Piibu ja Tuudu moodi Hamlet

26. aug. 2016 Meeli Parijõgi toimetaja - Piibu ja Tuudu moodi Hamlet kommenteerimine on välja lülitatud
Piip ja Tuut teatri lavastus „Piip ja Tuut Hamlet”. Foto: Jaanus Laagriküll

Piip ja Tuut teatri lavastus „Piip ja Tuut Hamlet”. Foto: Jaanus Laagriküll

 

Läti lavastaja Lauris Gundars võttis nõuks lavastada Eesti klounidega „Hamletit”. Klounipaar Piip ja Tuut ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross mängivad (peaaegu) kahekesi tõepoolest „Hamleti” maha. See on tunnustust vääriv julgustükk. Väga kerge on sattuda eelarvamuste libedale jääle ja küsida, kuidas saab surematust tragöödiast klounaadi teha. Pühaduseteotus! Kindlasti pole aga tegu klounaadiga ja minu meelest ka mitte krutskiga, nagu kavalehel määratletud. Pigem on see tragikomöödia või hoopiski midagi segadusseajavalt žanriülest, aga ega žanr polegi siinjuures oluline, vaid ikka sisu. Igal juhul on see väga värske ja üllatav lähenemine klassikale.

Männamäe ja Tross on igas mõttes tugevad näitlejad. Nad on nii heas füüsilises vormis, et sellise võhmaga näitlejate üle rõõmustaks arvatavasti isegi NO99. (Kopenhaageni komöödiakoolis tehti kõva akrobaatilist trenni.) Kahes vaatuses tükk kestab koos vaheajaga kaks tundi ja 15 minutit. Piip ja Tuut on praktiliselt kogu aja laval ja hingetõmbevõimalust neil eriti pole. Ikka ihust ja hingest ja täie rauga. Seejuures mängurõõmu ja kirega, mida publik esimestest hetkedest tajub ja tänulikult üles soojeneb. Juhtub harva, et reaktsioonina partneri särtsakale mängule hakkab lisaks publikule naerma ka näitleja laval. Nagu Ugala omaaegses kultustükis „Armastus kolme apelsini vastu” on see pigem suur kompliment partnerile kui väike apsakas.

Pealekauba oskavad Piip ja Tuut nauditavalt laulda. Laulul on lavastuses oluline osa. Loos on veel üks tähtis tegelane – muusik Siim Aimla, mees nagu orkester, kes lõi lavastusele originaalmuusika, istub helipuldi taga, suhtleb sealt näitlejatega ning ilmub aeg-ajalt ka ise rambivalgusse, et mängida saksofoni või klaverit või ennast klaveril saates laulda. Trio Männamäe-Tross-Aimla puhul kehtib tõdemus, et kui inimene on juba kord andekas, on ta sageli mitmekülgselt andekas.

Enne etenduse algust saalist lavale vaadates tabasin end mõttelt, kui väike on lava. Näitlejate mängupind tundub napp nagu taskurätik, Jaanus Laagrikülli lavakujundus on minimalistlik, rekvisiidid kasinad ja käepärased. Nii saab ühest ja samast tualettpaberiribast teha etenduse käigus nii Ophelia juuksed kui ka armastuskirja. Vähem on rohkem.

Nagu on kirjas Piibu ja Tuudu kodulehel, sobib etendus vaatamiseks täiskasvanutele ja noortele alates 10. eluaastast ning pakub emotsioone seinast seina. Ehk tsiteerides klassikuid: saab nutta ja saab naerda. Kuuleb rokki, räppi ja bluusi. Tänapäeva õpilasele saavad Taani prints ja tema lugu seda etendust vaadates kindlasti selgemaks, mõistetavamaks, lähedasemaks. Kohustusliku kirjanduse tutvustamisest-tõlgendamisest olulisem on aga tõdemus, kui ehmatavalt päevakajaline on „Hamlet” ja tema küsimus „Olla või mitte olla?” 21. sajandil.