Viissada aastat utoopilist maailma­pilti

26. aug. 2016 Karl Kello toimetaja - 1 Kommentaar
Thomas Morus, „Utoopia”. Esmaväljaande tiitelleht, 1516.

Thomas Morus, „Utoopia”. Esmaväljaande tiitelleht, 1516.

Aastal 1516 ilmus üks euroopaliku kultuuri tüvitekste – Thomas More’i „Utoopia”. Tänu sellest ajast kasutusele tulnud mõistele ‘utoopia’ (kr ‘koht, mida pole olemas’) saab öelda, et maailmapilt muutus suuresti utoopiliseks – ja seega ka ­antiutoopiliseks. Sest vahe on õieti tabamatu: antiutoopia käsitleb lihtsalt ühiskonna võimaliku arengu inimvaenulikkust.

Võimust ja vaimust

Thomas More’i utoopia pani aluse ühiskonnautoopilisele mõttesuunale Euroopa kultuuriloos (väljapaistvamaid utopistlikke kirjandusteoseid: Campanella „Päikeseriik”, 1623, ja Baconi „Uus Atlantis”, 1627). Utoopia on kujutluslik ideaalriik, mõistuspäraselt täiuslik ühiskonnakorraldus. Kuigi teostamatud ja unistuslikud, on utoopiaid üritatud pidevalt teoks teha. Katsed rajada utoopial põhinevaid ühiskondi on senini lõppenud katastroofiliselt ja vaevalt see tulevikuski teistmoodi on. Miks aga unistuste ühiskonnakorraldus ei saa olla jätkusuutlik, on ilmselt asjaolu, et More’i eeskujul nähakse tema jaoks ette patriarhaalne valitsemisvorm.

Kirjutades Utoopia saare (mida pole olemas) mõistuspärasest, aga sisuliselt totalitaarsest ühiskonnast, arvustas autor väidetavalt oma kaasaega. Võimu ja vaimu suhted tema kaasaegses Euroopas olid More’i meelest täiesti mõistusevastased. Kuivõrd vaimu võimalused võimu mõjutada ja juhtida tundusid olematud, pani ta ette otsida üles see Utoopia saar, kus elatakse mõistuse seaduse järgi. Utooplaste targa ja vaga elukorralduse kohaselt olla seal kõik asjad väga väheste seadustega nii hästi ja tululikult seatud, et voorust hinnatakse ja peetakse au sees, ja ehkki kõik asjad on ühised, on kõigil kõike küllaga.

See olematu-avastamata saar pidi olema noorkuusarnane, keskosas kahesaja miili laiune, ümbermõõt viissada miili. Kuigi maadeavastuste kõrgaeg oli kätte jõudnud, üles leidmata ta jäigi. Tuli teda hakata otsima tuleviku maailmast.

Ideaalne maailmakord

More’i mõistest ‘utoopia’ lähtus mõjukas ühiskondliku mõtte arengu suund. Kogu Euroopas levisid nii usulised kui ka poliitilised ja filosoofilised utoopiakäsitlused. Utoopia muutus humanistliku kultuuriideoloogia oluliseks osiseks. Näiteks roosiristlaste kindla veendumuse kohaselt on inimesi harides ja täiustades võimalik luua ideaalset maailmakorda. Praegu öeldaks, et kas roosiristlased või vabamüürlased, suurt vahet pole. Roosiristlased olid alates 17. sajandist inimese universaalse vaimse arengu õpetuse järgijad ja seda õpetust edendavate salaühingute liikmed. Nende hulka kuulus oletatavalt ka tšehh J. A. Komenský – pedagoog, vaimulik ja humanist, teadusliku pedagoogika, eriti didaktika rajajaid, kes väitis, et nii rikkad kui ka vaesed, nii mehed kui ka naised on arenguvõimelised ning vajavad kooliharidust. Komenský jõudis mõjutada ka Forseliuse vaateid.

Kaugel ideaalist

Aasta enne Thomas More’i „Utoopiat” oli poola astronoom ja arst Mikołaj Kopernik jõudnud äratundmisele maailmasüsteemi heliotsentrilisuses, millest järeldas ühtlasi, et Maa pole mitte kõiksuse, vaid kõigest Kuu orbiidi keskpunkt. Aga eks olnud omamoodi utoopia seegi. Sest kui universum on lõpmatu (ja miks ei peaks ta seda olema), on kõiksuse keskpunkt igal pool, kus aga leidub vaatleja ja oma kanna maha toetab.

Roos, rist ja süda M. Lutheri vapil (EE 8 kd, lk 199).

Roos, rist ja süda M. Lutheri vapil (EE 8 kd, lk 199).

Aasta pärast „Utoopiat” kinnitas preester ja teoloogiadoktor Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma väited patukaristuskustutuskirjade müümise vastu, mida loetakse usupuhastuse alguseks ja mis pani kurvastaval kombel aluse usulõhele ja veristele ususõdadele. Elu Euroopas kulges seega omasoodu, kaugel ideaalsest maailmakorraldusest – nagu praegugi. Lõpuks jõuti paradiisi rajamiseni maa peal – nagu äärepealt praegugi.

Mis aga otseselt poliitikasse puutub, siis oli sel 500 aastat tagasi üsna tavaline, praeguseni kehtiv nägu – nii moskoviit kui ka türklased üritasid lõhestada Euroopa ühtsust. Õigemini: ajada vastuoludest lõhestatud Euroopas oma asja. Ühelt poolt Venemaa ja Taani sõprus- ning liiduleping, 1516, eesmärgiga astuda üheskoos Poola ja Rootsi vastu; teiselt poolt aktiveerusid Euroopas türklased (liiduleping Prantsusmaaga 1536 Habsburgide vastu). Ja peagi käis Pihkva munk Filofei välja idee Venemaast kui kolmandast Roomast: „Kaks Roomat on langenud, kolmas püsib, aga neljandat ärgu iialgi tulgu” (kirjas Ivan III ja Sofia pojale suurvürst Vassilile; Itaalias lapsepõlve veetnud Bütsantsi viimase keisri Konstantinos Palailogose vennatütar Sofia oli Venemaale tulles võtnud ühes kahepäise/kahekeelse kotka vapi, mis sai tsaarivõimu sümboliks).

 


Utopistlik sotsialism, utopistlik kapitalism

Thomas More’i ideed mõjutasid sotsialismiidee arengut, mis põhineb utoopiale omase mõtlemise algetel. Aktualiseerus usk paradiisi rajamise võimalikkusse maa peal. Inimene tahab paradiisi jõuda nüüd ja siin ja kohe, ei tema malda oodata, sellest see sotsialismi tõmme. More kuulutas kadu eraomandusele. Tema järgi oli viletsuse põhjus eraomand ja raha, ideaalse ühiskonnakorralduse aluseks on ühiskondlik omand, üldiste ja isiklike huvide ühtsus ning töökohustus. „On kahtlemata vähe usutav ja peaaegu võimatu,” kirjutas ta, „et seal, kus valitseb eraomand ja kus raha kõik rattad käima paneb, rahvast õiglaselt valitsetaks ja ta jõukalt ja õitsengus elaks.” Sotsialistidele läks/läheb kõik see muidugi hästi peale – nagu ka valitavusel põhinev totalitaarne riik, mis tugineb patriarhaalsele perekonnale. Campanella utoopilises teadust ja haridust väärtustavas võrdsusühiskonnas („Päikeseriik”, kirjutatud vangimajas 1602) puudub lisaks eraomandile juba ka perekond, lapsi kasvatab riik, töö on üldkohustuslik.

„Utoopiat” ongi nimetatud marksismi-leninismi üheks alusteoseks. Utoopiliste sotsialistide järelkäija Marx arendas utoopia teaduseks. Maailm jagunes peagi kaheks: ühel pool N Liit, teisel pool Ameerika – üks neist n-ö võrdsete ühiskond, teine võrdsete võimaluste ühiskond. Mispärast aga tundub, et erilist vahet pole, kas võrdsemate ühiskond või võrdsemate võimaluste ühiskond?

Sotsialism alustas utopistliku faasiga, kapitalism näikse jõudvat sellesse faasi oma lõpu eeli. Utopistlik kapitalism on samavõrra olematu asi kui utopistlik sotsialism. Ka kapitalistlik heaoluühiskond baseerub utoopiale omasel tegelikkuse­käsitusel, kuivõrd võimatu on vältida, et rikaste rikastudes vaesed ei vaesuks; et vaesed ei tasuks riigimakse (trahvid, lõivud, aktsiisid, käibemaks …) võrreldes oma sissetulekutega oluliselt rohkem kui rikkad. Võimatu on vältida tootmist tootmise pärast – rämpskauba, rämpstoidu, rämpskultuuri tootmist. Võiks seega lausa öelda, et More arvustas mitte üksnes oma kaasaega, vaid suuresti ka praegusaega.

Utopistlikku kapitalismi iseloomustab hästi arvamusliiderlik tõdemus, et „globaliseerumisele pole aga lõppu näha, see pigem kiireneb, sest kõik tahavad sellega kaasnevat jõukuse kasvu” (EE, 15.06.2016). No on naljakas, kui keegi võtab tõsimeeli kirjutada lõputu globaliseerumisega kaasnevast lõputust jõukuse kasvust. Sama hästi võiks kirjutada, et globaliseerumisele pole lõppu näha, see pigem kiireneb, kuigi keegi ei taha sellega kaasnevat vaesuse kasvu, asjade olemus sellest ei muutu.

Utoopiline maailmapilt aga jätkub ja jätkub ja kardetavasti lähebki sujuvalt üle antiutoopiliseks.

 

Sir Thomas More. Hans Holbein Noorem, 1527. Thomas More’i kurblooline lõpp oli tema kaasaegse võimu ja vaimu suhete mõistusevastasuse omamoodi kajastus: teinud hiilgavat karjääri, kaotas ta sõna otseses mõttes pea, kuna keeldus kuningas Henry VIII-t Inglise kiriku peaks tunnistamast. Varem oli ta pannud maha lordkantsleri ameti seoses kuninga abielu­lahutuse taotlusega. Teine kuulus Inglise utopistist lordkantsler Francis Bacon sai ligi sada aastat hiljem ametist lahti altkäemaksuvõtmises süüdistatuna. Tema utoopia („Uus Atlantis”, 1627) säilitas ühes era­omandusega iseloomulikult ka eliidi eesõigused.

Sir Thomas More. Hans Holbein Noorem, 1527. Thomas More’i kurblooline lõpp oli tema kaasaegse võimu ja vaimu suhete mõistusevastasuse omamoodi kajastus: teinud hiilgavat karjääri, kaotas ta sõna otseses mõttes pea, kuna keeldus kuningas Henry VIII-t Inglise kiriku peaks tunnistamast. Varem oli ta pannud maha lordkantsleri ameti seoses kuninga abielu­lahutuse taotlusega. Teine kuulus Inglise utopistist lordkantsler Francis Bacon sai ligi sada aastat hiljem ametist lahti altkäemaksuvõtmises süüdistatuna. Tema utoopia („Uus Atlantis”, 1627) säilitas ühes era­omandusega iseloomulikult ka eliidi eesõigused.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Viissada aastat utoopilist maailma­pilti”

  1. Laine ütleb:

    Hea kaasa mõtelda ja teada, et midagi uut pole siin Päikese all. 500 aastat tagasi oldi jõukuse ja vaesuse üle mõtlemises jõutud pea sama kaugele kui nüüd meie ajal. Aga ikka tundub, et ei olegi jõutud mujale kui taas eliidi otsimisele ja määratlemisele. Ja usk suurde globaliseerumisse kui rikkuse allikasse.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!