Jüri Vlassov: matemaatikas sain hindeks nulli

19. aug. 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - 2 kommentaari

 

Koolipoisieas oli Jüri Vlassovi soeng märksa lühem. Foto: Jüri Poljakov / Eesti Filmiarhiiv

Koolipoisieas oli Jüri Vlassovi soeng märksa lühem. Foto: Jüri Poljakov / Eesti Filmiarhiiv

„Ma olen õpetaja käest kõva litaka vastu kõrvu saanud. Ajasime õues teise poisiga üksteist taga ja õpetajal ütlesid närvid üles. Olen teda hiljem näinud – parim inimene maailmas,” meenutab näitleja Jüri Vlassov. Ja lisab oma kooliaja kohta: „Lapsepõlv on tagantjärele vaadates alati ilus, aga tagasi ma seda aega ei tahaks.”

Öösel keldris õpikuid passimas

„Olen pärastsõjaaegne laps, sündisin 1948 ning läksin kooli 1955. Mina mõtlesin sel ajal küll, et sõda on juba ammu läbi, aga sisuliselt kestis Stalini aeg edasi. Kooliraamatud olid endiselt täis pilte Stalini naeratavast näost ja laste paitamisest. Kõik käis „Stalini päikese all” kuni 1956. aastani.

Kuna aeg oli väga vaene, oli puudus kõigest, ka õpikutest. Me, lapsed, läksime augustis ööseks koolimaja keldrisse istuma ja ootama, et saaks hommikul kooliraamatuid osta – kes ees, see mees. Raamatute järjekorras oli muidugi põnev öö läbi passida, kõigile neid aga ei jätkunud. Neile, kes õpikutest ilma jäid, andsid vanemad õpilased oma eelmise aasta raamatud. Need nägid aga juba kapsad välja ning kõik tahtsid ikka tutikaid.”

Õpikule ajaleht, endale sukatripid

„Õpikutele pidi tingimata panema paberi ümber. Koolis õpetati, mismoodi täpselt seda teha. Ümbrispaberiks kasutati paremal juhul pruuni pakkimispaberit, paljud lapsed mässisid õpikutele ümber ajalehepaberi, sest muud polnud võtta. Kaane peale tuli teha mängukaardisuurune ristkülikuke, mille sisse kirjutati oma andmed – nimi, kool ja klass.

Riided olid siis ka nii-öelda super. Kui praegu neid vaataks, naeraks puruks. Pikki pükse poistele saada ei olnud, koolis käidi kas dressipükstes või sooniliste pruunide sukkadega, mis olid tripihoidjatega kinnitatud. Võimlemistunnis võeti need ära. Minul õmbles vanaema tripihoidja nööbid millegipärast selja taha. Ma ise ei saanud neid kuidagi lahti. Teistel poistel olid nööbid ees. Talveriided nägid päris naljakad välja – sukad, lühikesed püksid ja palitu.”

Oiviku põli oli okkaline

„Esimesed kaks klassi olin puhas viieline. Ma mäletan esimesest klassist, et kui keegi ei suutnud tunnis midagi selgeks saada, siis pidin mina jääma pärast tunde kooli seda põmmpead õpetama, selle asemel et koju minna. Põmmpäid oli ka palju. Mulle tulid kohe Arno Tali ja Tõnisson meelde. Praegu mõtlen, et selle eest nagu karistati, et ma olin oivik. Ma sain selle pärast hiljem koju. Senimaani ei taipa, mis kummaline kord see oli – kas õpetaja ise siis ei suutnud õpetada, et seda pidi tegema esimese klassi laps? Mul on see hästi meeles, tähendab, et ei meeldinud.”

Märkus: „Vaatas tunnis aknast välja”

„Kõige tublima põli mul kaua ei kestnud. Kolm klassi pidasin vastu. Edaspidi olid mu päevikud puhta punased. Praktiliselt iga päev tuli märkus: „Vaatas tunnis ringi”, „Ei jälgi tundi”, „Segas tundi”, „Vaatas aknast välja”. Tihtipeale kutsuti ema kooli ja kaevati, mis ma korda olen saatnud. Mõtlen praegugi, et mida hullu ma siis nii väga tegin. Olin lihtsalt elava loomuga poiss – sangviinik. Mis puudutab tunnis aknast välja vaatamist, siis minu meelest oleneb palju ka õpetajast – kas ta teeb aine mulle huvitavaks või annab tundi nii, et ma haigutan ja lihtsalt ei jõua kuulata, mida ta räägib.”

Massiliselt seina äärde

„Koolis oli pikk koridor, selle lõpus õpetajate toad ja kantselei. Kui koolipäev lõppes, koondus õpetajate tubade ümber massiliselt karistatavaid (näiteks tunni segamise eest), kes seisid nurgas, täpsemini seina ääres, näoga seina poole, koolikott kõrval norutamas. Nurgas seisma pidi tund aega pärast koolipäeva lõppu. Karistusaluseid oli terve kari, mina väga tihti nende seas. Kui ühtegi õpetajat liikumas näha polnud, siis toetati end vastu seina, kui õpetaja tuli, siis seisid kõik tikksirgelt seina poole valvel. See oli vastik karistus – jälle ei saanud koju.”

Õpetaja Pigi tegi tunnis suitsu

„Sel ajal olid õpetajad enamasti alles äsja õpetajaks saanud. Neid oli igasuguseid. Mõne tundi läksin hea meelega, teiste tunnist tegin poppi.

Mulle istusid emakeel, geograafia ja ajalugu. Isegi füüsika meeldis, matemaatika aga oli pärast algklasse täielik õudusunenägu. Uus õpetaja suutis teha mulle selle aine nii vastikuks, et olen senimaani kõrgemas matemaatikas täiesti tuhm. Kuuendas klassis sain matemaatikas isegi hinde null päevikusse.

Matemaatikaõpetaja hüüdnimi oli Pigi ning perekonnanimi Tõrva. Hüüdnimi ei tulnud siiski perekonnanimest, vaid sellest, et ta suitsetas. Pigi istus tunni ajal, jalg üle põlve, ja tegi suitsu. Õpetajanna küüned olid rohkest suitsetamisest kollased – lapsed märkavad ju kõike. Kui praegu seda rääkida, siis ei usu keegi. Sellal oli õpetaja klassis suitsetamine normaalne.”

Võrrandi vastuseks tuli: loll

„Üks teine matemaatikaõpetaja, meesterahvas, kes oli kunagi olnud isegi minu ema pinginaaber, tegi minust elava näidise. Ta kutsus mu tahvli ette lahendama võrrandeid, mille vastuseks tuli peaaegu alati: loll. Niisiis lahendasin tema abiga ülesande ära, et kõigile näidata, et olen loll. Mõnele õpilasele sobis see õpetaja väga, aga mulle ei suutnud ta matemaatikat meeldivaks teha. Võis küll olla hea aineõpetaja, aga polnud kahjuks hea pedagoog.”

Füüsikaõpetaja paneb voolu alla!

„Meie füüsikaõpetaja oli suur legend. Temast räägiti, et ta paneb õpilasi voolu alla seisma. Iga kord, kui liigutad, saad siraka. Mina sinna vooluringi ei sattunud ega tea täpselt, mis ja kuidas. Äkki ta tegi väikseid katseid? Igatahes teda kardeti nagu tuld, kõnniti tast suure ringiga mööda ja püüti tema nähes olla hästi korralik.”

Juuste pärast visati kahest koolist välja

„Pigiga hakkasid mul pahandused pihta. Matemaatika oli nõrk ja lisaks olin õpetajate meelest karvakasvanud. Kaheksandas klassis ähvardati, et kui ma juukseid maha ei aja, visatakse koolist välja. Visatigi. Koolitee jätkus töölisnoorte õhtukeskkoolis, kust mind uuesti juuste pärast välja visati. Lõpuks sain keska lõpetatud Sindis töölisnoorte koolis. Siis hakkas juba biitlite aeg ning juuste pärast enam koolist minema ei löödud. Aga kui midagi kokku keerasid, tehti sinust seinalehte karikatuur. Õhtukoolis oli terve stend täis „patuste” fotosid. Minu pilt oli seal muidugi ka – vaadake, milliste juustega Jüri Vlassov on. Kui praegu paneks selle pildi kuskile välja, küsiks arvatavasti sada protsenti inimestest, kus need juuksed on. Soeng on natuke pikem kui kiilakas, kõrvad ilusti näha.”

Ega tsaariajal parem polnud

„Ma oleks jutu järgi nagu mõnes hirmsas koolis käinud, aga need seigad olid vaid nüansid. Meil oli igati korralik kool – Pärnu Koidula kool. Olud ja arusaamad olid aga hoopis teistsugused kui praegu. Minu vanaema käis koolis tsaariajal. Siis anti koolis lastele vitsa, virutati joonlauga vastu sõrmi, nii et sõrmed olid paistes, ja pandi hernestele põlvili.”

Aga nemad seal Rootsis …

„Töötasin juba teatris, kui kolleeg külastas Rootsis elavaid sugulasi. Tuli tagasi ja oigas, mismoodi seal asjad käivad: poiss tuleb koolist koju ja on tige. Vanem küsib, mis juhtus. Poiss vastab, et õpetaja vihastas ta välja ning ta lõi õpetajat jalaga. Meie ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ise ei tulnud koolis käies selle pealegi, et õpetajale vastu hakata.”