Kahe õpetaja lugu ehk Mis imeasi on „muutunud õpikäsitus”?

9. sept. 2016 Anu Tammeleht Tallinna Inglise Kolledzi inglise keele õpetaja - 3 kommentaari
Anu Tammeleht

Anu Tammeleht

Alljärgnevalt kirjeldan kahe õpetaja päeva. Tegelased on väljamõeldud.

Õpetaja Mari on töötanud õpetajana juba 15 aastat ning talle tundub, et ta saab oma tööga üsna hästi hakkama. Kooli juhtkonnale on ta väga meelepärane töötaja: plaanid alati korras, täidab neid piinliku täpsusega, osaleb kõigis õppenõukogudes, ei puudu päevagi töölt − isegi haigena −, on nõus võtma ka 29 tundi nädalas, kui vaja. Peale kõige selle püsib ta ilusasti oma klassiruumis ega räägi asjatult ebameeldivatel teemadel.

Hommikul ärkab õpetaja Mari vara, et õigeks ajaks kooli jõuda ja materjalid veel kord üle vaadata. Kott kojutassitud vihikutega on päris raske, need on vaja nüüd kooli tagasi viia – oi kus õpilased saavad alles materjali ümber kirjutada! Kui teed valesti, siis tuleb teha uuesti!

Nii, klass on ilusti korras: pingiread sirged, kapid korras, tahvel puhas. Tund võib alata! Esimene tund: „Kas kõigil on õpikud kaasas? Palun leheküljed 136−142 ülesanded 12−40 – rääkida pole vaja, vihikud korjan tunni lõpus ära. See on väga hea käekirja harjutamiseks, samuti saab kohe jälile, kellel töövahendid puuduvad. Ei, Mart, sa ei tohi klassist välja minna, tund lõpeb juba 40 minuti pärast!”

Teine tund: „Tänase tunni teema on mittepolaarne kovalentne side. Noh, see on lihtne tund, kuna räägin 40 minutit ja siis annan koduse töö.”

Kolmas tund: „Nii, nemad on kaks tundi materjaliga maas, tuleb vist rohkem kodust tööda anda, kontrolltööd ei saa edasi lükata, see on plaanis kirjas! Keegi võib ju kontrollida!”

Neljas tund: „Tore, perioodilisustabeli peast esitamine.”

Viies tund: vihikute tagastamine ja nende ümberkirjutamine.

Kuues tund, järjekordne loeng. „Konsultatsioon on kella viieni õhtul.”

Klassiruumist välja

Õpetaja Mari tirib oma raske koti selga ja sammub kodu poole. Seal valmistab ta endale õhtusöögi ja asub siis vihikuid parandama, läheb päris pikalt. Õpetaja Tiina on tahtnud rääkida talle ühest projektist, aga Mari poleks seda isegi kaalunud – ta töötab niigi hullumeelse koormusega ja pealegi pole projektides osalemine tema töölepingus kirjas.

Õpetaja Tiina on töötanud koolis ligi kümme aastat, ka tema arvates läheb õpetamine aina huvitavamaks – kujuta ette, kui kiiresti maailm muutub, milliseid võimalusi on juurde tulnud ja tuleb aina! Ta on õnnelik, et saab seda kõike oma õpilastega jagada.

Õpetaja Tiina tööaeg on jagatud kontakttundideks ja koostöisteks tundideks. Õpilastega tundides veedab ta umbes 15 tundi nädalas, siis tulevad koostöised planeerimised ja enesetäiendustunnid, uurimistööde juhendamine, konsultatsioonid abivajajatega, olümpiaadideks kordamine edasijõudnutega, õuesõppetundide ettevalmistused, projektides osalemine ja veel muid vahvaid asju, näiteks õpilastega pärast tunde jalutuskoosolekutel käimine.

Õpetaja Tiina otsib oma õpilastega kontakti – ta huvitub õpilaste hobidest ja proovib neid lõimida oma tundidesse, suhtlemisel on väga tähtis koht tema töös –, sest kui omavaheline läbisaamine on halb või pinnapealne, siis õpilased ei õpi.

Õpilased julgevad Tiina poole pöörduda ja kõike küsida. Samuti teavad õpilased, et õpetaja Tiina tundides juba igav ei hakka – seal on videomaterjali, õpetaja enda loodud nuputamisülesandeid, põnevaid lugemistekste, päevakajaliste teemade arutamist jne. Võib juhtuda, et õpik ununeb sootuks – igal pool on nii palju materjali, mis ongi palju huvitavam.

Samuti teab õpetaja Tiina, et õpitakse mitte ainult klassiruumis. Klassiruumist väljas on palju rohkem võimalusi aineid lõimida. Näiteks jalutas Tiina lõunapausi ajal kohalikku pagaritöökotta. Seal oli imeline lõhn! Avatud köögis oli näha, kuidas pagarid oma kätega tainast sõtkusid, rullisid ja lõhnavaid hõrgutisi valmistasid. Kohe tuli tal mõte: siia tulen oma klassiga, et kõigest sellest osa saada, samuti uurida ettevõtluse ja turunduse kohta. Pagariäri omanik oli nõus õpilasi vastu võtma – kes teab, äkki ongi kiirematel aegadel abikäsi vaja!

„Küll oli tore päev!”

Õpetaja Tiina klassiruum on küll neljakandiline, aga muus osas mitte eriti traditsiooniline – maas on vaip, kus saab vajadusel istuda või lamada, põrandal padjad, seinte ääres lauad, toolid on kerged ja kiiresti liigutatavad, riiulid põnevat träni ja raamatuid täis.

Kuna tunnikella ei ole, siis juhtubki nii, et vahetunnis lugemine või asjade uurimine läheb sujuvalt üle tunniks ehk siis õppimiseks, ja kui söögivahetund kätte jõuab, lähevad õpilased ja õpetaja koos lõunat sööma, et teemasid edasi arutada. Õpilaste arengu hindamiseks ei kasuta õpetaja alati kontrolltööd, selleks võib olla ka portfoolio, video, fotokollaaž koos tutvustusega, ettekanne, konverents, tööintervjuu või midagi muud. Hindele lisaks annab Tiina alati suulist tagasisidet, et õpilasi julgustada ja suunata.

Kolleegidega on Tiinal väga vedanud – peaaegu iga päev saadakse kokku, arutatakse, mis on läinud hästi, milles oleks abi vaja. Tõsisemate probleemide puhul kasutatakse kovisiooni (probleemile ühiselt lahenduste otsimine ja pakkumine). Materjalide jagamiseks on koolis pank – kõik saavad sinna oma häid ideid panna ja sealt teiste omasid kasutada. Ühiste õppematerjalide loomine on osa õpetaja igapäevatööst.

Õhtul magama minnes mõtleb õpetaja Tiina: „Küll oli tore päev!” Ta on just ühe uue video leidnud ja ootab elevusega, et seda oma õpilaste ja kolleegidega jagada.

Õpetajad peavad ellu jääma!

Nüüd tuleb sulle, kallis lugeja, testküsimus: kummal juhul oli tegemist „muutunud õpikäsitusega”? Kui vastasid õpetaja Tiina, siis on sul õigus.

Kuigi tegemist oli äärmuslike väljamõeldud tegelastega, peegeldavad need üsna hästi praegust aega Eesti hariduses. Õpetaja Mari esindab traditsioonilist õpikäsitust. Kui tema lugu tähelepanelikumalt vaadata, siis tema õpetamisviis on riigile, kohalikule omavalitsusele ja koolijuhile tunduvalt odavam ja mugavam – töö on tehtud võimalikult väikeste kuludega.

Kuid mis on kasulikum ja parem meie lastele? Eesti tulevikule? Tallinna ülikoolis on välja töötatud õpikäsituste hindamisskaala, millel õpetajad saavad end positsioneerida – ja enamik õpetajad ei lange sugugi traditsioonilise õpikäsituse poole.

Kahjuks ei sõltu õpetajast kõik muutunud õpikäsitusse sisse kirjutatu: väiksem tunnikoormus (siis tuleb poole rohkem õpetajaid tööle võtta, et sama arv tunde antud saaks), koostöised tunnid, enesearendus, materjalide koostamine, õuesõppetunnid, reisid, voolav ruumi- ja ajakasutus, tehniline baas, õppimispaikade mitmekesisus (ehk siis õppima ei pea ainult klassiruumis või koolis) jne.

Paljude asjaosaliste koostööta on muutunud õpikäsitust väga raske rakendada, kuna õpetajad on oma igapäevaste tööülesannetega nii ülekoormatud, et enesetäiendamiseks, koostööks, aktivist olemiseks ei jagu aega ega jaksu.

Olen nii õpetaja kui ka lapsevanemana muutunud õpikäsituse pooldaja – see on nii ilus ideaal, et paremat ei oska tahtagi. Aga õpetajad peavad ka ellu jääma. Imetore oleks, kui kohalik omavalitsus leiaks selle raha ja teeks kooliga tihedat koostööd, et lastel oleks hea koolis käia.