Keelekaste: Vahel on viga okei

9. sept. 2016 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala

Priit Põhjala

Ma usun, et see on hüva teadmine, mida oma lapsele kooliteele kaasa anda – see, et viga või eksimus on inimlik ja vahel isegi kasulik, kuivõrd selle pinnalt võib võrsuda midagi uut, esteetiliselt või pragmaatiliselt väärtuslikku.

Juri Lotman kirjeldab oma artiklites „Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel” ja „Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt” ilmekalt, kuidas mõnikord loovad uue teksti tekke võimaluse just eksimused, tuues muu hulgas näiteks Puškini luuletuse, kus näpuviga on ajendanud järgmise riimi ja mõjutanud kogu luuletuse edasist käiku, ning stseeni Tolstoi „Anna Kareninast”, kus visalt otsitud poosilahenduse pakub kunstnikule laste käe läbi kartongile ilmunud küünlarasvaplekk.

Vead, olgu tahtmatud või tahtlikud, sünnitavad ka uusi tõhusaid sõnu. Üks selliseid veast võrsunud sõnasid on igapäine „okei”, mille huvitav sünnilugu oli õige pikalt unustusse vajunud. Sestap tekkis sõna etümoloogia ümber hulk toredaid müüte. Näiteks arvati, et „okei” lähtub tšokto indiaanlaste keelest, kus okeh tähendas jaatust, kinnitust. Välistada ei saanud ka saksa (alles korrekt ‘kõik on õige’, ohne Korrektur ‘ilma paranduseta’) ja kreeka (ol(l)a kalla ‘kõik hästi’) ja isegi soome keelt (oikea ‘õige’). Populaarne oli „okei” lühivormi „OK” seostamine igasugu initsiaalidega, näiteks 19. sajandi alguse pagari Otto Kimmeli omadega, kel oli tavaks oma küpsistele enda nimetähed pressida.

Alles 1960. aastatel ühendas Ameerika etümoloog-leksikograaf Allen Walker Read „okei” 1830/40. aastate Bostoni ajalehtedes levinud naljaka kombe, lausa moehullusega: pruukida meelega vigaselt, häälduspäraselt kirjutatud väljendite lühendeid. (Ehk oli kombe taga soov naeruvääristada harimatuid ja kirjaoskamatuid?) Nõnda on ka „okei” tegelikult Boston Morning Posti lehemehe Charles Gordon Greene’i riugas; seeasemel et kirjutada all correct, kirjutas tema 1839. aasta 23. märtsi lehes oll korrekt ja lühendas selle o.k.-ks.

Algul kasutatigi seda naljaka lühendina ja kirjutati kui lühendit. Järgnenud sajandil taust aga ununes ja o.k.-d hakati võtma meelevaldse tähekombinatsioonina, millest sai pikkamisi tavaline, lühendipunktideta sõna „okay”. Ühtlasi hakkasid käibima kõiksugu suupärasemad teisendid (oke, kay, lihtsalt k) ja keelemängulised mugandid (oke-doke, okey-dokey, nedflanderslik okely-dokely).

O.k.-ga samal ajal sündisid o.w. (oll wright – all right), k.y. (know yuse – no use), n.c. (nuff ced – enough said) ja nii edasi, kuid ainult o.k. jäi ja levis. Miks?

Inglise keele uurija Allan Metcalf nimetab oma raamatus „OK. The Improbable Story of America’s Greatest Word” mõned sündmused, mis üksteisele järgnedes muutsidki sõna nõnda menukaks. Esiteks toosama naljakate vigaste lühendite hullus Bostonis. Teiseks asjaolu, et lühend rakendati 1840. aastal Martin Van Bureni alias Old Kinderhooki presidendikampaania teenistusse. Kampaania rahastamiseks loodi O. K. Clubid, väljend sai tuntuks ja läks ringlusse. Kolmandaks telegraafi leiutamine ja „OK” kasutuselevõtt telegrammides.

Ja neljandaks, tõsilugu, sõna tegeliku päritolu kiire unustamine 20. sajandi algul. See võimaldas vaata et igal etnilisel grupil pidada sõna enda omaks, väita, et see pärineb just tema keelest. Ja viimaks ei ole tähtsusetu ka lühendi visuaalne kuju ja kõla.

Muide, usutavasti oli „okei” – see läbi aegade edukaim amerikanism, ameerikaliku elufilosoofia, tolerantsuse ja pragmatismi sümbol, nagu Metcalf ülevoolavalt väljendub – ka esimene sõna Kuul. Viisteist sekundit enne seda, kui Neil Armstrong olevat toonud kuuldavale paatosliku „The Eagle has landed”, lausunud Buzz Aldrin palju labasemad sõnad: „OK. Engine stop.”

Meie oma etümoloog Udo Uibo kirjeldab raamatus „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” veel hulka selliseid sõnu, mis on võrsunud mingist eksimusest, ent ometi tuntud ja kasutatavad („petersell”, „röövik”, „salvrätt”, „tuvastama”). Vahel on viga tõepoolest okei – temast võib sündida midagi uut, kasulikku, inspireerivat. Näiteks need vead, mis sünnitasid „okei”, olid ju päris okeid vead.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!