Keelekaste: Ümbersõnastamiskunst
Priit Põhjala
Tõlkija Triinu Tamme kirjeldatud keeletoimetaja-üliinimene, lõpmata intelligentne, eksimatu ja kõikemäletav Funes (vt Sirp, 2. oktoober 2015) oli mõistagi vaid saavutamatu unelma iroonilisevõitu formulatsioon. Keel on selleks kaugelt liiga mitmekülgne ja muutlik, et keegi võiks pähe mahutada kõik sellega seostuva.
Tegelikkuses vajab iga keeletoimetaja, nii-öelda tavainimesest rääkimata, vahel välist juhatust, keelekompassi. Ja nii ühtede kui ka teiste hulgas on keeleliselt edukamad ja usaldusväärsemad pigem need, kes möönavad, et ei tea keelest suurt midagi (enamik ju arvab, et teab!), kuid on hästi kursis sellega, kust kõikvõimalikele keelega seotud küsimustele pädevaid vastuseid leida – milliste inimeste, raamatute, veebilehtede poole pöörduda, kui rääkides-kirjutades iseoma tarkusest puudu jääb.
Kuidas aga talitada juhul, kui oma teadmistest ei piisa ja olukord ei võimalda ka mujalt abi nõutada? Vahel ju võib sattuda sihukesse eksootilisse ulma: telefonitu, internetitu, raamatutetu, aga viivitamatult on tarvis midagi korrektses keeles öelda või kirja panna, kusjuures esimese pähe tulnud variandi puhul puudub veene, kas see ikka on korrektne. Sellises olukorras tuleb appi ümbersõnastamiskunst, mis seisneb oskuses väljendada üht mõtet mitmes eri vormis ja kasutada vajadusel ühtede, kahtlust äratavate sõnade ja lausete asemel teisi, mis ebalust ei tekita.
Ütleme, et me kahtleme sõna „vahetevahel” õiges kirjapildis: kas lihtsalt kokku või sidekriipsuga kokku („vahete-vahel”)? Selmet emb-kumb hea õnne peale kirja panna, on arukas kasutada sünonüümi, mille õiget kirjapilti me kindlalt teame, näiteks „mõnikord”, „vahel”, „taoti”. Sedasorti liitmäärsõnu, mispuhul ei julge kõrvalise nõuta pead anda, kas kirjutada tuleks kokku, lahku või sidekriipsuga, on üksjagu. Mõni käib ainult nii („ühtelugu”), mõni ainult naa („aeg-ajalt”), mõni mitutpidi („kas või” ja „kasvõi”, „võib-olla” ja „võibolla”). Kuid pole ühtki, mida ladusalt asendada ei saaks, kui selleks kõhklusest johtuv vajadus tekib.
Teine näide: me ei tea, kas kirjutada „sovetiaeg”, „sovjetiaeg” või isegi, mõjutatuna inglise keelest, „sovietiaeg”. Kirillitsa latiniseerimise reeglite järgi on õige esimene variant, aga selgusetuse korral on ju mõistlik raskest sõnast üldse loobuda ja kirjutada „nõukogude aeg”. Mida aga teha, kui puudub kindlus, kas „nõukogude” on selles ühendis suure või väikese algustähega? Noh, siis tasub ehk vaadata, kas ühend õnnestub paigutada lause algusse – sellisel juhul on igatahes asjakohane suur algustäht.
Ja veel üks näide: meil pole aimugi, kas lauses „Olgugi et Mari oli õppinud, sai ta eksami kolme” käib „eti” ette koma või mitte. Ühendsidesõna „olgugi et” koma ei vaja, aga ega see just laialt levinud teadmine ei ole. Õnneks on võimalik lause ümber sõnastada, nii et tüsilik komakoht kaob, näiteks „Mari oli küll õppinud, aga sai eksami ikkagi kolme” või „Mari sai eksami kolme, kuigi oli õppinud”. Grammatiliselt võimalikke ja ortograafiliselt korrektseid lausevariante, millega üht ja sama mõtet vahendada, on ju tohutult palju. Oleks rumal seda „määratut lauselist sünonüümiat” – keeleteadlase ja tõlkija Henno Rajandi sõnad – kasutamata jätta.
Niisiis seisneb keeleline edu sageli lihtsates valikute tegemises ja ümbersõnastamiskunsti valdamises: kui sa ei tea, kuidas öelda midagi ühtmoodi, mõtle, kuidas öelda sama asja teisiti. Alati, näiteks etteütluse puhul seda kunsti mõistagi rakendada ei saa. Aga omaloomingulise kirja, artikli, essee või muu säärase korral küll.
Eesti keel pakub oma kasutajaile üheainsagi mõtte väljendamiseks ohtralt vormivariante, nii et osavalt asendades ja kombineerides on võimalik luua korrektseid lauseid ka keelekäsiraamatuid peast teadmata või keeleala asjatundjalt nõu küsimata. Ümbersõnastamiskunsti valdamine on äraütlemata väärt keeleline kapital.