Lõugutan ja lõksutan, kõigi kõrvad puhun täis

Jah, just nüüd möödub 90 aastat Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimese osa esmatrükist. Õpetajatele võib sellega seoses pakkuda huvi selle teose põhjal valminud etendus „Saunanaise tõde ja õigus”. Uus vaatenurk romaanile on see kindlasti.

Meil on täna, 21. sajandil igaühel oma arusaamine tõest ja õigusest. Niisamuti oli 19. sajandil. Andresel oli oma tõde ja õigus, Pearul oma, Krõõdal, Maril, Jussil oma. Aga mismoodi võis paista Vargamäe elu saunaeide silme läbi? Tammsaare ei jätnud talle romaanis palju ruumi. Pärast esimest osa kaob ta üldse, kuid ometi oli ta paljude pahanduste käivitav jõud.

Mis eit see saunanaine õieti oli?

Enese meelest vaga õiglane inimene, kes peab rääkima, kui teistel suu vett täis. Minu meelest sarnanes ta paljuski tänaste internetikommentaatoritega. Või ajakirjanikuga, kes ei anna endale aru, et oma „ausate sõnadega” ei riiva ta mitte ainult seda, kellest räägib, vaid ka kõiki lähedasi, rikkudes inimeste suhteid teinekord isegi jäädavalt. Muidu võiksid üksteise vastu eksinud inimesed ära leppida, kuid kirjutatud sõna jääb nende vahele. Alatiseks.

Saunaeit ei arva (ei tea), et ta laimab. Oma meelest räägib ta tõtt. On moraalivalvur. Sisuliselt on tegemist sandi­vihaga. Ta on leitud laps ja tema meelest on kõigil, kellele saatus rohkem on jaganud, mingi kõverus küljes.

Tammsaare on temalt isegi nime ära võtnud. Algul oli saunanaise nimi Mari, kuid üsna varsti andis Tammsaare selle nime tüdrukule, keda tunneme Andrese teise naise ja Indreku emana. Lapsed olid saunaeidel ka, meile jutustataval ajal on nad juba kirikaias ja neilegi ei ole nimesid antud.

„Saunaeide tõde ja õigus” on suures osas monotükk, et Saunaeit saaks kõik välja öelda, mis ta elust ja inimestest arvab. Tal on rääkimiseks parasjagu niipalju aega, kuni Madis pere juurest tagasi jõuab, kuhu Andres on ta kiires korras kutsunud, sest äsja on ta teada saanud, et just Saunaeit on see, kes küla mööda ringi jookseb ja keelt kannab, kes kirikurahvale pere elust laterdab ja kes Laulu-Lullu lorilaulude jaoks andmeid annab. Just selle laulu lugu on põhjuseks, et Vargamäelt kaob naer ja laul, kaob rõõm, Andres saab kurjaks ja noored kipuvad ära.

Madis tuleb tagasi ja Saunaeit saab oma keretäie kätte. Kas teenitud või ülekohtuse, sellele peab juba vaataja vastama. Kas keretäis midagi muudab, sellele ka.

Neile, kes „Tõde ja õigust” tunnevad, peaks selline vaatepunkt põnev olema.

Aga mingil juhul ei asenda see lugemist. Kui mõni tänapäeva Toots või Kiir usub, et kohustusliku kirjanduse lugemise asemel (esimene ei viitsi, teine ei saa aru) võiks lihtsalt poolteisetunnise tüki ära vaadata, siis võib ta oma ümberjutustusega vanema õpetaja segadusse ajada ja noorema uskuma panna, et nii asjad just olidki, sest miski selles loos ei ole vale – kõik on punktipealt Tammsaare järgi. Aga õige on see kõik ainult Saunaeide silmade läbi.

Lavastust ette valmistades ei saanud me mitte mõtelda paralleelidele meie ajas ja ühiskonnas. Olnud aegadest tunneme Plära-Lära Leenut ja Telefoni-Sandrat, aga kuidas nimetame tänapäeva urgitsejaid-arvajaid-kohtumõistjaid, viisakas vormis ja puhaste kätega poriloopijaid, kes harva, kui üldse, mõtlevad sellele, et lendulastud sõna JÄÄB, tänapäeval juba igavesti internetiavarustesse ulpima?

Lavastuse kohta saab lugeda http://digileht.maaleht.delfi.ee/a/75220679.