui lavastaja ei oska enam midagi öelda, siis peab ära lõpetama.

Kui kaua see aega võtab, kuni laps ära väsib?

Ma olen vaadanud, et tund kuni poolteist. Vahepeal teeme väikse pausi ka.

Kuidas teile tundub, kas kiiremini õpib laps või täiskasvanu?

Teksti omandamisega pole lastel muret. Ka emad ja õed-vennad aitavad kodus teksti õppida, see on ju ikkagi perekonnas sündmus. Aga ka kaheksakümnesel võib olla suurepärane mälu.

Lastel on pikemale ülesandele või tegevusele keskendumisega veel raskusi. Siis tuleb ülesanne juppideks teha ja neid asjast huvituma panna, et nad sellele erinevalt läheneksid. Mõni laps ei julge kohe ennast vabalt väljendada. Teda tuleb siis meelitada või anda aega harjumiseks.

Kui kodus räägitakse palju maailma asjadest, kui laps on tublisti lasteraamatuid lugenud või on talle lugusid jutustatud, siis on tal kujutlusvõime hulga parem. Seda on näha.

Kui mõni laps on väga range kasvatusega, talle on palju reegleid õpetatud, siis ta võib olla küll hea kujutlusvõimega ja südi, kuid tal on juba hingeköidikud. Nendest vabastada on võimalik, aga mitte alati.

Kas pole tekkinud mõtet, et lavastaja jutt on lapsele keeruline, äkki peaks kooli näiteringi juhendaja kõrvale „tõlgiks” võtma?

Seda ei tohi, need on kaks täiesti erinevat lähenemist. Minul on lastega ainult kaks kaheminutilist stseeni. See ei ole lastenäidendi tegemine, vaid hoopis teine töö ja siin ma lasen neil möllata. Võib-olla tuleb ka kooli näiteringis möllata, aga seal on kord juhendajale väga tähtis.

Millist nalja on lastega proovides saanud?

Kui nad eksivad teksti või liikumisega. Seda tuleb proovides ikka ette. Siis on naeru palju.

Mida lastega töötamine professionaalsele lavastajale annab?

See teeb rõõmu. Nad on toredad lapsed. Ma ei tea, kas ka andekad, andekus on omaette asi. Aga nad on rõõmsad lapsed ja tänulikud, et nendega tegeletakse.

„MAAILMA OTSAS”

• Sel suvel etendub Rakvere teatris Andrus Kivirähki romaanil põhinev vabaõhu­lavastus „Maailma otsas”.
• Üles astub kogu Rakvere teatri trupp, peanäitejuht ja direktor kaasa arvatud, lisaks külalisnäitlejad, harrastusteater KaRakTer ja lapsed.
• Lavastaja Raivo Trass: „Ma ise pakkusin „Maailma otsas” välja. Pean seda tänapäeva eesti kirjanduses väga heaks looks. Romaani alapealkiri on „Pildikesi heade inimeste elust”. Sellest tükk ongi. Teater rääkis mulle alguses, et võiks teha Lutsu, näiteks „Tagahoovis”. Kivirähkil on Lutsuga ühist. Ta on naljakas ja südamlik.”

Rakvere ametikooli õpetaja Raiko Kaasik ja tulevased ehituspuusepad rõõmustavad uute ja huvitavate väljakutsete üle. Foto: Mari Rohtla

Rakvere ametikooli poisid asusid teatrile appi

Suvelavastuse „Maailma otsas” tarvis ehitati Rakveres Pika tänava sisehoovi lava asemel lausa linnak. Kuna töö oli mahukas, otsis teater koostööpartnerit. Appi tuli Rakvere ametikool. Õpetaja Raiko Kaasiku juhendamisel aitasid ametikooli poisid teatrilinnakul kerkida.

Teater kutsus teid appi?

Jah. Seal oli vaja ehitada erinevaid maju: baarimaja, saunake, kahekordsed majad. Kahes küljes on seinad, kahes küljes mitte, et näeks, mis ruumis toimub.

Põhiosa tegid teatri oma mehed, meie võtsime teise kursuse ehituspuuseppadega ette ühe kahekordse maja. Kaks treppi tegime ka. Esimese kursuse ehituspuuseppadega käisime abiks seinu paigaldamas ja põrandat tegemas.

Kui kaua see töö aega võttis?

Ühte maja tegime võib-olla nädal aega. Seal on teatud nipid.

Ja tuleb vaadata, et sein etenduse ajal ümber ei kukuks, kui keegi kogemata vastu läheb.

Jah, teatri töömehed, kes on ju varem dekoratsioone teinud, jagasid oma kogemusi ja nõuandeid.

Kuidas poisid seda tööd kommenteerivad?

Olen neilt tagasisidet küsinud. Nad tahaks sellist asja edaspidigi teha. See on kooliruumidest ja nii-öelda tavaolukorrast välja tulemine. Nad on reaalselt ehitusobjektil. Jagame tööülesanded ära: kes mõõdab, kes saeb, kes vaatab, et asjad loodis oleksid. Poistele meeldib ja endale samamoodi. See on taas huvitav väljakutse, nagu ka jõuluinstallatsioonid. Oleme Rakvere viimaste aastate kuuseinstallatsioonide valmistamise ja püstitamisega seotud. Seal kaasasime samuti ehituspuuseppade poisse.

Sel suvel näeb Rakvere keskväljakul juba uut linnakunstnikuga koostöös valminud kunstiteost?

Jah, ütleme, et see on suvine skulptuurdekoratsioon.

Poiste motivatsioon on selliste tööde juures kõrge?

On küll. Kui me esimest kuuseinstallatsiooni püstitasime, käidi uurimas, mida me teeme, ja mõned lausa pahandasid. Lõpuks tuli rohkem rahvast kohale kui traditsioonilise jõulukuuse avamisele. 2014. aastal oli kuusk puidupindudest, 2015 oli akendest tehtud kuuseinstallatsioon. Selle avamisele tuli veel rohkem rahvast. Eks see motiveerib ka õpetajat. Uued väljakutsed – kas oled selleks suuteline või ei. Senimaani oleme asja ära teinud.

Kas poisid saavad selliste tööde eest hinde?

Jaa. Vaatame, mis õppekavas kirjas on, et töö sellega ikka kooskõlas oleks.

Millist tagasisidet olete teatrilt saanud?

Neile sobis. Arvan, et teeme veel koostööd. See ongi kogukonna aitamise teema. Kui koostööd ei tee, jäädki üksi siplema. Kambakesi saab kiiremini ja paremini.

Mis poistele selles töös kõige keerulisem oli? Töö välitingimustes?

Ilmaga on meil seekord vedanud. Installatsioonide tegemise ajal oli hetki, kus tuli korralikult vihma, aga saime ikkagi hakkama. Juhtub ka, et inimesel hakkab külm, sellepärast et ta ei liiguta. Tööd tehes võtad jälle vähehaaval pealt ära. Siin on ka see, et kui üks inimene passib, siis teised kannatavad. Aeg lükkub ju edasi. Siis hakkavad poisid üksteist rohkem motiveerima, et asi valmis saaks. See on ka meeskonnavaimu tekitamine. Koolis ei tule see nii esile, aga väljas on konkreetne ülesanne, kus nad peavad kõik osalema.

Mida selline tavatu töö õpetajale annab?

Üks asi on pildilolek. Inimesi on linna peal vastu tulnud ja öelnud, et näe, kuusemeister. On tuldud ja tellitud mitmesuguseid asju. Teine asi on kogemused. Kõik need projektid on täiesti erinevad. Kogemustepagas suureneb ning samas tuleb juurde julgust võtta vastu uusi pakkumisi.

Öeldakse, et Rakvere on heas mõttes kreisi ehk hull linn, kus tehakse imelikke asju.

See on hea imago, mis aitab inimesi siia neid asju vaatama kutsuda. Meie kuuseinstallatsioonid olid üle maailma kuulsad – omapärasemate jõulupuude TOP 10-s. Kui teha kogu aeg ühesuguseid asju, siis varsti neid enam ei märgata. Peab tegema erinevaid asju, et huvi säiliks.