Sport kui kultuuriväärtus

19. aug. 2016 Riho Paramonov ajaloolane - Kommenteeri artiklit
Riho Paramonov

Riho Paramonov

Loen majandusteadlase Tõnu Puu tänavu eesti keeles välja antud raamatut „Kunst, teadus ja majandus. Ajalooline uurimisretk”. Püüdes anda kultuurile sisu, väidab ta, et see on kunst ja teadus, ent kindlasti mitte sport, mis seostub kehalise jõu, võimu ja konkurentsiga ning millele on omased teatavad antikultuurilised elemendid.

Selline seisukoht äratab tähelepanu: ennekõike seepärast, et käesolev aasta on Eesti spordiajaloo seisukohalt üpris oluline. Möödunud on sada aastat Paul Kerese ja 140 aastat Georg Lurichi sünnist. Mõlemad mehed jõudsid oma alal tippu, kuid nende suurust ei ole võimalik mõõta üksnes spordi kategoorias.

See tähendab, et kui tahta vaadata, avaneb spordi taga maailm, mis oma mitmekesisuses ja seoserikkuses võib pakkuda palju üllatusi. Nii Lurich kui ka Keres on jätnud tohutult sügava jälje mitte üksnes spordilukku, vaid ka kultuurilukku laiemas mõttes.

Mõnikord tundub, et see jälg on hakanud tuhmuma. Mitte põhjusel, et suurte tegude väärtus aja kulus hajunud oleks, vaid seepärast, et põlvkondadevaheline ülekanne on konarlik. Keresega on paljudel eestlastel enam või vähem isiklik kontakt. Teda on nähtud. Teda mäletatakse. Kui mäletatakse, siis ka mälestatakse.

Male suurmeistri sünnipäev oli sündmusterohke: kirjutati artikleid, tehti saateid, avati monument, anti välja postmark ja münt jne. Teisiti ei võigi olla – mainitagu vaid, et maailma maleföderatsioon kuulutas 2016. aasta Paul Kerese aastaks.

Lurichiga ei ole ilmselt ühelgi elaval eestlasel isiklikku kokkupuudet. Ja teda ei mäletata. Tema nimi ei ütle noortele suurt midagi. Parimal juhul teatakse, et ta oli varane maadleja. Nõukogude ajal sündinud enamasti küll teavad, kellega tegemist, kuid Lurichi mõju, ühiskondlikku ja kultuurilist konteksti, mis tema ümber vormub, tunnevad vähesed. Seetõttu ei tule ehk imeks panna, et Lurichi sünnipäev suurema tähelepanuta jäi.

Tõsi, number ei ole võrdväärne Kerese omaga, kuid ta on siiski inimene, kes kõikidest suurtest eestlastest vahest kõige enam väärib rahvuskangelase tiitlit. Lurichi, oma ajastu modernseima eestlase mõju oma rahvuskaaslastele oli lausa uskumatult suur. Ning jällegi − see ei avaldu niivõrd kitsalt spordiloolises, kui just kultuuriloolises võtmes. Nimetades vaid kõige olulisemat: ta õpetas inimesi uuel kombel teadvustama oma kehalisust ja juhtis neid niinimetatud õigete eluviisideni, ta näitas, kuidas olla samaaegselt eestlane ja eurooplane, ta demonstreeris veenvalt, et edasipürgival eestlasel ei ole maailmas piire, ta turgutas rahvuslikku eneseteadvust.

Miks Lurich?

Miks Lurichil nii pikalt peatuda? Seepärast, et ta on parim näide sellest, kuidas sport põimub lahutamatult teiste kultuurisfääridega. Lurichi lugu demonstreerib, kui sügav on maailm spordi kui asja iseeneses taga. See näitab, et sport on seosed, mõjud, lootus, ootus, idee, identiteet, rahvus, riik, võrgustik ja väga palju muud.

Kummatigi võiks Lurich tänasel päeval üpris aktuaalne olla. Viimasel ajal on palju räägitud sidemetest, mis hoiavad rahvust koos või – vastupidi – lasevad sel mingil põhjusel laiali laguneda. Rahvuslikud suurkujud, reaalsed inimesed, on oluline osa identiteedist, pärandist ja ühistundest.

Meil on Kalevipoeg ja palju teisi toredaid (pool)müütilisi kangelasi. Lurichit peeti 20. sajandi esimesel poolel luust ja lihast Kalevipojaks. Mis saab olla ühe väikerahva jaoks suurem kui elav inimene, kes ületab väljamõeldud tegelasi ja keda imetleb peaaegu terve maailm.

Omal ajal oli Lurich üks kahest tuntuimast eestlasest maailmas. Ta mitte ainult ei toonud eurooplust Eestisse, vaid viis ka eestlust Euroopasse (ja mujalegi). Seepärast võib öelda, et Lurich oli eestluse visiitkaart ja kultuurisild maailma ning tsaariimpeeriumi väikese, täiesti tundmatu osakese vahel.

Niisiis on spordil tohutu potentsiaal. See võib olla vahend või uks millegi väga suure ja tähendusliku juurde. Kogu oma maadlejakarjääri vältel pidi Lurich oponeerima isikutega, kes pidasid jõuharjutusi ja maadlust millekski, mis viib sügavale alla metsrahvaste liiki. Kirjamees Hindrik Prants ütleb 1900. aastal Lindas: „Kui siis, nagu tihti nähtud, „jõuumeeste” etendusel rahvast kui murdu koos on, õ p e t l i s e l koosolekul aga ruumid tühjad, siis pole see kellegi rahva tervise, vaid ennemini haiguse märgiks.”

Lurichi võitluse muutis raskeks asjaolu, et sporti vastustasid isikud, kes rahvast suunasid ja juhtisid. Neist paljude jaoks esines keha ja vaimu vahel lõhe. Rõhutati vajadust kasvada tugevaks vaimult, saada harituks ja jõukaks. Niisugused kehalised ja madalad asjad nagu raskuste tõstmine ja tsirkuseetendused kallutasid vaid õigelt rajalt eemale, mistõttu neid ei saanud kuidagi soosida.

Teenimatult alahinnatud

Ehkki sport oli moderniseeruva maailma üks ehituskive, on keha ja vaimu eelkirjeldatud konflikt meie ajaloo seisukohalt õigupoolest üpris loomulik: see sümboliseerib suurt murrangut, vabanemist füüsilise töö (keha) orjusest. Võime näha siin üht vastandumisvormi olnule – sellele, mis puhuti tekitas süngeid mõtteid.

Kummaline on aga, et vastandumine näib resoneerivat tänase päevani. Usutavasti ei ole ühtegi inimest, kellele sport poleks kinkinud mõnda helget hetke, ent ometigi vaadatakse sellele liiga sageli kui üksnes keha asjale (justkui oleks see nähtus, mis eksisteerib väljaspool inimtegevust ja -mõtet) ja seetõttu ikkagi pigem madala väärtusega teisejärgulisele tegevusele.

Teatud mõttes avaldub see tendents võib-olla kõige ilmekamalt just spordiajaloo piiratud väärtustamises. Spordiajalugu uuritakse vähe ja sellest ka räägitakse vähe. Tulemus on see, et spordi seosed muude ühiskondlike fenomenidega jäävad laiemal tasapinnal sageli märkamatuks. On väga kahju, kui järeltulevad põlved jäävad näiteks teadmiseta, kuivõrd suurt rolli on mänginud üks maadleja (Lurich) Eesti rahvusluse ja kaudselt ka iseseisvumise loos.

Siinkohal tuleb lootma jääda koolile. On väga teretulnud, kui koolis räägitaks ka spordi laiemast tähendusest, kasvõi ajalootundides. Eesmärk on näidata, et sporti ei saa käsitleda kitsalt keha, jõu, võimu ja konkurentsi asjana, vaid see on palju laiem, huvitavam, ja nagu Lurichi puhul näeme, olulisemgi nähtus.

Muidugi ei ole raske möönda, et spordisfäär on saja aasta jooksul oluliselt teisenenud ning et spordiga kaasneb probleeme. Võime sellega seostada niisuguseid halvasti kõlavaid märksõnu nagu tarbimine, kaubanduslikkus, kapitalism, äri, meelelahutus … On öeldud, et sportlane on kapitalismi liikuv skulptuur ja reklaamtahvel.

Aga see, et mingi ühiskondliku nähtusega kaasneb negatiivseid külgi, ei tähenda ometigi, et selle saab kultuurist välja lülitada. Seda eriti spordi puhul, millel on nii palju tasandeid ja allhoovusi. Moodsat ühiskonda ja kultuuri on võimatu mõista, kui jätame spordi tähelepanuta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!