Kooli tulevad võõras keeles kõnelevad lapsed

Tallinna Lilleküla gümnaasiumil on uussisserändajate õpetamises kauaaegne kogemus – juba 2003. aastast. Foto: Raivo Juurak

Mida toob esimene pagulaspere kaasa omavalitsusele, mida koolile, mida kogukonnale?

Virumaa Teataja kirjutas 11. augustil, et ühes Kunda kortermajas elab nüüd Kreekast saabunud iraagi päritolu perekond – ema-isa ja kolm last. Tüdruk on üheksa-aastane, poisid kuus ja kolm aastat vanad. Pereisa on õppinud elektrikuks ja sellel erialal ka töötanud, pereema olnud kodune.

„Kui varem on Eestisse saabunud pagulased paigutatud suurematesse asulatesse, siis nüüd on riik teinud huvitava vangerduse. Maakonnakeskuse asemel on abivajajad saanud kodu väiksemasse linna, mis paistab Eestis silma eestlaste ja venelaste eduka lõimumise poolest,” seisis lehes.

Kunda linnapea Kaido Veski sõnul tuli teade pagulaspere saabumisest üllatusena: „Teisipäeva hommikul saime info kätte ja õhtul olid nad kohal. Eriti selle mõttega harjuda ei lastud.”

Linnapea: olukorraga harjumiseks aega ei jäänud

Kunda linnapea Kaido Veski.

Kaido Veski, Kundat seostatakse eestlaste ja venelaste eduka lõimimisega. Kas olete nõus?

Mina küsiksin hea meelega vastu, milles see edukas lõimimine väljendub. Oleme küll viimastel aastatel selle nimel palju pingutanud. Koolis on eesti ja vene laste õppe ühendamise kogemus, aga et lõimimises edukad oleme, ma väita ei julge. Usun, et oleme teinud õigeid asju, aga ma ei oska veel vilju lugeda. Selle väite võib pöörata ka teistpidi: me justkui oleme leidnud rütmi tegelemiseks oma probleemidega, mis võrreldes teiste omavalitsustega on nagunii pannud meid keerulisse olukorda, ja nüüd lisandub veel üks nüanss lõimumisprotsessile, mida me oleme, ka mõneti sipeldes, püüdnud lahendada.

Millised sammud tuli omavalitsusel kõigepealt astuda, et pagulasperet aidata?

Teisipäeval sai perel Kundas kolm nädalat täis. Senimaani on läinud hästi. Elamispinna leidis perele riik, samuti tugiisiku, kes neile asjaajamised ära korraldas. Tugiisiku abiga on nad oma dokumendid korda ajanud, registreerunud linna elanikeks, end töötukassas arvele võtnud, leidnud perearsti ja nii edasi. Mõne elementaarse vajadusega pöörduti meie sotsiaaltöötaja poole – leidsime mõned mööblitükid, riided. Oleme seni olnud pigem kontakt, kes jagab infot ja aitab kõike koordineerida, meie jaoks algavad probleemid lasteaia ja kooli teemaga. Hea on, et meie sotsiaalpedagoogil, kes on koolis töötanud seni osakoormusega, on võimalus hakata ka pere tugiisikuks, mida rahastab riik.

Kuidas te suhtlete? Pere on kuuldavasti araabiakeelne?

Kogu pere ei ole araabiakeelne. Pere põhikeel on üks kurdi dialekte. Araabia keeles räägib pereisa, kes omakorda kasutab Egiptusest pärit tõlki, kes elab Rakveres. Tema tõlgib jutu inglise keelde. Tõlkimise küsimuse lahendas Mihkelsoni keskus.

Eesti keelt nad juba õpivad. Selle korraldas sama MTÜ, kust tugiisik pärit on. Alguses õppisid nad keelt kodus, sellest nädalast hakkavad linna klubis õppimas käima. Alustades kõige elementaarsemast ja kasutades piltide abi.

Pereisa on elektrikuna töötanud. Kas tal on lootust elektrikuna tööd saada?

Usun, et lootus tööd leida on. Eelkõige on küsimus keeleoskuses. Kui keeleküsimus lahendatud, ei tohiks ka tööga probleeme tekkida.

Kuidas kogukond uued liikmed vastu võtnud on?

Raske kommenteerida. Eestis on ju meeleolud seinast seina. Kui vaadata sotsiaalmeedias käivaid arutelusid, siis täpselt sama on ka siin. Turvalisuse küsimuse saame jagada kaheks. Üks on otsene oht turvalisusele, mida usutavasti pigem ei teki, teine, kui mugavalt inimesed end kogukonnas tunnevad, käies poes ja liikudes tänaval – et poleks õelaid pilke või kommentaare. Probleemidest ma kuulnud ei ole.

Meeli Parijõgi

Sotsiaaltöötaja: viimati said nad juba ise hakkama

Anne-Ly Nõmmiste

Anne-Ly Nõmmiste, Kunda linnavalitsuse sotsiaaltöö spetsialist:

See on meile uus kogemus, aga midagi hirmsat ei ole. Tegime täiesti tavalisi toiminguid. Määrasin neile toimetulekutoetust, organiseerisime voodid … Viimati käisid nad juba iseseisvalt ja said ilusti hakkama. Nendega on küll raske rääkida, sest inglise keelest saab mees ainult natuke aru. Olen proovinud inglise keeles suhelda, ja käte ja jalgadega. (Naerab.) Kui on midagi keerulisemat, suhtleme tõlgi vahendusel.

Direktor: kõige tähtsam, et laps tahab õppida

Kunda ühisgümnaasiumi direktor Tiiu Millistfer.

„Ei tundu, et pagulaslapse koolitulek peaks meid ärevaks tegema või midagi oleks väga teisiti. Laps on hästi positiivse hoiakuga. Ta ise tahab koolis käia ja see on ju kõige tähtsam,” räägib Kunda ühisgümnaasiumi direktor Tiiu Millistfer, kes tuli just perega kohtumast. Pere jättis talle meeldiva ja koostöövalmis mulje. „Tütarlaps tahab väga kooli tulla. Ta tutvus juba oma klassiruumi ja õpetajatega. Ega ta meie lastest eriti erinegi, ses mõttes, et me ei paneks koolipildil teda väga tähelegi,” arvab Millistfer.

Tüdruk on küll varem koolis käinud, aga selle kohta perel mingeid dokumente pole. Praegu määrati ta teise klassi. Millistfer kiidab, et tüdruk oskab eesti keeles juba kahekümneni numbreid lugeda. „Nädala jagu on ta eesti keelt õppinud. Perel käib kolm korda nädalas kodus eesti keele õpetaja, nii et terve pere õpib hoolega. Muidugi tulevad tal ka täiendavad eesti keele tunnid, individuaalne õppekava, ja küll ta läheb.”

Õpetajad on Millistferi hinnangul valmis tüdrukut õpetama ja selleks ettevalmistatud. Koolis on keelekümbluse õpperühmad ja vene kodukeelega lastele õpetatakse eesti keelt nii ehk naa.

„Lõimimise edukuse üle ei saa kurta,” arvab direktor. Koolis on vähemalt neljandik lapsi vene kodukeelega või siis on vanemad üks ühest, teine teisest rahvusest. „Tegeleme lõimimisega kogu aeg. Õpetajad on sellega harjunud ning neil on oma metoodika ja oskused, millega häid tulemusi saavutada. Näiteks olid kolmanda klassi eesti keele tasemetöö tulemused väga head. Pagulaslapse õpetamine on küll natuke teistmoodi töö, aga õpetajad saavad hakkama,” usub Millistfer.

Ka õpetajad olid perega peetud koosolekul ning kõik osapooled hästi meelestatud. Küsimusi perel kooli teemal suurt polnud. „Tugiisik oli neile juba enne piisavalt selgitusi jaganud. Võib-olla nad ei osanud ka küsida. Eks algus ongi katse-eksituse meetodil. Me ei tea kõike, vaid eeldame,” mõtiskleb direktor.

Praegu suhtleb kool perega araabia-inglise keele tõlgi vahendusel, kuniks eesti keel selgeks saab. Väiksemad lapsed on plaanis panna lasteaeda. Millistfer usub, et nemad omandavad eesti keele veel lihtsamalt kui vanem õde.

Meeli Parijõgi

Peale sealiha söömise pole lastel mingit vahet

Merje Leemets

Merje Leemets, Kiltsi põhikooli direktor:

Kiltsi põhikoolis alustab Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavatest peredest õppeaastat kaheksa õpilast. Enamik neist on algklassi koolijütsid, kolmega oleme tööd teinud juba eelmisel õppeaastal. Täiesti uus on meie kogemus aga araabiakeelsete lastega. Ühest küljest tekitab see ärevust – kuidas küll nüüd hakkama saada, teisest küljest aga muutub olukord stabiilsemaks – puudub võimalik vahekeel, mis segaks eesti keele õpinguid.

Koolil algab muu kodukeelega õpilastega tegelemisel neljas õppeaasta. Ei saa öelda, et omaksime tohutut kogemuspagasit. Vigu on tehtud üksjagu ja õpetajad on õppinud enda ning kolleegide eksimustest. Samu vigu loomulikult enam ei korda ning tegutseme läbimõeldumalt. Samas on olnud ka õnnestumisi. Lapse keeletase sõltub eelkõige kooli, vanemate ja õpetajate koostööst. Väga meeldiv oli lugeda kooli külalisraamatust eelmisel õppeaastal meie koolis õppinud laste isa südamlikke tänusõnu.

Raske on anda õpetussõnu uutele koolidele, kes pagulaslastega uuest õppeaastast tegelema hakkavad. Iga juhtum on unikaalne ja lähenemine individuaalne. Meie kool on väike ja seetõttu on kogu koolielu iga päev nii-öelda pildil. Suures koolis võib mõni seik märkamata jääda. Meie koolis on uute võõrkeelsete õpilaste tulek kuidagi loomulik. Kui esimene suhtlustasand on saavutatud, siis läheb mänguks, hoolimata keeleoskusest ja usutunnistusest. Minult on küsitud: „Moslemilapsed? Kuidas nende kommetega on?” Pean ausalt ütlema, et peale sealiha mittesöömise pole lastel mingit vahet. Meie moslemilapsed esinesid jõulupeol, käisid maadlemas (ka tütarlaps) ning saavutasid riigi tasandil väga kõrgeid kohti, esindasid kooli maakonna spordivõistlustel ning käitusid igati eakohaselt.

Meie õpetajad on omaks võtnud keelekümbluse seisukohad – eesti keelt saab õpetada ainult eesti keele kaudu. Vahekeele olemasolu ja selle kasutamine pärsib keele arengut. Keelt tuleb õpetada, see ei hakka iseenesest külge. Õpetaja peab uskuma lapse võimesse keelt omandada, õpilased tunnetavad õpetaja kõhklused ja kahtlused kiiresti ära. Ja õpetaja, see maa sool, on ju tolerantne ning õppimisvõimeline. Esimesed paar nädalat kulub kohanemisele nii õpilastel kui ka õpetajatel – ja siis läheb tööks!

Sära silmadesse ja julget pealehakkamist kõikidele alustavatele keelekümblejatele!

Millised on levinud vead, mida välispäritolu last õpetades kogenematusest tehakse?

Ave Härsing

Ave Härsing, Innove keelekümbluse peaspetsialist:

Kooliti korduvad vead, mis tulevad kogenematusest, on täiesti olemas. Hoiatame kahe suure eksimuse eest: esiteks, ärge hoidke neid lapsi eraldi. Mida kiiremini nad omavanuste eesti laste hulka lähevad, seda parem. Neid tuleb õpetada teiste lastega koos, mitte eraldi, ütleb nii Eesti kui ka Soome ja Saksamaa kogemus. Teiseks: Eestis kehtib kahjuks ikka vana reegel, et venelasi õpetame me vene keele vahendusel. Kui võimalik, ei peaks kasutama vahekeelt, kuigi selleks on ahvatlus. Vahekeel pikendab tulemuste saavutamist.

Esialgu on koolid, kuhu tuleb esimest korda välispäritolu laps, ikka natuke ärevil. Aga kui tekib juba kontakt lapse ja perega, siis see raugeb.

Õppetunnid, mida võiks silmas pidada:

• Laste eraldi õpetamine, nn eraldiseisev ettevalmistav õpe pole tulemuslik. Kõige kiiremini õpivad keele ära ja kohanevad kultuuriliselt lapsed siis, kui nad saavad esimesest päevast peale eakaaslastega koos viibida. Samuti on õppekavavälised ühistegevused (huvitegevus, ringitöö, sport, üritustel osalemine) tähtsal kohal lapse kultuurilises kohanemises.
• Keeleõpe tõlkimise või mõne kolmanda keele vahendusel ei ole tõhus. Eesti keelt õpetatakse eesti keeles ja õpitavast arusaamine tagatakse sobivate õpetamisvõtetega. Praktika näitab, et vene või inglise keelt oskavate õpilaste keeleõpe ja keelega kohanemine kulgeb vaevalisemalt. Keeleõpe ei ole ainult keele õpetamine, vaid eelkõige selle kasutamine ja õppimine koos teadmiste, kultuuri ja väärtuste õpetamisega.
• Nn kakskeelsed (emakeele toega, tõlkiva abiõpetajaga) klassid ei tööta.
• Tõsiasi, et laps ei ole varem Eestis koolis käinud või ei valda eesti keelt, ei tähenda tingimata tema maailmavaate piiratust. Tihti oskab ta rohkem keeli kui meie, on kogenud erinevaid elukeskkondi ja olusid.
• Lapsele tuleb aega anda ennast näidata. Esimesed nädalad ja kuud ei pruugi olla piisavad kaugeleulatuvate otsuste tegemiseks.
• Laps vajab tuge: tugiõpetajat, usaldusisikut, tugiõpilast – kedagi, kelle juurde tal kõige uue keskel pöörduda oleks, kelle jaoks ta pole vaid probleem.
• Pole infomonopoli või kedagi, „kes kõike teab”. Iga laps on unikaalne ja lahendused ning kogemused sünnivad tegevuse käigus.

Kui palju õpib Eesti koolides rändetaustaga lapsi?

Irene Käosaar, HTM-i üldharidusosakonna juhataja:

Täpsed selle õppeaasta õpilaste andmed selguvad novembris, kuid Eesti koolides õpib ligikaudu 400 rändetaustaga last, nende hulgas nii uussisserännanud kui ka tagasipöördunud. Ümberasustamise ja -paigutamise kaudu saabunud sõjapõgenike perede lastest jätkab või alustab Eestis kooliteed sel õppeaastal seitse õpilast.