333 aastat tagasi: türklased teevad viimase katse vallutada Viin, Eestis avab Bengt Gottfried Forselius, ca 23 aastat vana studiosus, talurahvakooli

Egeri naised. Bertalan Szekely, 1867. Illustratsioon: Wikipedia

Viini lahing toimus 11. ja 12. septembril 1683. Kristliku Euroopa päästis kohale saabunud Poola kuningas Jan III Sobieski. Viini alistamine olnuks türklaste jaoks märgilise tähendusega, nagu omal ajal Konstantinoopoli äravõtmine. Viin oli ometi Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi pealinn.

Öeldakse, et ajalugu kordub. Euroopa mängib praegugi oma poliitilisi mänge (siinkohal väärib meenutamist Prantsusmaa omaaegne liit türklastega Habsburgide vastu) ega väsi imestamast Austrias-Ungaris-Poolas levivate patriootlike ideede ja jäärapäisuse üle suhtumises tulnukatesse, austerlased-ungarlased-poolakad aga ei taha hästi mõista lääneeurooplasi, kes annavad vabatahtlikult oma ajaloo käest ära, avades nende selja taga moslemitele tee Euroopasse. Keskeurooplaste ajalooline kogemus ei luba unustada türklaste invasiooni.

Nagu meie põlvkonnal ei kao meelest lapsepõlves loetud „Egeri tähed”, on selle kindluse kangelaslik kaitsmine jäädvustunud ka ungarlaste alateadvusse. „Egeri tähtede” sündmused toimusid laias laastus just neil aegadel, kui eesti rahvauskumustesse tungisid ja kinnistusid koerakoonlaste kujutelmad, seda seoses Vene-Liivimaa sõja läbielamustega. Inimmälu on säilitanud läbi aastasadade isegi võõrkeelseid väljendeid. Ühe pärimuse kohaselt otsustanud külaelanikud kord, kui need peninukid olnud järjekordsel rööviretkel, vastu hakata ja rünnanud joobnult magavaid rüüstajaid. Vahimehed karjunud oma keeli: „Koiter unda! Koiter unda!” Rahvaluule- ja keeleteadlase Felix Oinase järgi on see moonutatud vorm tatari väljendist qaytar (kajtar) undan „tee minekut! lase jalga!”.

Türklased tulid

Kui Euroopas võttis 16. sajandi algupoolel hoogu usupuhastus, Saksamaal puhkes talupoegade sõda ja Venemaa pidas asjakohaseks hakata Kolmandaks Roomaks, otsustasid ka türklased Euroopas taas kord aktiveeruda. Suund võeti Kesk-Euroopasse: 1526 purustati Ungari väed, 1529 asuti piirama Viini (türklaste esimene kallaletung Ungarile oli teoks saanud juba 1416), 1536 sõlmiti liiduleping Prantsusmaaga. Moodustus tohutu impeerium, Vahemeri muutus Türgi sisemereks.

Ja kui türklased olid sunnitud lõpuks jätma Kesk-Euroopa rahule, võttis Vene impeerium seda tõsisemalt ette aknaraiumistöö Euroopasse, seda eelkõige Rootsi Läänemere provintside, Eesti-Läti kaudu.

Erapooletu ajalugu, erapoolik ajalugu

Eestlased ei saa endale enam hästi lubada pidada oma lugu ajaloost meeles. Eesmärk tundub olevat üritada suruda karm lähiajaloo kogemus nii sügavale alateadvuse põhjakihtidesse, et see sealt kuidagi välja ei pääseks. Et mitte solvata tulnukate tundeid. Nimetame isegi okupatsioonimuuseumi vabaduse muuseumiks. Ajalugu nii, nagu peab … Kui Eesti riigimees võtab kommenteerida Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid oma sõnul lihtsas küsimuses „keda sa ei tahaks oma naabriks?”, siis peab ta tähelepanuväärivaks asjaoluks, et Eesti vastanutest nimetab 38% sisserändajaid, Rootsis 3,5%. Kuigi pole just eriti mõttekas võrrelda selle küsitluse tulemust, arvestamata lähiajaloolisi kogemusi. Mida niisuguse asja kohta öelda? Et kui ikka väga ei taheta aru saada asjade olemusest, ega siis saada ka.

Viimasel ajal on teemaks saanud kõnelda, et sõdade ajaloo asemel tuleks keskenduda pigem tavaliste inimeste, nende ajaloo n-ö pisiobjektide läbielatule. Õige on. Kohalikus kontekstis tuleks aga selle asja juures arvestada vähemalt kahte nüanssi. Esiteks, Eesti hilisajalugu ongi suuresti sõdade ajalugu, kusjuures ise oleme olnud nende põhjustajaks oma olemasoluga vaid: Vene-Liivimaa sõda, Põhjasõda, Esimene ilmasõda, Vabadussõda, Teine ilmasõda, Suvesõda, tsiviilsõda, okupatsioon … Teiseks: inimlik ajalugu osutub tihtilugu liiga karmiks, et seda erapooletult uurida ja talletada.

Forseliuse aabits, Riia kuninglik trükikoda, 1694.

Läti vanim säilinud aabits, 1685.

Forseliuse seltsi logo. Bengt Gottfried Forselius jäädvustus ka ajaraamatu lehekülgedele. Kelchi kroonika, 1695, teatab, et talurahva harimise „tarbeks andis kuningas kõrge korralduse mittesaksa koolide asutamise kohta, mida poliitilistel põhjustel siin varemalt ei tahetud sallida ja millega natukese aja eest oli mitmes paigas Eestimaal teinud algust üks studiosus juris, Bengt Gottfried Forselius, ja andnud ühe üpris labusa meetodi abil lühikese ajaga hädavajaliku lugemisoskuse mitmelesajale noorele ja tavalisele inimesele.”

Eesti haridus Rootsi krooni kaitse all

Eestis hakkas samal ajal, kui türklased võtsid ette viimase katse vallutada Viin, hariduselu Rootsi krooni kaitse all suhteliselt äkiliselt arenema. Liivimaal edenesid aastast 1683 talurahvakoolid jõudsalt kindralsuperintendent Johann Fischeri (hilisema hüüdnimega Liivimaa uus apostel) juhtimisel, Riias võttis Adrian Virginius ette lõunaeestikeelse piibli tõlkimise ja kooliraamatute koostamise ning Rootsi riigi Eestimaa kubermangus Risti kirikumõisas alustas Bengt Gottfried Forselius oma kooliga, õpetades 50 rootsi ja eesti poissi.

Forselius ja Virginius olid umbes ühevanused, viimane vahest paar-kolm aastat noorem. Esimene õppis õigusteadust Wittenbergi ülikoolis, teine usuteadust Kieli ülikoolis. Kummagi poisi isad olid pastorid, sügavate hariduslike ning vaimu- ja rahvakultuuriliste huvidega. Seda rahulikku arenguaega polnud ometi kahjuks kauaks antud: Forselius hukkus Läänemerel sügistormis 1688, Adrian Virginuse hukkasid Vene võimud 1706 süüdistatuna salakuulamises. Ees ootasid Suur Nälg, Põhjasõda, katk ja pärisorjus.

Sügisel 1864 alustas Tartu lähedal piiskopimõisas nn Forseliuse seminar, 1685 ilmus Forseliuse uuendatud kirjaviisis aabits ja 1686 uue testamendi eestikeelne esmatõlge (Wastne Testament), esimene läbinisti eestikeelne raamat. Samal aastal käis kaks maapoissi Rootsi kuningal külas, tutvustades oma kooli taset ja saavutusi. Forselius esitles kahte oma tublimat õpilast, Ignatsi Jaaku ja Pakri Hansu Jüri Stockholmis Tema Majesteedile. Kuningas kiitis poisse ja kinkis kummalegi kuldraha. Kuningas andis korralduse ehitada Harju-Madise ja Risti kiriku juurde koolimaja ning määras kahele kohalikule koolmeistrile riikliku palga. Need olid eesti esimesed kutselised õpetajad – Uustalu Bengt ja Jõesuu Toomas.

Väidetavalt oli Forseliuse talurahva harimise programm Rootsi ja Soomega võrreldes rabavalt uuendusmeelne. Juhiksingi siinkohal hea meelega tähelepanu ajaloolase Aivar Põldvee haridusajaloolistele sisutihedatele artiklitele ajakirjas Haridus: eelkõige „Lisandusi koolmeister Bengt Adamsoni eluloole” (Haridus 2/2010; vt ka Haridus 9/2005; 11–12/2006). Tasub need lood hoolega üle lugeda. Ilmunud ajal, mil selle Eesti pedagoogilise üldsuse ajakirja väljaandmine ei tekitanud veel probleeme – kui Haridust poleks viis aastat tagasi kinni pandud, oleksime saanud tema 100. sünnipäeva tähistada aasta varem kui oma riigil: Peeter Põllu toimetatud Kasvatus ja Haridus hakkas ilmuma jaanuaris 1917.

ROOTSI ÕIGUS

Rahvas mäletab Rootsi aega hea sõnaga: „Rootsi õigus kõige parem õigus,” ütleb eesti vanasõna, sedastades ühtlasi, et „niipalju on veel Rootsi õigust järele, et kui maha kukkud, siis võid oma lubaga ülesse tõusta”