Erika Löfström: õpetamist tuleb praegusest rohkem tähtsustada

18. aug. 2016 - Kommenteeri artiklit
Erika Löfström.

Erika Löfström.

Tänapäeval on palju interaktiivseid tehnoloogiaid, mida saab suurte gruppide korral loominguliseks tegevuseks kasutada. Kõik sõltub õpetajast ja sellest, kuidas ta enda rolli ette kujutab – nii arvab Tallinna ülikooli arendusprorektor Erika Löfström.

Käesoleva aasta mais Tallinna ülikooli arendusprorektorina tööle asunud Erika Löfströmi ülesanne on muuta protsessid tõhusamaks. Täpsemalt need protsessid, mis on seotud õpetajaharidusega kõige laiemas tähenduses. Tema valdkond on haridusinnovatsioon.

„Üks minu peamisi ülesandeid on seotud õpetajaharidusega, mis hõlmab õpetajahariduse arendustegevust eri kooliastmetes, samuti täienduskoolitust ja õpetajate töösse sisseelamist,” selgitab ta. „Lisaks kuulub siia alla ülikoolis töötavate õpetajate koolitus ja arendustegevus, töötajate täiendamine ja nende liikuvus.”

Millised on teie peamised eesmärgid?

Üks on tõsta ülikoolis õpetamise mainet. Ülikoolides hinnatakse kõige rohkem teadustööd, näiteks avaldatud trükiseid. Kahjuks ei tunnustata õpetamist nii kõrgelt kui teadustööd, kuigi õpetamine on ülikooli töö väga tähtis osa.

Mõnes mõttes soovin teha sama kooliõpetajate puhul. Olen Eesti kolleegidega teinud üsna palju uuringuid Eesti õpetajahariduse kohta ja õpetamise kohta siinsetes koolides. Nii nende kui ka paljude teiste uuringute tulemused näitavad, kuidas õpetajad tunnevad, et ühiskond ei austa neid ega tunnusta nende tööd. Minu arvates on see väga kurb. Ja kui ma saan aidata olukorda muuta, on see üks minu pikaajaline eesmärk. Minu arvates teevad õpetajad väga tähtsat tööd. Nende töö on ühiskonna nurgakivi. Nad väärivad seda, et neist peetaks lugu ja nende tööd hinnataks.

Kas olete kohanud sarnast probleemi ka teistes riikides?

Kui rääkida ülikoolis õpetamisest, siis on kogu maailmas probleemiks, et teadustööd väärtustatakse õpetamisest palju rohkem.

Paljud ülikoolid on hakanud õpetajaid toetama ja aitavad neil õpetamise kompetentsust tõsta. Samuti teevad ülikoolid uuringuid selle kohta, kuidas üliõpilased õpivad, millised õpetamismeetodid on ülikooli tasandil efektiivsed. Üle kogu maailma nähakse vaeva, et ülikoolis õpetamise staatust tõsta. Ka Tallinna ülikoolis on juba tehtud ära suur töö, aga selle küsimusega peab pidevalt tegelema.

Rääkides õpetamisest koolides, olen mõistnud, et paljudes ühiskondades on probleemiks kas väga madalad palgad või õpetajate puudulik haridus, mis viib olukorrani, kus õpetajatest ei peeta ühiskonnas lugu. Kui aga rääkida millestki, mis on teie haridussüsteemis väga hea, siis see, et klassiõpetaja õpe on magistritasemel. Seega ei tohiks olla nii, et õpetaja tööd ei väärtustata.

Mina olen pärit Soomest, kus olukord on Eesti omast üsna erinev. Soomes on õpetajaks õppimine üliõpilaste seas väga populaarne. Ülikoolid saavad valida endale parimad üliõpilased ja need, kes õpetajakoolitusse vastu võetakse, on väga motiveeritud. See kõik peegeldub ühiskonnas nii vastu, et õpetajat austatakse. Palgatase on ka üsna hea.

 

Kas PISA testi tulemusi võib seostada Soome õpetajate heade tingimustega?

PISA testi tulemustega on seotud palju tegureid, mida õpetlased on üsna palju uurinud. Kõik on üsna keeruline, aga üks põhjus on, et õpetajakoolitus on ülikooli tasemel. Aga ka Eesti testitulemused on üsna head ja õpetajakoolituse arendustegevusega on palju vaeva nähtud.

Miks tunnevad teie õpetajad, et nende tööd ei väärtustata ja neid ei austata? See on küsimus, mis mind vaevab. Ma tahan sellest aru saada ja seda muuta. Ma tahan, et õpetajad tunneksid, et neid austatakse. Ma arvan, et Eestis on olemas kõik tingimused õpetajaameti atraktiivsemaks muutmiseks.

Kuidas saab õppejõud üliõpilasele loengu atraktiivsemaks muuta? Vanasti kasutati vaid tahvlit ja kriiti.

Väga tähtis on üliõpilasekeskne õpetamine ja õppimine, sest kui õpetaja ehitab õpetamise üles üliõpilasest lähtudes, võtab ta arvesse üliõpilase varasemaid teadmisi, motivatsiooni, ja see on väga oluline. Häid tulemusi saavutatakse nii haridustehnoloogiate kui ka tahvli ja kriidiga, väikeste gruppidena või suurte loengutena.

Väga tähtis on panna paika eesmärgid, saada aru üliõpilaste eelistustest, kasutada selliseid õpetamismeetodeid, mis lubavad üliõpilastel haarata endale aktiivse õppija rolli, oluline on välja mõelda ülesanded, mis toetavad ja soodustavad õppimist.

Toimub üleilmastumine, globaliseerub ka kõrgharidus. Kas üliõpilased peaksid omandama haridust inglise keeles või oma emakeeles?

Oma emakeeles õppimine on üsna oluline, aga sama tähtis on luua ingliskeelseid kursuseid ja õppeprogramme, sest nii on välismaalastest üliõpilastel kergem, samuti on kohalikel üliõpilastel võimalus omandada rahvusvaheline õppimiskogemus. Vaja on mõlemaid õppimisvõimalusi.

Olete välja andnud „Tegevusuuringu käsiraamatu”. Milliseid teisi põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajatele huvipakkuvat lugemisvara olete koostanud?

„Psühholoogia klassiruumis”, 2008, kaasautoriteks Sam Mathews ja Katrin Poom-Valickis. Selles teoses on praktilised näited selle kohta, kuidas õpilastele klassiruumis tegevust leida. Lähenege sellest vaatevinklist, et küsite, millal on meil igav. Millal me ei ole motiveeritud?

Siis, kui me ei näe asjal mõtet, kui küsime, miks peame õppima just seda, miks see minu jaoks tähtis on. Või kui me ei saa õpitavast aru. Kui tase on liiga kõrge või liiga madal. Raamatus on kaks põhilist ideed: sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine õppimisele ja õpilasekeskse õppimise kontseptsioon. Mõlema idee teadmine tuleb õpetajatele kasuks. See raamat aitab õpetajatel mõista õppimist õpilase vaatevinklist.

Mõned peamised küsimused, millele raamat vastata püüab, on: kuidas õpetada nii, et õpetatav jõuab kohale? Millised õpetamismeetodid julgustavad õpilast õppimisel ohjad enda kätte võtma? Kuidas panna tegutsema õpilased, kel pole huvi õppimise vastu, ja kuidas kasutada klassi sotsiaalseid aspekte õppimise soodustamiseks?

Mõned gümnaasiumid kasutavad vähemalt mõne õppeaine õpetamiseks ülikooliga sarnast süsteemi ja loenguid. Mida te sellest arvate?

Õpetamisel pole tähtis meetod. Teil võib olla näiteks kümnest õpilasest koosnev rühm ja ka siis võite te olla õpetaja, kes ei lähene õpilasekeskselt. Te võite näiteks ainult rääkida, mõtlemata sealjuures, kas õpilased on teiega samal lainel.

Teisest küljest võite suuta kümme õpilast väga hästi tegevuses hoida. Võite panna neid arutlema ja küsimusi küsima. Sarnaselt kümne õpilasega on võimalik ka väga suurt rühma õpetada nii, et nad ei sekku ise aktiivselt õppeprotsessi. Aga õpetaja võib ka suure grupi aktiivselt õppima panna, jagades nad väiksematesse rühmadesse või kasutades think-share-paaristööd.

Tänapäeval on palju interaktiivseid tehnoloogiaid, mida saab suurte gruppide korral loominguliseks tegevuseks kasutada. Kõik sõltub õpetajast ja sellest, kuidas ta enda rolli ette kujutab.

Kui palju õpilasi peab kõige efektiivsemaks õpetamiseks klassis olema?

Oleneb klassist. Mida väiksem klass, seda rohkem saab õpetaja igale õpilasele individuaalselt läheneda. Kui õpilased on veidi vanemad ja nendega on harjutatud mitmesuguseid õppimismeetodeid, nad on veidi küpsemad, saab nendega õppida suuremates rühmades ja kasutada mitmesuguseid õppemeetodeid. Aga ma arvan, et on hea, kui õpilased kogevad mitmeid õpetamisviise ja olukordi. Kõik õpetajad ei pea õpetama täpselt samamoodi.

 

Küsitles Õie Tähtla


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!