EHL palgaläbirääkimistest: rõõmustamiseks pole põhjust

Täna toimusid õpetajate töötasu läbirääkimised, mis paraku andsid õpetajatele selge signaali, et valitsus ei kavatse oma lubadust õpetajate töötasu osas pidada.

Kuigi ajakirjanduses püütakse jätta muljet, nagu haridus oleks meie riigi valitsusele prioriteet, siis arve vaadates sellele kinnitust ei saa.

Meeldetuletuseks: Eesti õpetaja on magistriharidusega spetsialist ja valitsus on lubanud, et 2019. aastaks tõstetakse õpetajate töötasu võrdseks teiste kõrgharidusega töötajate keskmise palgaga, mis on 20% kõrgem kui riigi üldine keskmine töötasu.

Praegu on õpetajate keskmine töötasu ca 20% väiksem kui nimetatud eesmärk.

Eesti õpetajale garanteerib riik käesoleval aastal täiskoormusega töötades miinimumöötasuks  958 eurot, mis moodustab riigi keskmisest (mitte kõrgharidusega töötajate keskmisest) töötasust vaid 84%. Siinkohal olgu ära toodud tabel, mis iseloomustab riigi keskmise töötasu ja õpetajate töötasu miinimumi suhet

Nagu siit tabelist näeme, on eelmised valitsused tõesti õpetajate töötasu miinimumi suutnud keskmisele töötasule lähemale nihutada. Vastupidiselt eelnevatele aastatele on tänavune õpetajate töötasu alammäär riigi keskmisest tasust paraku hoopis kaugenenud, mitte lähenenud, nagu eesmärk ja lubadus on olnud sellel valitsusel.

Tänasel läbirääkimistel ütles minister, et õpetajate töötasu tõuseb 2017. aastal 4,6%, kuid samas rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos näeb ette riigi keskmise palga tõusu 2017. aastal 5,5%. Seega väheneb õpetajate töötasu keskmise töötasuga võrreldes veelgi. Nii et rõõmustamiseks pole põhjust. Arv 1000 on küll ilus,kuid õpetaja töötasu miinimumina mitte piisav.

Miks peaks õpetaja saama  oma töö eestkõrgemat tasu? Sest see on õiglane ja hädavajalik. Ja ütlematagi on teada hariduse ja majanduse seos. Me ei saavuta jätkusuutlikku majanduslikku õitsengut, kui antava hariduse sisu ja kvaliteet hakkavad õpetajate nappuse tõttu langema. Kusjuures siinkohal ei ole jutt vaid väga heade ja innovaatiliste õpetajate põuast. Oleme jõudnud olukorda, kus konkurents kunagi nõnda kõrgelt hinnatud ametile puudub. See tähendab, et peame hakkama õpetajaametit väärtustama – seda nii sõnades kui ka tööd tasustades.

Kevadel läbi viidud TNS Emori uuring näitab, et Eesti ühiskonnas saadakse küll aru õpetajaameti tähtsusest, kuid tõdetakse ka, et töötasu ei vasta ootustele ja vajalikule haridustasemele ning seetõttu seda ametit esmajärjekorras ei valitaks. Ka rahvusvahelised uuringud, nagu näiteks eelmisel nädala avaldatud „Haridus lähivaates 2016“ (Education at a glance 2016), toovad välja, et Eestis on praktiliselt kõige vanem õpetajaskond ja võrreldes teiste riikide kõrgharidusega töötajate keskmise palgaga on Eesti õpetajate palgad ühed väiksemad. Lisaks on Eestis väga väike meesõpetajate osakaal. Kõik eelnevalt välja toodud aspektid on tihedalt seotud õpetajatöö tasustamisega. Õnneks on Eestis antav haridus (veel) väga heal tasemel, kuid kui me midagi otsustavat õpetajaskonna olematu pealekasvu elavdamiseks ette ei võta, siis varsti see enam nii enesestmõistetav ei ole.

Valitsus deklareerib, et haridus on meie riigi prioriteet, kuid reaalset tegevust vaadates võib öelda, et see täna seda siiski veel ei ole. Nagu ütles minister Maris Lauri saates „Kahekõne“, et riik näitab ka töötasu abil oma suhtumist õpetajatesse. Kui aga riik maksab õpetajatele väiksemat töötasu kui teistele sama haridusega spetsialistidele, mis sõnumi see õpetajatele siis edastab? Kuidas saame loota, et noored tahavad tulla sellesse ametisse?

Õpetajad ei saa ega taha enam lasta end pelgalt lubadustega lollitada. Peame lähiajal otsustama, kuidas edasi toimetada, et valitsus võtaks vastutuse Eesti hariduse tuleviku eest.