Kui paljukest teame Härjapea jõest?

Karikatuur Härjapea jõest satiirilehes Kilk, 19/1912.

Lisaks tööstuse hällile oli Härjapea jõgi ilmselt ka üks Tallinna asustuse hälle, kirjutab Mait Talts arvustuses Jaak Juske raamatule „Härjapea jõe saladus” (Tallinn, 2016, 120 lk).

Pean tunnistama, et ootasin raamatu ilmumist üsna suure huviga. Kuigi Härjapea jõest on kõneldud ja ka kirjutatud juba üksjagu, puudus meil senini jõe ajaloost kõnelev populaarne ja samas tõsistel uurimistulemustel põhinev raamat.

Sel kevadel nägigi ilmavalgust Jaak Juske „Härjapea jõe saladus”. Tühik meie teadmistes sai põhiosas justkui täidetud, kuid samas oleks oodanud ikkagi natuke enamat. Sisuliselt on ju Juske raamatukeses nn puhast teksti umbes üheksa lehekülge ning kui hakata kirjapanduga lähemalt tutvust tegema ja teiste allikatega võrdlema, torkab paraku silma seegi, et tekst on copy ja paste põhimõttel varem avaldatud allikatest kokku pandud. Sageli on ka sõnastus muutmata jäänud või on seda tehtud minimaalselt. Nagu populaarajaloolastele iseloomulik, toetutakse kergesti kättesaadavatele publitseeritud allikatele ning ebaselgetest küsimustest on enamasti mööda mindud, juhindudes Wittgensteini tuntud põhimõttest „millest ei saa rääkida, sellest peab vaikima”.

Loomulikult on ajalugu põnev ja eriti põnevad on nn unustatud lood. Neid ongi Jaak Juske püüdnud viimastel aastatel lugejate ette tuua. Ei saa kuidagi alahinnata ajaloo populariseerijate tegevust, kes püüavad kaugeid aegu meile „omasemaks” muuta. Pigem isegi vastupidi, sest ajalooteadvus on meil tänini suhteliselt tagasihoidlikult arenenud. Eesti ajalugu on suures osas „teiste” tehtud ning mingit isiklikku suhet pakub hädapärast vaid viimane sajand-poolteist. Seetõttu on populaarsete ajaloost kirjutavate autorite tegevus ülioluline – hoolimata asjaolust, et faktograafilise poole pealt on tegemist sekundaarsete ja tertsiaarsete materjalide põhjal kokku pandud kompilatsioonidega ning iseseisvat uurimistegevust tuleb seejuures ette üsna napilt.

Uurimuslikku järjepidevust

Samas on meil Tallinna ajalooga tegelenud hulk tõsisemaid uurijaid, kelle püüdlus on just senitundmatu päevavalgele toomine. Keskaja uurimise tõeliseks kompetentsikeskuseks on kujunenud Tallinna linnaarhiiv. Aga ka mitmed viljakad uurijad, keda oleme harjunud kutsuma kodu-uurijateks (kuigi õigem oleks öelda kohaajaloolased), on andnud selleks oma väärtusliku panuse. Härjapea jõega seotut on uurinud peamiselt Aleksander Kivi, kuigi ka Robert Nerman, Luule Veering jt on päevavalgele toonud huvitavaid üksikasju.

Juske raamatus mainitud Kompasna linnaosast on populaarses vormis, kuid ilmselt arhiivitööle toetudes kirjutanud omal ajal mh Rudolf Sirge. Jaak Juske vanaisa Anto Juske oli samuti kirglik uurija, kes ei kartnud astuda poleemikasse oma seisukohtade kaitseks. Ves­iveskite uurijana jõudis temagi välja Härjapea jõe äärde.

Jaak Juske Härjapea-raamatu suurim voorus ongi lihtsus ja ülevaatlikkus: enam-vähem adekvaatselt ja tänapäeva tallinlasele arusaadavalt on ühtede kaante vahel kirjeldatud kunagise Härjapea jõe voolusängi. Märkimisväärne on rikkalik ja tänapäevaga võrdlusvõimalust pakkuv fotomaterjal. Just see ongi tavainimese seisukohalt raamatu peamine väärtus. Seejuures pöörab autor tänuväärselt tähelepanu muudelegi Härjapea jõe läheduses olnud objektidele, mille kunagist olemasolu tänapäeva tallinlased ei oska sageli enam ettegi kujutada. Kuulsaim neist on muidugi omaaegne Pühtitsa kloostri Tallinna filiaal praeguste Gonsiori ja Reimani tänava ristumiskoha lähedal.

Tallinna häbiplekk

Jõe ilmne reostumine ja Tallinna haisvaks häbiplekiks muutumine 20. sajandi alguseks polnud kollektori rajamise ainus põhjus – Härjapea muda kippus ummistama sadama ida- ja lõunapoolseid osi, mistõttu kollektor suunatigi otse Kalaranda. Kirjanduses on läinud käibele väide, nagu oleks Härjapea jõgi kaetud laudadega juba 1914. aastal, sama väidab Jaak Juske. Tõepoolest, 1914 võttis linnavalitsus vastu seesuguse otsuse ja ilmselt alustati mõnes kohas ka töödega, kuid veel 23. septembril 1923 kirjutab ajaleht Kaja, et enamik jõest on laudadega katmata ja selleks otstarbeks on linnavalitsus ühelt ettevõtjalt ostnud suurema koguse laudu. Filmiarhiivis leidub just 1920. aastate algusest pärinevaid kaadreid linna vahel kohati veel vabalt voolavast Härjapea jõest.

Härjapea kollektori piduliku avamisega 30. jaanuaril 1936 ei lõppenud veel sugugi jõe maapealne eksistents. Seega sai jõgi viidud maa alla üksnes seal, kus ta voolas majade vahel. Ajaleht Maa Hääl andis 8. oktoobril 1937 teada, et jõe maa alla viimise töödega on jõutud praeguse Juhkentali tänavani ning edasi esialgu ei minda. „Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni minevik ja tänapäev”, 1992, väidab sõnaselgelt, et Härjapea jõe viimane lõik Herne tänavalt Masina tänavani ehitati kinni alles 1952/1953.

Härjapea „jõgikonna küsimuses” läheb Juske mööda ka asjaolust, et jõge muutis oluliselt veevaesemaks lisaks keskajal rajatud linna veevarustuskanalile ka 18. saj ülemjooksult rajatud nn Peetri kanal, mis viis oma veed Kadriorgu ja nn Uuslinna Lasnamäe veerel. Veetaseme alanemine jões oli ka põhjus, miks Ülemiste paberivabrik 19. saj keskel kiratsema jäi. Samas polnud raamatus pikemalt käsitletud Mardi oja ainus sissevool Härjapea jõkke.

Härjapea nimeloost

Juske väidab, nagu oleks arheoloog Marika Mägi raamatus „Rafala”, 2015, esitanud esimesena hüpoteesi, mille kohaselt Härjapea (Haryenpe) jõgi sai oma nime Toompea varasemast nimest. Vähemalt nii võib sellest kirjakohast välja lugeda. Kõnealune oletus on tegelikult juba üsna ammune. Lennart Merigi arvas, et Härjapea on algselt tähendanud Toompea merreulatuvat neemikut, paarilist Hundipea (algselt Sudenpea) nukale. Nimi võis Meri arvates Härjapea jõele üle kanduda tänu nn kivihärgadeks kutsutud kangidele, millega Härjapea jõe suudmes paiknenud sadamas laevu kuivale tõsteti.

Marika Mägi väitis, et Haryenpe algvorm võis olla aga hoopis Harjupea (sõnast ‘hari, harja’, nt mäeharja) ja Härjapea on hilisem rahvaetümoloogiline tuletis. Ja kuigi varasemas kirjanduses on sageli märgitud Härjapea jõe esmamainimise aastaks 1363 (Jaak Juske läheb sellest küsimusest oma raamatus mööda), siis teame praegu, et selleks tuleb pidada Taani kuninga Erik V Klippingu Tallinna linnaarhiivis säilitatavat kirja aastast 1283. Marika Mägi arvates aga kõneldakse nii siin kui ka mainitud 1363. aasta ürikus seni üheselt identifitseerimata Haryenpe-nimelisest allikast. Samas tunti Härjapea jõge hilisemal ajal nii eesti kui ka kohalikus saksa ajakirjanduses nime all Retschka. Selles vene päritolu „hellitusnimes” tuleb näha mitte eriti aupaklikku suhtumist tolleks ajaks juba saastunud jõkke.

JÕED MAA ALLA

Härjapea pole loomulikult ainuke jõgi maailmas, mis suletud kollektorisse või viidud maa alla. Ka Tallinnas on juba 19. sajandil suletud torustikku ja viidud seega maa alla Härjapea lisa­jõgi Mardi oja ning samast Sikupilli kandist kunagi alanud ja Kadriorus merre suubunud Liivoja. Tänavu suvel tuli Weizenbergi tänaval kaevetööde käigus päevavalgele senitundmatu Liivoja sild. Õigemini teati, et sild peaks sealkohal olema, kuid varem polnud see lihtsalt tee-ehitusele jalgu jäänud. Lisaks on Tallinnas maa alla juhitud üks Mustjõe suudmeharudest.

Põnevaid lugusid jagub

Vaikelu Härjapea kallastel.

Ajaloo populariseerijate trumbiks on tavaliselt hea keelekasutus ja mõnus lugude jutustamise oskus, mitte niivõrd kuiv faktograafia. See on ka Jaak Juske seniste raamatute vaieldamatu tugevus. Põnevaid lugusid jagub Härjapea jõestki ohtralt. Rudolf Sirge on mh kirjeldanud, kuidas Kompasna linnaosa poistel oli kombeks üle jõe hüpata. Võib vaid kujutleda, mis juhtus, kui säärane katse ebaõnnestus. Sirge pööras tähelepanu ka legendaarsele „varaste kuningale” Kompasna Voltsile (Voldemar Viikbergile) ning tõi vist esmakordselt päevavalgele loo eestlaste ja tatarlaste sundabieludest keisrinna Katariina II ajal toona veel noores Kompasna eeslinnas.

Ajalehes Tallinna Teataja kirjutas 1910. aastal keegi „Elanik Härjapea äärest”, et Härjapea jõgi olevat olnud populaarne Tallinna taskuvaraste seas, sest jõepõhja või kaldaperve peidetud kuld- ja hõbe­esemeid ei läinud keegi (eriti muidugi politsei!) vabatahtlikult ja heal meelel otsima. Veel 1935 teatab ajaleht Maa Hääl vargajõugu kättesaamisest, too olevat peitnud väärismetallist asju Härjapea jõkke. Lugu polekski ehk avalikuks tulnud, kui ohvriks poleks sattunud tuntud jurist ja riigitegelane Anton Palvadre.

Teada on seegi, et omal ajal oli Tallinna linnavalitsuse palgal eriline Härjapea jõe vaht, kes pidi vaatama, et inimesed muud mustust peale pesuvee Härjapea jõkke ei laseks. Tema ülesannete hulka kuulus ka ähvardavate jõevoolu ummistuste kõrvaldamine juba eos. Härjapea jõe mõneti ootamatust religioossest tähtsusest Tallinna juutidele on hiljuti kirjutanud Josef Kats (vt Stolitsa, 8.02.2016).

Kuid lisaks tööstuse hällile (metafoor, mille Juske on laenanud Aleksander Kivilt) oli Härjapea jõgi ilmselt ka üks Tallinna asustuse hälle. Pronksiajast pärineb asulakoht Kaasani kiriku värava ees Pleekmäel, mille avastas omal ajal kodu-uurija Oskar Raudmets. Härjapea jõe suudmest kui Tallinna varaseima sadama tõenäolisest asukohast on kirjutatud samuti üsnagi palju, siinmainitutest näiteks Lennart Meri ja Marika Mägi. Ühelt poolt on ju tõesti tore, et selline rikkaliku pildimaterjaliga, äratundmisvõimalusi pakkuv raamat on nüüd ajaloohuviliste jaoks olemas.

Härjapea jõgi ei saa olla põhimõtteliselt enam saladuseks ka ajalookauge inimese jaoks ning rikkalik pildimaterjal on seejuures väärtus omaette. Kuid kas või austusest varasemate uurijate vastu oleks tasunud ka neile viidata.