Laurentsiuse, tirbi ja kuremarja abil õpirõõmu avastamas

Noortekohtumiste sarja „Kevadest suvesse” üheks kõrghetkeks oli matk Mohni saarele. „Me keegi pole enam endised,” kinnitasid osalejad projekti lõppedes. Foto: Maie Itse

Maie Itse

Millist nukku ei panda voodisse? Eesti keelt emakeelena kõnelejal on sõnamängu lihtne mõista ja arvata ära mõistatuse vastus. Aga töövihiku ülesandeid tuleb teha ka siis, kui kodune keel on vene, inglise, ukraina või itaalia keel.

Lahemaa looduskooli asutajana olen kokku puutunud paljude noortega, sõltumata nende ema- ja kodukeelest. Varem Kadrioru saksa gümnaasiumis ja nüüd Loksa gümnaasiumis töötades olen õppinud märkama ning jälgima õpilasi, kes on mitte-eestikeelsest kodust, kuid pandud eesti kooli eesti keeles õppima. Lapsed omandavad suhtlemiskeele kiiresti ja algklassides saavad üldjuhul kenasti hakkama. Sealt tekib eduootus. Teises kooliastmes lisanduvad loodusained, ajalugu ja kirjandus – kõik spetsiifilise sõnavaraga. Seda on korraga liiga palju, kuid abiks on vaid sõnaraamat ja seegi iga kord ei aita. Tegusamad lakkavad eduelamust lootmast, püüavad olukorraga leppida, osa aga muutub kinnisemaks ja eraklikumaks.

Multikultuursest kodust pärit noored on kolmandasse kooliastmesse jõudnuna sageli stressis ja tunnevad, et ei saa enam millestki aru, ei jõua millegagi peale õppimise tegelda ning une jaoks ei jää aega. Lapsevanemad, kes ise eesti keelt ei valda, ei mõista, miks lapse õpimotivatsioon langeb. Õpilane peab kohanema ka paljude aineõpetajatega, kes erinevalt klassiõpetajast ei tea tema tausta. Nii juhtubki, et tubli multikultuurne noor jääb oma probleemiga üksi. Kuigi aktiivsemad ja kiirema töövõimega noored ujuvad välja, vaevlevad paljud õpiraskustes ja kaotavad õpimotivatsiooni.

Kui vanem toob lapse 1. klassi, kinnitab ta enamasti, et keegi peres oskab eesti keelt. Teises-kolmandas kooliastmes ilmneb, et niinimetatud abilise oskused piirduvad viisakusväljendite ja vahel ka lihtlausetest arusaamisega.

Õpetajana olen märganud, et halvemal juhul pöördutakse arsti juurde ja koolistressi tõttu kirjutatakse noorele antidepressandid, kuigi suurem abi oleks erialase sõnavara arendamisest. Aga kuidas peaks laps selle peale tulema? Või leidma koha, kus seda teha? Olen korduvalt kogenud, et noortel ei ole julgust keelebarjääri tunnistada isegi siis, kui seda isekeskis küsida.

Kevadest suvesse

Õpihimulise õpetajana sattusin infopäevale, kus tutvustati noortekohtumiste programmi ja projektide rahastamise võimalusi. Tutvustasin ideed noortele. Seejärel osalesid Loksa gümnaasiumi ja Kadrioru saksa gümnaasiumi õpilased Archimedese noorteagentuuri korraldatud „Idee 45” koolitusel ja selgitasid huvid välja.

Noortekohtumiste projektis „Kevadest suvesse” osalesid 5.–9. klassi noored, kel ühine soov arendada loodusainete ja jutustavate ainete (ajalugu, kirjandus) sõnavara ning leida uusi sõpru, kellega on tore suhelda ka siis, kui vaja keeleabi. Kohtumiste eesmärk on suheldes ja tegevuse kaudu laiendada sõnavara ning silmaringi looduse ja pärandkultuuri teemadel, et oleks kergem mõista loodusaineid, kirjandusteoseid ja ajalugu. 2016. aasta noortekohtumistel võtsime tugiteljeks pööripäevad, millega on paljudes kultuurides seotud rohkelt legende, vanasõnu jms, mis sageli on kujundlikud ja mitte üks ühele tõlgitavad. Mitmed rituaalid on seotud taimedega ja sageli kasutatakse nende rahvapäraseid nimetusi. Ka koolide õppekavas on sees rahvakalendri tähtpäevad ja uskumused, kuid nende käsitlus jääb mitteemakeelsele õppijale kaugeks ja arusaamatuks ja ka sõnaraamatutes puuduvad rahvapärased vasted.

Noortekohtumiste tegevustesse olid kõik osalejad aktiivselt kaasatud ja igaüks sai anda oma panuse töörühmades ja ka juhtimises. Liikusime looduses ja jagus tubaseidki loovtegevusi.

Püüdsime arvestada, et ühte gruppi ei satuks sama kooli noored. Töörühmades valmisid plakatid, loovtööd, etteasted. Igaüks teadis, et ei ole valesid vastuseid, on erinevad tõlgendused ja arusaamad. Seetõttu põhines kogu tegevus aktiivsel kuulamisel, suhtlemisel ja koostööl. Noortele on vaja vaid koordinaatoriks olla, sest neil on häid ideid. Abi on olnud ka mõlema kooli aineõpetajatest, et valmistada ette lõimimist õppekavaga.

Esimene kohtumine kandis nime „Kevad”. Suheldi kevadiste rahvakalendri tähtpäevade ja looduses tärkava kevade märkide teemal. Kohale tuli 11 Kadrioru saksa gümnaasiumi ja 14 Loksa gümnaasiumi õpilast, ööbisime Joaveski rahvamajas.

Tutvumiseks mängisime esivanemate laulumänge. Toimus kaheksa õpituba ja kolm loovusõhtut. Noored otsisid nutiseadmete abil eesti, vene, inglise, saksa ja ladina keeles taimede nimetusi, teavet lindude, söödavate metsamarjade ja rahvakalendri kevadpühade kohta ning koostasid plakateid. Oli põnev leida ametlikele nimetustele lisaks ka rahvapäraseid vasteid nagu kuremari või maikelluke.

Loovusõhtutel lavastasid noored ise muinasjutte, rahvakalendri tähtpäevade kombestikku ja esitasid omaloomingulisi värsse. Kulminatsiooniks kujunesid kevadeteemalised pannkoogikohvikud, kus noored tegid kõik ise. Emotsionaalsed olid retked loodusesse, linnulauluhommikud, kevade tervitamine, samblike hinge piilumine, puude vanuse määramine, osalemine rahvamatkal. Selgemaks said taimede nimed ning meelde jäi mõnigi lustakas rahvalik lugu. Kokkuvõtteid tehes avaldasid noored soovi veel kohtuda.

Projekti teine kohtumine „Suvi” kestis pärast jaanipäeva viis päeva. Arvamusi projekti kohta läbis siiras tänutunne ja soov ka edaspidi selliseid kokkusaamisi korraldada. Eriti hinge läks lause: me keegi pole enam endised. Üks noor kirjutas, et nüüd teab ta, milline lill on nartsiss. Teine sai lisateadmisi, mida isegi olümpiaadiks valmistudes ei ole saanud.

Kohtasime jaaniusse

Aastaaeg võimaldas tutvuda Hara lahe rannajoonega, kohtuda ümbruskonna pärandkultuuri hoidjatega, maalida lõikepuidule ja kividele, nautida lõkkeõhtut Joaveski joastiku mühina taustal, kohtuda jaaniussiga. Looduskaitsja Veljo Ranniku sünniaastapäeva puhul valmisid temaatilised külmtordid ja Loobu jõe kaldal süüdati küünlad ja toimus tema elutööd tutvustav meenutusseisak.

Kulminatsiooniks kujunes öömatk Mohni saarel, kus võis nautida öiseid värve loojangust päikesetõusuni. Kõige pimedamal ajal küpsetasime pannkooke. Iga osaleja sai tunnistuse, mis valmisid samuti ühistööna.

Tulemas on kaheosaline järelprojekt „Sügisest talve”, kus tegevuskava lähtub taas rahvakalendri tähtpäevadest, ikka loovtegevuste ja rühmatöödega.

Augusti algul avastasime jälle koos noortega Eestimaad. Merekultuuri aastale kohaselt külastasime merega seotud ja merest ümbritsetud kohti. Uurisime rannakülasid ja meretraditsioone, Lääne-, Saare-, Hiiu- ja Muhumaa pärandkultuuri. Lisaks keelelisele lõimingule lõimusid ka loodus, mere- ja pärandkultuur, looduskaitse, säästev eluviis ja ajalugu. Seekord oli tegu haridus- ja teadusministeeriumi toetatud noortekohtumise projektiga „Avastame Eestimaad”, kuhu oli kaasatud 10 Loksa gümnaasiumi, 10 Kadrioru saksa gümnaasiumi ja 10 Kristiine gümnaasiumi 5.–9. klassi õpilast, kellele sai selgeks, mis on tirp, säär, poolsaar ning mis vahe on rahul, karil, laiul ja saarel. Ehedaimate elamustena mainisid noored läbi vee laidudele kahlamist, oma käega korjatud põldmarjade söömist, herilaseämblikuga kohtumist, ahjust tulnud Muhu leiva lõhna jpm. Meile, täiskasvanutele, võib tunduda kõik see enesestmõistetav, aga kas me viiendikena ikka teadsime, mis on neem ja mis säär?

Noortekohtumise viie päeva sisse ei mahtunud ühtegi kaubanduskeskuse külastust, kuid tegutsedes viies maakonnas, said noored proovile panna kõik oma meeled, katsetada noorgiidiks olemist, analüüsida nähtut, teha loovtöid, pidada loomingulisi etteasteid, luua sõprussuhteid. Igale osalejale jäi mälestuseks kadakast isetehtud leivanuga, dolomiidile graveeritud meene, seletav sõnastik ja loovtöid ning olulisi märkmeid sisaldav õpimapp. Kaasõpilased saavad noortekohtumisest osa algava kooliaasta alguses toimuvate järelkohtumiste kaudu.

Lahemaa looduskooli algatus on uus, kuid rõõm eri kultuuridest pärit noorte lähendamisest on olnud piiritu. Kuigi meie ettevõtmine on vaid piisake meres, aitab seegi ehk teadvustada praegu veel väikese, kuid küllaltki olulise siht­rühma muresid. Säärased kohtumised võiksid toimuda ju mujalgi Eestis. Noored on teinud ettepaneku, et järgmine kord võiks kaasata ka raskusi valmistavate ainete õpetajaid ja minna teemaga rohkem süvitsi. Julgustan säärastest võimalustest kinni haarama. On ju õpetajalgi lihtsam õpetada, kui laps saab aru.