Igavene haridus ja moodne tehnika

23. sept. 2016 Raul Veede Ülenurme keskkooli vilistlane - Kommenteeri artiklit
Raul Veede

Raul Veede

Haridus on igavene. Haridus, nagu me seda lääne ja ida suurtes tsivilisatsioonides mõistame, seob inimese ajalooga, praeguse põlvkonna kõigi eelnenutega. Lapsele, kes on ajalootu, kelle ainus ajalugu on talle geenides kaasa sündinud, annab ühiskond ajaloolise mõõtme just haridusega.

Haridus on kontsentraat parimast, mis on kogunenud inimkonna ajaloo vältel, vaadatuna läbi nüüdisaegse igapäevaelu filtri.

Inimene on praegune. Igaüks meist elab just siin ja praegu, omaenese ajaloolises, geograafilises ja ühiskondlikus kontekstis. Meie vajadused, kui tahes üldinimlikud, on vältimatult seotud meie olemisega siin ja praegu: ma vajan õhku, toitu ja katet just nüüd, mitte aastatuhandete eest või sajandite pärast.

Haridus, mis valmistab inimese ette eluks just nüüdsel hetkel, peab vastama just sellesama hetke vajadustele.

Tehniline ühiskond

Nüüdisaegne ühiskond on tehniline. Eks ta on seda alati olnud – igal ajal, igas kultuuris pidi inimene valdama mingeid tehnikaid, adraga kündmisest või kivikirve tahumisest veebilehtede kujundamise või kohviautomaadi kasutamiseni.

Aga tänapäeval on tehnika keerukam ja kõikehõlmavam kui iial varem. Kõrgtehnoloogilises ühiskonnas muutub tehnika kiiresti ja elus hakkamasaamiseks peab inimene oskama mitte üksnes senist tehnikat kasutada, vaid ka uut omandada. Aluse selleks peab andma haridus ja kool, miski muu ei suuda inimest õppima õpetada.

Tehnika muutub, muutuvad selle kasutusviisid, nende kaudu muudab tehnika ka ühiskonda. Kool ei saa õpetada inimesele kõiki vajalikke tehnikavidinaid, veel vähem nende rakendusi. Iga niisugune katse kukub läbi juba eos.

Üks mu sõber meenutab tihti kunagist õpetajat, kes nõudis: „Arvutuslükatit te peate tundma, seda läheb teil e-lu-aeg vaja!“ Kes mäletab, misasi arvutuslükati üldse oli?

Alalhoidlik kool

Kool ei muutu sama kiiresti kui tehnika ja ühiskond. Ja see on hea. Kool ei peagi iga jõnksu kurvilisel teel kaasa tegema, teatud konservatiivsus või alalhoidlikkus on haridussüsteemis vajalik.

Kool liigub koos ülejäänud ühiskonnaga põhisuunas, andes inimestele ellu kaasa kõige olulisemad ja universaalsemad teadmised ja oskused, mida saab rakendada ka siis, kui kooliaastail kasutatud tehnilised lahendused aeguvad.

Kui laps istub koolis esimest korda arvuti taha – aga kus on tänapäeval need lapsed, kes kohtuvad arvutiga esmakordselt alles koolis? –, tuleb talle muidugi õpetada konkreetsete programmide kasutamist konkreetses arvutis, teisiti polegi võimalik. Aga olulisemad on üldised põhimõtted, mis leiavad rakendust paljude või kõigi arvutite juures. Oskus leida vajalikud funktsioonid üles ka teistsuguse kujundusega või teiskeelsest kasutajaliidesest.

Mõistmine, et ehkki on väga erinevat tüüpi arvuteid, põhinevad need kõik samadel printsiipidel. Samamoodi ei õpetata autokoolides õpilasi sõitma üheainsa Fordi mudeliga, vaid autoga üleüldse. Muidugi tuleb selgitada tavalise ja automaatkäigukasti erinevusi ning paistab, et tehnika areng võib autojuhtimist lähiaastail veel palju enamgi muuta – kuid inimest saab õpetada tehnikaga suhtlema, sest ka tehnika kujundavad inimesed.

Välismälu kasutamine

Teine valdkond, millele kooliõpetuse kujundajad mõtlema peavad, on ühiskondlikud praktikad, mida tundmata võib elu väga raskeks minna. Neidki mõjutab tehnika ulatuslikult.

Meie igapäevaellu jõuab üha enam probleeme, mis on niihästi praktilised kui ka juriidilised: miks ei tohi lennujaama lähedal droone lennutada või lennukeid laserpliiatsiga sihtida? Kas ma võin jamasse sattuda, kui võõrast inimest tänaval pildistan? Kas tulevane tööandja tohib mind sellepärast palkamata jätta, et mul on Facebook peopilte täis – ja kui ei tohi, kas ta seda ikkagi teeb? Iga sellist üksikasja kool loomulikult käsitleda ei jõua.

Tehnika muutub, muutuvad ka seadused. Kuid näiteks autoriõiguse, andmekaitse ja infoturbe põhialused mahuksid paari koolitundi. Suuremalt jaolt tuginevad need ju tervele mõistusele, noort inimest tuleb vaid õpetada oma mõistust rakendama ja vajaduse korral lisainfot otsima.

Infootsing on muidugi pelgalt veel üks oskus või oskuste komplekt, mida moodsas ühiskonnas teatud määral peab valdama. Kahtlemata on Google’i vähetuntud otsinguoperaatorite kasutamisel, kummaliselt liigendatud märksõna­indeksite lappamisel ning raamatukogu sedelkataloogis 19. sajandi kaartide dešifreerimisel olulised erinevused. Ent nende aluspõhimõtted on jällegi samad ning iga süsteem põhineb mõnevõrra sarnasel, inimeste kujundatud loogikal, mille saab tunni-paariga selgeks õpetada.

Meie ajastul valitsev info üleküllus tähendab ka, et kõike vajalikku ei suuda me iial teada. Välismälu – netiotsingute, entsüklopeediate, sõnaraamatute – õige kasutamine on võti, mis avab meile võimaluse olla suuremad kui me ise, jagada kogu inimkonna ühiseid teadmisi. Kuid sedagi peab oskama.

Sarnane loogika

Sellise pedagoogika mudel võiks olla keeleõpe. Kui me taipame, et maailmas on erinevaid keeli, et nad kõik rajanevad ühtsetel alustel, kuigi pealiskihid varieeruvad lõputult, annab see meile võtme nende omandamiseks. Kui oleme õppinud üht või kaht võõrast keelt, on kolmas ja neljas palju lihtsamad.

Just sellepärast on kurb, kui noored kuritihti tunnistavad, et on mõnd keelt koolis just nagu õppinud, ent mitte omandanud: nad pole õppinud keeli õppima. Kool ei saa õpetada lastele kõiki maailma keeli, kuid juhatab ikkagi teed nende kõigi juurde. Tehnika, õigus, meditsiin – kõigis neis valdkondades, milles vajame teatavat kirjaoskust, valitseb sarnane loogika.

Muidugi pole tehnika ainus asi, mida elus vaja läheb. Selles mõttes on n-ö Mikita tüüpi eestlus õigel teel, tasakaalustades kõrgtehnoloogia ja puhtintellektuaalsed teadmised loodusetundmise ja võimega omaenda tajusid tunda ja tõlgendada. Hea on, kui ka kool seda teeb.

Kui – nagu taas meie oma kooli vilistlane Valdur Mikita kirjutab – Eestis on täiesti normaalne, et iga algklassiõpilane toob sügisesse koolitundi ühe söögiseene, neid koos määratakse ning lõpuks tehakse koolikoridori näitus –, siis maailma mastaabis on see samavõrd haruldane ja väärtuslik oskus kui eesti keele kõnelemine.

Võime olla üksi metsas või soos, mitte paanitseda ning eksimisegi korral hakkama saada eristab eestlasi suuremast osast Maa elanikkonnast. Oleks tore, kui see kestma jääks. Ja kes saaks sellele paremini kaasa aidata kui kool?

 

Kirjatükk pärineb peatselt ilmuvast kogumikust “Matsi talust Lennuakadeemiani: Hariduselu Ülenurmel 250”.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!