Elulised ja humoorikad raamatud noortele

23. sept. 2016 Ketlin Rauk kirjanik - Kommenteeri artiklit
Jacqueline Wilson on avaldanud üle saja lasteraamatu. Ainuüksi Suurbritannias on tema raamatuid müüdud üle 38 miljoni eksemplari. Foto: www.jacquelinewilson.co.uk

Jacqueline Wilson on avaldanud üle saja lasteraamatu. Ainuüksi Suurbritannias on tema raamatuid müüdud üle 38 miljoni eksemplari. Foto: www.jacquelinewilson.co.uk

 

Inglise laste- ja noortekirjanik Jacqueline Wilson kajastab oma teostes laste keerulisi probleeme väga eluliselt ja usutavalt, unustamata sealjuures elutervet huumorit.

Jacqueline Wilson (s 17. detsembril 1945) on avaldanud üle saja lasteraamatu. Ainuüksi Suurbritannias on tema raamatuid müüdud üle 38 miljoni eksemplari. Kirjanikutöö eest on ta pälvinud mitmeid auhindu, nende hulgas ajalehe The Guardian lastekirjanduse auhinna ja aasta parima lasteraamatu auhinna.

Aastal 2008 omistati talle koolilaste kirjaoskuse edendamise eest Briti Impeeriumi ordu Dame’i tiitel. Esimesed Jacqueline Wilsoni raamatud ilmusid eesti keeles juba aastaid tagasi: „Tracy Beakeri lugu” ilmus 2002. aastal, järgnesid „Julgusmäng” (2003) ja „Lavatäht Tracy Beaker” (2006). Nüüd on Pegasuse kirjastus asunud taas avaldama Wilsoni teoseid ning praeguseks on neid ilmunud kolm: „Tracy Beakeri lugu”, „Julgusmäng” ja „Pühadeüllatus”. Viimane kujutab endast kogumikku mitme jõuluteemalise jutustusega ning sisaldab ka pikemat lugu „Lavatäht Tracy Beaker”.

Pea kõigi Wilsoni teoste puhul on iseloomulik julge ja nii-öelda raske teemakäsitlus. Tema raamatute lapsed ei pärine enamasti traditsioonilistest, õnnelikest perekondadest, vaid läbivad teemad on vanemate halvad suhted või lahutus, surm, kooli- või perevägivald, kohanemisraskused koolis või uues kodus.

Tähelepanuväärseks võib aga pidada, et sedasorti teemadest hoolimata ei ole teosed sugugi mitte sünged, vaid kätkevad endas piisavalt elutervet huumorit ja üldine toon jääb pigem ikka positiivseks.

Wilsoni teosed räägivad elust ilustamata, sellisena, nagu ta tegelikult on. Selle eest on teda ka kritiseeritud, arutletud teemal, kas ikka on vaja lasteraamatutes nii eluliseks minna, ent küllap on see samas üks peamisi põhjuseid, miks tema teoseid on saatnud nii suur menu − lapsed tunnevad lugedes ära iseenda ja oma probleemid.

Tegelaskujud on väga kaasaegsed ja usutavad ning raamatud võimaldavad ühtviisi hästi samastuda ka neil lastel, kes ise niivõrd ränkade muredega silmitsi ei ole pidanud seisma.

Koolikiusamine ja armumine õpetajasse

Kui valdav osa Wilsoni tegelaste probleemidest on seotud kodu ja perekonnaga, siis suurt rõhku on pandud ka koolielule. Näiteks koolikiusamise teemat on käsitletud üsna mitmes raamatus. Huvitav näide on „Bad Girls” („Pahad tüdrukud”), kus peategelast kiusatakse koolis tema vanemaealise ema tõttu. Lisaks on teoses püstitatud küsimus: mida teha, kui su sõber, hea ja õigupoolest ainuke sõber, varastab? Loo lõpplahenduses on suur roll heal õpetajal, kes kiusajatele rollimängude abil nii-öelda puust ja punaseks teeb, mispärast on nende teguviis vale ja aktsepteerimatu.

Cookie” („Küpsis”) puudutab teise ränga teema – perevägivalla – kõrval samuti koolikiusamist. Loo peategelane on veidi ülekaaluline tagasihoidlik tüdruk Beauty, kes peab oma ülivõimuka isa tõttu elama üle pidevaid pingeid kodus, kelle üle koolikaaslased naeravad ning keda narrivad tema nime pärast – Beauty tähendab ju kaunidust, ilu, aga seda tüdrukul napib …

Raamatus „Love Lessons” („Armastuse õppetunnid”) on kirjeldatud samuti elulist olukorda: teismeline tüdruk armub õpetajasse ega oska oma tunnetega kuidagi toime tulla. Delikaatne teema, mis on ka lahendatud delikaatsel viisil – autor vihjab, et sedasorti tunded on normaalsed, kuid õpetaja ja õpilase suhe ei ole siiski võimalik ega sobilik. Vihjetest hoolimata ei muutu Wilson kunagi didaktiliseks, ei püüa märgatavalt õpetada ega moraali lugeda. Pigem püüab ta noori mõista ja vaid vaevumärgatavalt suunata. Teine huvitav käsitletud teema raamatus „Love Lessons” on seni koduõppel olnud tüdrukute hakkama saamine täiesti tavalises koolis. Seni ara ja kohmakana näinud nooremal õel läheb uues koolis ootamatult kergelt, aga teismeline ei suuda kuidagi kohaneda.

Lastekodulapse kooli- ja suhteprobleemid

Eesti keeles ilmunud „Tracy Beakeri lugu” ning samast sarjast „Lavatäht Tracy Beaker” ja „Julgusmäng” on Jacqueline Wilsoni teostest kõige populaarsemad ning jutustavad lastekodutüdruk Tracy elust, mõtetest ja seiklustest, samuti suuresti tema igatsusest ema järele. Nendes on kooli kujutatud üsna neutraalselt ja pigem positiivselt. Peategelasel on oma mõistvad ja toetavad lemmikõpetajad, ent ka need, kellega tekib konflikte – peamiselt tema enda keerulisevõitu iseloomu tõttu. Konflikte kerkib esile eelkõige raamatus „Lavatäht Tracy Beaker”, kus Tracy valitakse kooli jõulunäidendi peaossa ning ta loodab väga kohata etendusel oma ema, kuid kaklemise tõttu kaasõpilasega keelab direktor tal esinemise üldse ära. Wilson kirjeldab väga ilmekalt Tracy kurbust ja ahastust, et igatsetud ema ei saagi teda näitlemas näha. Lõpplahenduses on oluline koht nii kaasõpilastel kui ka armastatud näitlemisõpetajal, sest tänu nende ühistele pingutustele antakse Tracyle uus võimalus. Olgu öeldud, et Wilson ei õigusta sealjuures kaklemist ega vägivalda üleüldse. Tracyle määratakse teine karistus – ta peab küürima kooli –, mille ta võtab suhteliselt nurisemata vastu. Kõigis Tracy-lugudes rõhutatakse õigluse ja sõpruse olulisust ning märkimisväärne on, kuidas lõbusad ja naljakad stseenid vahelduvad tõelise kurbusega ning igatsusega oma vanemate järele.

Kui õde saab unistuste kooli

Üksiku lapsena üles kasvanud Jacqueline Wilson on tunnistanud, et on eluaeg unistanud õest, täpsemalt kaksikõest, ning et teda on alati lummanud kaksikud ja nendevaheline lähedane suhe. Seda suhet on ta lahanud samuti väga tuntud ja armastatud teoses „Double Act” („Kaksikstseen”). Emata kasvanud kaksikud Ruby ja Garnet on parimad sõbrad, kes unistavad uhkes erakoolis õppimisest, kuid paraku võetakse sinna vastu ainult üks neist – vaiksem ja tagasihoidlikum Garnet. See lööb õdede suhetesse tugeva kiilu, eriti arvestades asjaolu, et tegemist on internaaditüüpi kooliga ning Garnet hakkab viibima kodus vaid koolivaheaegadel. Teoses keskendutakse kaksikute lähedusele ning lahatakse ka kaotusvalu, armukadeduse ja igatsuse teemat. Ruby ja Garneti taaskohtumisest on eraldi jutustus kogumikus „Pühadeüllatus”.

Nagu mainitud, pärinevad Jacqueline Wilsoni raamatute tegelased sageli keerulisevõitu perekondadest ja oludest. Selle näiteks võib pidada ka värskemat teost „Lily Alone” („Lily üksipäini”), kus nelja lapsega üksikema sõidab oma kavaleriga reisile ja puudulikult organiseeritud lapsehoiu tõttu jääb 11-aastane Lily mitmeks ööks-päevaks üksinda hoolitsema oma pisemate õdede-vendade eest. Loomulikult ei pääse tüdruk selles olukorras ka kooli ning õnnetusedki ei jää tulemata. Päris hirmutav on lugeda väikese tüdruku püüdest olla vastutustundlik ja mängida väiksematele ema, mis käib talle ilmselgelt üle jõu. Lõpus on Lily veidi pahane oma õpetaja peale, kes käib teda kodus otsimas ja annab olukorrast lõpuks teada sotsiaalametile. Lapsele omaselt ei suuda Lily aru saada, et ema midagi valesti tegi.

Huvitavad projektid koolides

Wilsoni kirjeldatud koolielus võib lugeda ka huvitavatest projektidest, mida koolides läbi viiakse. Näib, et tegemist on millegi sarnasega nagu meie koolides referaadid. Nendest lugemine võib mõjuda inspireerivalt ja tekitada huvi ühe või teise teema vastu, sest raamatutegelased on ise tavaliselt väga innukalt töö kallal ja võtavad oma ülesannet tõsiselt ning kirglikult. Näiteks „The Longest Whale Song” („Pikim vaalalaul”), kus lapsed peavad esitama projekti vaaladest. Selles raamatus on umbes kümneaastane Ella täiesti võlutud, kui kuuleb, et vaalad suudavad ka laulda ning teadaolevalt on üks vaal laulnud kakskümmend kaks tundi järjest. Ta laseb oma haiglavoodis koomas lebavale emale iga päev kõrvaklappidest vaalade laulu ning raamatu lõpus ei jää tulemus tulemata.

Veel üks huvitav näide on „The Lottie Project” („Lottie projekt”). Jacqueline Wilson on eluaeg tundnud suurt huvi viktoriaanliku ajastu vastu ja see kajastub mitmes tema raamatus. Nimetatud teoses palub õpetaja esitada projekt just selle ajastu kohta ning 11-aastasele Charliele tundub teema esialgu igav. Seda siiski ainult esialgu, sest asja veidi uurinuna on ta peagi lummatud selle ajastu inimeste eluolust ning esitab projektina enda väljamõeldud noore teenijatüdruku päeviku.

Wilsoni raamatud on mõeldud eri vanuses lugejatele – nii mõnigi teos sobib hästi 9–12-aastastele, kuid piisavalt lugemist leidub ka päris teismelistele. Seda peab küll tõdema, et Wilsoni lugude peategelased on peaaegu eranditult tüdrukud ja seepärast on need raamatud ka just tütarlaste seas populaarsed. Kuid käsitletud teemad võivad pakkuda huvi ka poistele. Igal juhul on tegemist vahvate ja ka väga põnevate raamatutega ning kirjastus Pegasuselt on see igati tänuväärt algatus, et need on jõudnud ka meie noore lugejaskonna lauale.

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!