Seni kasutamata võimalus: õpetajate puhverkoda

Märt Sults

Jälgides praegusi hariduspoliitika suundi, näeme, et koolivõrgu korrastamise lipu all pannakse kinni koolide gümnaasiumiosasid ning koondatakse gümnaasiumiharidus riigigümnaasiumitesse. Sellest johtuvalt kaovad seni haridusturul domineerinud nn torukoolid (1.−12. klassini) ja nende asemele moodustatakse maakondade tõmbekeskustesse liidetud põhikoolid.

See liitumine peaks parandama õpikvaliteeti ning muutma õpetajate töö efektiivsemaks, kuid keegi ei ole veel defineerinud, mis on efektiivsus ning kas koolide liitmine ei muuda haridust hoopis halvemini kättesaadavaks.

Praegu on õpetajate keskmine koormus üldhariduskoolides 0,82 ametikohta, seega töötab kogu Eesti õpetajaskond peaaegu alakoormusega ning koolivõrgu korrastamise tagajärjel kaotab töö iga viies õpetaja, kes praegu veel üldhariduskoolis töötab – seda juhul, kui viiakse ellu nn killerprogramm, mis „tagab” õpetajatele kohustuslikus korras täisametikoha koos vastava palgaga.

Selline ebaloogiline olukord on tekkinud riigi poliitika tõttu, kus „tõstetakse” õpetajate palka raha selleks eraldamata, samas on lahendamata loodusainete, samuti valikainete õpetajate krooniline alakoormus (PGS-i järgi ei jätku õpetajatele ühes koolis lihtsalt koormust) ning õpetajate haigestumisel või lapsepuhkusele jäämisel ei ole samaväärset asendust kuskilt võtta. Tegelikult on kvaliteetõpetajate ressurss Eestis olemas.

Puhverkoja idee

Olukorra ühe lahendusena käin välja õpetajate puhverkoja idee. Lühidalt: koolis alakoormusega töötavad õpetajad (vähemalt vanempedagoogi staatuses, kui kasutada endise PGS-i sõnastust) koondatakse maakonna- või linnaosapõhiselt puhverkotta ning riik tasustab neid selle tundide arvu võrra, mis neil kodukoolis täiskoormusest puudu jääb. Näiteks kui koolis on õpetaja koormus 18 tundi, kuid täiskoha määr on 24−26 kontakttundi, jääb riigil tasuda 6−8 kontakttunni eest.

Ooteajal on puhverkoja õpetajad valmis teistes koolides haigestunud või puuduvaid õpetajaid asendama vastavalt oma ettevalmistusele 6−8 kontakttunni ulatuses. See aga ei tähenda, et puhverkoja õpetajad asendaksid teiste koolide mittekomplekteeritud personali (asendusõpetaja jõuab „hädas” kooli mitte hiljem kui 30−45 minuti jooksul).

Kui asendusi parasjagu tellitud ei ole, töötaksid puhverkoja õpetajad välja ainealaseid metoodilisi vahendeid ja testiksid neid, valmistaksid ette lahtisi tunde, analüüsiksid õpetajate tulemusi, optimeeriksid ainekavasid jne. Tulemuslikkuse poolest oleksid puhverkoja analüüsid ja ettepanekud kindlasti adekvaatsemad mis tahes ametkondade analüüsidest ja ettepanekutest, sest puhverkojas oleksid analüüside ja ettepanekute tulemused otseselt seotud reaalse olukorraga, need oleksid kontrollitud ja katsetatud reaalsete õpilastega reaalajas ning neid analüüse viiksid läbi aine tippspetsialistid.

Selline toimetamine tooks stabiilsust nii õpetajaskonnale kui ka õppeasutustele: peaaegu kaoks koolijuhtide mure ja stress ajutiselt puuduvate õpetajate asenduste pärast ning koolidel oleks alati võtta nõuandeid pedagoogilise töö korraldamiseks selleks lisaressursse omamata.

Siia saab lisada koolipsühholoogide meeskonna, kes käiks koolides probleem­olukordi lahendamas ja koolitusi tegemas. Puhverkoja koolipsühholoogid ei oleks projekti-, vaid tulemuspõhised: kui meeskond testib kooli hetkeolukorra ning näeb parenduskohti, jääb meeskonna üks liige mehhanisme käivitama ja toetama, kaotamata sidet puhverkojaga, kes vastavalt olukorrale suunab ressurssi juurde või hoopis ei näe vajadust edaspidiseks abiks, sest kooli meeskond saab rakenduste ja soovitustega ise edukalt hakkama.

Kust tuleks raha?

Kust riik selleks ümberkorralduseks raha saab? Innoves on mittetoimiv ja riigi rahastatav osakond, mille sulgemisel vabanevast rahast piisaks õpetajate puhverkoja käivitamiseks ja töös hoidmiseks. Lisaraha saaks riik ka õpetajate täiendkoolitusraha suunamisest puhverkotta, sest täiendkoolitust on kõige õigem korraldada õpetajalt õpetajale, praktikult praktikule, kus koolitus oleks ehitatud üles praktilistele kogemustele ning nüüdisaegsele teoreetilisele ettevalmistusele.

Sellist õpetajate täiendkoolitusele pandud ülesannet ei ole riik lahendada püüdnudki, praegused tsentraliseeritud täiendkoolitused on õpetajad ja koolijuhid liigitanud huumorirubriiki. Puhverkoja rahastamisele saab lisada ka praktiliselt tühikäigul tuksuva Hooandja riikliku raha. Seega on riigil puhverkoja efektiivseks käivitamiseks ja motiveeritud töötamiseks vajalikku raha küll ja rohkem veel. Seda muidugi juhul, kui jagub poliitilist tahet.

Takistuseks võivad saada koolide hoiakud „külaliste” suhtes – ei taheta näidata oma kooli igapäevaelu selle kogu hiilguses. Samuti mõeldakse välja ettekääne, et asendusõpetaja ei tunne teise kooli õpilasi ja seetõttu tekivad arusaamatused õpetamise metoodikas.

Hädaldajad unustavad, et erinevalt pedagoogist valdab õpetaja koolipsühholoogia rakendustõdesid ning on oma eriala professionaal, kes oskab kiirvaatlusmeetodite abil hinnata hetkeolukorda. Vastavalt sellele on juba 5−7 minutiga valitud vastavale õpilaskontingendile vastav õpetamismetoodika ning õppetunni ülesehitus. Seega on puhverõpetajal 45-minutise õppetunni korral õpilastega 38−40 minutit kvaliteetõppeaega.