Mida suurem sagimine, seda parem. Siis on näha, et kõik liiguvad

Liikumine on lapsel veres. „Laskem lastel olla lapsed, las nad jooksevad ja hüppavad ning sõidavad jalg- ja tõukerattaga. Istuda jõuavad nad edaspidi rohkem kui küll,” paneb õpetaja Silvi Kurg vanematele südamele. Foto on illustreerivad. Fotod: Raivo Juurak

Praegu räägitakse palju õpilaste liikumisvaegusest, seda isegi trennis käivate laste puhul. Aga kas ka lasteaialaps võib olla likumisvaeguses? Põlva Lepatriinu lasteaia liikumis- ja ujumisõpetaja vanempedagoog Silvi Kurg arvab, et sel ajal, kui laps lasteaias viibib, on tal liikumist piisavalt. Aga selles, mis väljaspool aeda toimub, kindel olla ei saa.

Silvi Kurg annab lastevanematele nõu: „Hea oleks, kui laseksite lastel rohkem hüppenööriga hüpata ja palli mängida. Laste pallipüüdmisoskus on päris nõrgaks jäänud. Visata oskavad, käest kätte püüda mitte. Kodus toas ei lubata neil palli mängida, õues käiakse vähe ja ega tänapäeva lapsed mängigi õues palju palli.” Ta täpsustab, et see probleem kehtib linna-, mitte maalasteaedades. Hüppenööri soovitab liikumisõpetaja samuti rohkem kasutada, sest see arendab last mitmel moel, alates koordinatsioonist ja rütmitunnetusest.

„Laskem lastel olla lapsed, las nad jooksevad ja hüppavad ning sõidavad jalg- ja tõukerattaga. Istuda jõuavad nad edaspidi rohkem kui küll,” paneb vanemõpetaja vanematele südamele.

Jooksevad kõik

Kuna Lepatriinu lasteaed kuulub tervist edendavate lasteaedade võrgustikku, hakatakse igast liikumisvõimalusest kinni. „Meil on omad liikumistraditsioonid, hästi palju jooksmist ja orienteerumist,” avaldab Kurg. Näiteks on septembris linna laste jooksupäev, kus teevad kaasa kõigi Põlva lasteaedade lapsed alates neljandast eluaastast. Distantsi pikkus on umbes 300 meetrit. Seda jooksu harjutatakse Kure sõnul juba väiksest peale. Koolilapsed läbivad pärast sama distantsi.

Kuidas lapsed pika maa jooksmisesse suhtuvad? Kas vastumeelsust pingutusele pole? „Ma ei ole täheldanud mingit vastumeelsust, sest me teeme seda kõik koos,” vastab Kurg. „Pärast jooksu premeeritakse lapsi kommiga ja antakse vett juua. Kiidetakse ja tehakse pilti ka – muidugi on laps rahul. Ta ei tea oma ajast midagi, ei pinguta selle nimel, vaid lihtsalt jookseb.”

Tehakse ka väike arvestus ja esimesele kolmele lapsele kolme lasteaia peale antakse diplomid ja väike medal. Alguses olnud selle selgitamisega raskusi – lapsed küsinud, miks just tema saab medali ja nemad mitte, kuigi nemad jooksid ka. Aga nüüd olla seegi nüanss lastele selgeks saanud.

Südamenädalal on lasteaias samuti jooksupäevad. Siis tehakse vabatahtlikku majasisest medalijooksu. Lasteaia hoovis on väike jooksuring. Igaüks jookseb päevas niipalju ringe, kui ta ise heaks arvab ja jõuab. Tiirud pannakse kirja ja kuu aja pärast tehakse arvestus. „Kui pisikesed mehed tahavad medalit, siis nad silkavad päevas päris palju. Mõni noormees on jooksnud lausa kaheksa ja kümme ringi,” märgib Kurg. Muidugi ei joosta neid mitte korraga, vaid päeva peale. Mõnel päeval on teised tegemised, ujumine ja muusikatunnid, siis ei jõuagi ringe joosta.

Jalgrattasõit ja ujumine selgeks

Osa lähemal elavaid lapsi tuleb lasteaeda jala või jalgrattaga. (Vanema valvsa pilgu all.) Nad panevad rattad lasteaia hoidlatesse ja õhtul sõidavad jälle koju.

Aja kokkuhoiu mõttes toovad vanemad ratta vahel ka autoga lasteaeda. Seal kulub ratas marjaks ära. Lasteaias on rattarada ning igal rühmal oma rattasõidupäev. Siis õpitakse ka ohutut liiklemist, selgitatakse kiivri vajalikkust jne.

Kõik Lepatriinu lapsed võtavad alates neljandast eluaastast osa ujumistundidest. Kolmapäev on ujumispäev. „Lapsevanemad suhtusid sellesse võimalusse väga rõõmsalt, mõned tõid lapse isegi sellepärast meie lasteaeda, et siin on lastebassein ja ujumine,” meenutab Kurg.

Ujumisel on nii palju kasulikke külgi, et kõike ei jõua üles lugeda. „Esiteks mõjub see emotsionaalselt väga hästi,” loetleb Kurg. „See on ka immuunsüsteemile hea – lapsed on tervemad. Ja ujumine mõjub väga hästi lihastele. Paljudel lastel on lihastega probleeme. Siis on ujumine kõige parem asi, mis aitab. Kõige krooniks suurendab ujumine enese­usku ja julgust ning eneseteenindamisoskust. Ujulas peab ju ise hakkama saama.”

Kas vett peljatakse ka? „Alguses leidub kahekümne lapse hulgas üks-kaks pelglikku ikka, aga aasta lõpuks nad enam ei karda. Kuueselt ujub laps koera ja selili ning toob asju basseini põhjast välja,” on Kurg rahul. „Peamine on, et laps tunneb ennast vees hästi ega karda ka nägu vette panna. See, kui palju ta ujudes edasi liigub, areneb koolis edasi. Kui laps püsib vee peal, ütlen mina, et ta on ujumaõppimise esimese etapi hästi läbinud. Koolist kinnitatakse, et meie lapsed lähevad ujumises kiiresti edasi, nad õpivad ruttu ja omandavad eri stiile.”

Nädalas on kolmest liikumistunnist üks ujulas, teine õues ja kolmas saalis. Väikestel, kes veel ujumas ei käi, on kaks tundi saalis ja üks õues. Põhiline liikumine käib ikka mängides – orienteerumine ja ronimine, hüppamine ja pallimängud. Kurg soovitab mänge, kus enamik lapsi saab korraga liikuda ning ootamist on vähem: „Hästi suur sagimine on kõige parem, siis on näha, et kõik liiguvad.”

Matkates mäest üles ja alla

Lisaks jooksule, rattasõidule ja ujumisele matkavad Lepatriinu lapsed meeleldi. Matkapäev võetakse laste seas vastu rõõmsa elevusega. Vaid väga üksikud lapsed jäetakse matkapäevalt koju.

„Meil on eri aastaaegade matkad, kus käime punaseid põski saamas. Iga kord on matkal muidugi ka muu eesmärk. Seome retke alati mingi teemaga, vaatleme, kuidas loodus muutub,” räägib Kurg. „Rada on küll üsna üks ja sama, aga ometi iga kord erinev. Meile sobib väga, et siin on mitmekesine maastik. On nii tõususid kui ka lohkusid ja matkarajale jääb lisaks igasugu atribuutikat. Saame kõik lihased tööle panna – mäest üles ronida ja alla joosta ning kui ilm lubab, siis ka mäest alla veereda.”

Marsruudi pikkus oleneb laste vanusest. Suurematega käiakse maha umbes kaks kilomeetrit. Väiksematega minnakse Intsikurmu laululava juurde. Vahepeal tuleb ette üllatusi. Näiteks üllatab matkalisi mõni „loomake” ehk kostümeeritud õpetaja. Või otsitakse ja leitakse metsast midagi. Näiteks on metsavana jätnud lastele kirja ja edasi tegutsetakse sellele vastavalt. Päris metsa­asukatest on kohtutud oravate ja sipelgatega.

Sügisel ja kevadel külastatakse ka Taevaskoda – iga rühm eraldi, vastavalt laste jaksule. Lapsed matkadel väsimust ei kurda. Kuidas seda kurtmist ennetada? „Me ei kõnni kogu aeg. Selleks üllatused ongi, et teha väikesi vahepeatusi. On ka süsivesikuampsud – kommid, aga ka näiteks pirnid ja õunad, kapsas ning porgand. Iga laps saab ühe lutsukommi. Kui ta on selle ära söönud ja mõned mängud mänginud, on ta juba unustanud, et koju on veel pikk tee minna,” kirjeldab Kurg reipa matka nippe.

„VIIRUS” AITAB TERVIST TUGEVDADA

Lepatriinu lastele meeldivad enim mängud, kus saab joosta ja jõudu proovile panna. Nende lemmikmängu nimi on „Viirus”. Selle põhimõte sarnaneb kullimänguga. Viirus on nagu kull. Keda ta puudutab, see on samast hetkest haige. Haige kukub maha, peab lamama selili ja abi ootama. Terved tõttavad haiget päästma. Tal võib võtta kätest ja jalgadest, tassida või tõmmata. Haige viiakse matile, mis on mängult haigla. Kui haige käed või jalad jõuavad haiglasse, on haige taas terve ja võib ära joosta ning viirus võib teda jälle püüda. Kui haiget kantakse, võib viirus puudutada ühte kandjat, kes ka kohe haigeks jääb ja maha kukub. Vahel juhtub, et viirus on väga tugev ja haigeid lebab maas nagu loogu. Kui viirus on nõrgem, on aga päästjaid rohkem.