Naera-naera … detsembris sa enam ei naera!

Kui tugirühmas avastatakse, et teistel õpetajatel on täpselt samasuguseid probleeme nagu endal, siis lähevad kõigil keelepaelad valla. Fotol kutse­aasta programmi Tartu ülikooli tugirühm möödunud talvel. Foto: TÜ kutseaasta keskus

Kas teie kooli ja lasteaia uuel õpetajal on juba mentor? Kas ta on registreerinud end kutseaasta tugiprogrammi? Kas ta paneb teil detsembrini rõõmsalt vastu?

Paljud kogenud õpetajad mäletavad, et esimesel tööaastal oli neil tunde üle normkoormuse, neile anti kooli kõige raskemad klassid, nad määrati kohe klassijuhatajaks ja eeldati, et nad teevad aktiivselt ka klassivälist tööd. Tagajärg oli, et detsembris ei olnud neil enam mingit naerutuju. Rõõmus koolimaailma avastamine oli muutunud ellujäämiskatseks.

Aga kuidas on tänapäeval? Seda arutasime vestlusringis, kus osalesid Tartu ülikoolist kutseaasta läbiviijad Marge Kimmel ja Ingrid Koni ning Tallinna ülikoolist hariduskorralduse professor Eve Eisenschmidt, õpetajate akadeemia arendusjuht Reili Pae, kutseaasta läbiviija Maili Liinev, õpetaja akadeemia kutseaasta projektijuht Sirje Ideon ja Tallinna Kadaka lasteaia kolmandat tööaastat alustanud õpetaja Maire Smirnov.

Magamine on nõrkadele

Vestlusringis tõdeti, et alustavate õpetajate olukord on muutunud viimastel aastatel palju paremaks ja seda ka tänu õpetajakoolituse raamnõuetele. Nende alusel on sisse seatud alustava õpetaja kutseaasta tugiprogramm, mis noort pedagoogi märkimisväärselt toetab. Raamnõuetega on igale alustavale õpetajale ette nähtud professionaalne mentor. Tänavu kevadest on toeks ka algatus „Alustavat õpetajat toetav kool”.

Paraku on teha veel palju, sest Õpetajate Leheski kirjutavad alustavad õpetajad endiselt suurest ülekoormusest. Üks neist oli detsembris juba nii väsinud, et jäi korraks istet võttes mitmeks tunniks magama. Tema esimese tööaasta moto oli „Magamine on nõrkadele!”. Teine õpetaja kirjutas enda kohta, et kevadeks sai temast närtsinud Tuhkatriinu.

Kahjuks on Eestis endiselt koole, kus õppealajuhataja annab kergemad klassid oma staažikatele sõbrannadele, rasked klassid jäävad aga alustavale õpetajale. Mis on ju korruptsioon. Ka tunde koormatakse alustava õpetaja turjale endiselt liiga palju, vabandades end, et siis saab ta ju rohkem palka. Lisaks on jäetud noor õpetaja tihti täiesti omapead – uju või upu.

Kus on koolijuhi silmad?

Kui vestlusringis küsiti, milles on peamine probleem, leiti üksmeelselt, et see on mõnes koolijuhis, kes ei täida seadust ega teadvusta endale noore õpetaja muresid.

Eve Eisenschmidt: Õpetajate koolituse raamnõuete järgi peavad alustavad õpetajad osalema kutseaasta tugiprogrammis, et nad üksinda ei jääks. Teiseks peab igal alustaval õpetajal olema vajaliku ettevalmistuse saanud mentor. Paraku seda nõuet ei täideta. Tegelikult võiks koolijuht ka ilma regulatsioonita märgata, et alustaval õpetajal on raske.

Sirje Ideon: Probleem on tõesti osas koolijuhtides, kes ei tule selle pealegi, et alustav õpetaja vajab toetust, mitte pea ees vette viskamist. Kui aga oleme neile ülikoolis toimuvatel koolitustel rääkinud, et alustav õpetaja võib olla vahel suurtes raskustes, saavad nad aru küll. Nendest koolidest, mille direktor on meie juures koolitusel käinud, hakkab kohe alustavaid õpetajaid kutseaasta tugiprogrammi tulema. Seal määratakse noortele ka parimad mentorid, neil võimaldatakse käia kõigil vajalikel koolitustel jne.

Samas pole mõni alustav õpetaja kuulnudki, et määruse järgi peab tal koolis mentor olema. Mõnda ei lubata koolist tulla kutseaasta tugiprogrammi, ehkki see on ette nähtud ja koolile tasuta. Põhjenduseks tuuakse, et koolil on oma palju parem koolitusprogramm. Nii pole ime, et mõni alustav õpetaja on käinud kutseaasta tugiprogrammis direktori teadmata.

Marge Kimmel: Alustavale õpetajale antakse teinekord tõesti liiga palju tööd. Me võtame sügisel kõigi alustajatega ühendust ja mõnedki on öelnud, et neil on nii palju tööd, et nad lihtsalt ei leia aega tugiprogrammi tulla. Mõni aga on öelnud, et tal on ülikool läbi ja rohkem ta õppida ei jaksa – ikka ülekoormuse pärast.

Sirje Ideon: Samas peab siiski mainima, et paljusid noori on aidatud. Aastatel 2004–2016 on Tallinna ülikooli kutseaasta tugiprogrammi läbi teinud ca 1200 alustavat õpetajat, Tartu ülikooli tugiprogrammis on käinuid neid ca 700. Seega on ülikoolilt tuge saanud ligi kaks tuhat alustavat õpetajat. See on pikk samm edasi sellest ajast, kus igaüks pidi ise välja ujuma.

Tugirühmas saab auru välja lasta!

Vestlusringis tõdeti, et mõnikord suhtutakse alustavasse õpetajasse üsna küüniliselt. Näiteks on kogenud pedagoog öelnud oktoobri lõpus noorele õpetajale: „Naera, naera … detsembris sa enam ei naera!” Mõnele on öeldud, et nagunii ta õpetajana hakkama ei saa. See on kolleegi poolt ju karjuvalt ebapedagoogiline käitumine. Sellises olukorras leiab noor õpetaja abi kutseaasta tugirühmast.

Maire Smirnov: Tugirühmas on selliseid situatsioone läbi mängitud. Kui alustavad õpetajad on meile sellistest juhtumistest rääkinud, on pandud kaks alustavat õpetajat vastamisi: üks on mänginud ülekohtust kolleegi või lapsevanemat, teine alustavat õpetajat. Üks on tulistanud ühelt ja teine teiselt poolt. Teised tugirühma liikmed on andnud mõlemale poolele nõu, kuidas oma tõde viisakalt ja väärikalt välja öelda. Selline rollimäng annab väga palju kindlustunnet. Kui tööl jälle midagi samasugust juhtub, siis on tasakaalukad ja väärikad vastused käepärast.

Marge Kimmel: Ka alustav õpetaja võib kogenematuse pärast midagi valesti teha. Näiteks üks õpetaja ei suutnud mõista lapsevanemat, kelle lapsega tal oli probleeme. Sellistel juhtudel oleme kasutanud rollimängu, mida nimetatakse teise kingadesse astumiseks. Noor õpetaja istub toolile ja on lapsevanem. Teised tugirühma õpetajad hakkavad teda küsimustega pinnima, tema lapsevanemana vastab neile. Nii õpitakse vastaspoolt palju paremini mõistma. Aga alustava õpetaja võib panna ka võimuka koolijuhi või küünilise kolleegi kingadesse.

Ingrid Koni: Kutseaasta tugiprogrammis on palju mängulist õppimist. Näiteks suhteid kolleegidega on analüüsitud joonistades. Visandatakse inimese figuur. Selle pea võib näidata näiteks seda, kui hästi õpetajal enda arvates koolis läheb. Mõni õpetaja on joonistanud päris väikse pea. Figuuri vasak käsi on näidanud ülemuse positsiooni organisatsioonis. Kellel on võimukas ülemus, see joonistab suure vasaku käe. Figuuri sirged juuksed on näidanud häid suhteid kolleegidega, krussis juukseid keerulisi jne. Selline skeemide joonistamine on väga hea alternatiiv kirjalikule eneseanalüüsile, kus kiputakse kasutama ametlikke ja üldsõnalisi väljendeid.

Maire Smirnov: Mulle on arusaamatu, miks igas koolis ja lasteaias ei ole selliseid koostöörühmi, kus noor õpetaja saab kolleegidelt õppida. Käisin Hispaanias hariduskonverentsil ja seal rõhutati, et õpetajad peaksid just üksteiselt rohkem õppima. Igatahes meie kavatseme oma lasteaias tänavu sügisest sellise koostöörühma tööle saada.

Marge Kimmel: Üks probleem kutseaasta tugiprogrammis on, et alguses on noored õpetajad väga ettevaatlikud ega julge endast rääkida. Rühma juhtiv mentor peab siis oskama usaldusliku õhkkonna luua. Ingrid rääkis joonistamisest ja see töövõte muudab noored palju avatumaks. Aga tihti kasutatakse ka metafoorikaarte. Õpetaja võtab näiteks kaardi, millel on purjekas merel, ja räägib, mis mõtteid see pilt temas tekitab. Üks õpetaja ütleb, et ta purjetaks selle purjekaga Eestist minema, sest talle aitab, teine läheks oma klassi õpilastega merele lõbusõidule jne. Nende spontaansete väljaütlemistega räägivad tugirühma liikmed enda kohta väga palju ja edaspidi on nad juba palju avatumad.

Sirje Ideon: Meil ütles üks tugirühma liige, et ta kasutas juba samal õhtul metafoorikaarte kodus oma mehe ja laste peal ning järgmisel päeval ka oma lasteaiarühmas ja sellest oli talle palju abi. Mind rõõmustab aga eriti see, et alustava õpetaja tugiprogrammis käinud noored on tulnud mõne aasta pärast uuesti ülikooli, et noore õpetaja mentoriks õppida.

Eve Eisenschmidt: Kui tahame, et alustav õpetaja lähtuks muutuva õpikäsituse põhimõtetest, siis peab ta kogema seda õpikäsitust ka kutseaasta tugiprogrammis. Olen Mairega nõus, et igas koolis ja lasteaias võiks selline uuenduslik tugirühm olla.

Kõik räägitu jäägu meie vahele

Vestlusringis tõdeti, et kahjuks paljud alustavad õpetajad ei tea, mida kutseaasta tugiprogrammis tehakse, ja seepärast jäävad mõnedki kõrvale. Kardetakse, et seal saadakse nende ebaõnnestumistest teada ja see on piinlik.

Maili Liinev: Piinlikkusest saadakse ruttu üle. Kui avastatakse, et teistel õpetajatel on täpselt samasuguseid probleeme nagu endal, siis lähevad kõigil keelepaelad valla. Aga väga tähtis on, et tugirühmas kuuldust kõrvalistele ei räägitaks. Kõik peab jääma tugirühma liikmete vahele. Midagi ei tohi linna peal levima hakata.

Ingrid Koni: Üks tugirühm nimetas ennast selle vaikimisnõude pärast isegi AA-rühmaks ehk anonüümseteks algajateks.

Marge Kimmel: Tugirühmal on professionaalne mentor, kes aitab teadlikult luua oma rühmas turvalist ja usalduslikku õhkkonda, et õpetajad saaksid oma probleemidest vabalt rääkida. Ta jälgib, et kõik rühma liikmed saaksid oma mõtted välja öelda jne. Meil on alustavatel õpetajatel ka oma meililistid, kuhu kõrvalised ei pääse. Sinna on kirjutatud pikki esseesid sellest, mida kellelgi esimestel töökuudel ja -aastal juhtunud on, ja nad on saanud rühmakaaslastelt palju toetavaid kirju.

Maili Liinev: Kui alustav õpetaja näeb, kuidas tema tugirühmas usalduslikku õhkkonda luuakse, siis oskab ta ka oma klassis ja lasteaiarühmas luua sellise situatsiooni, kus igaüks saab sõna, kus kellelegi ei vaadata ülevalt alla ja kedagi ei kiusata taga.

Maire Smirnov: Mina õppisin tugirühmast väga palju. Paljusid hirmutas aga tugiprogrammi tutvustus. Selle kirjeldusest jääb mulje, justkui käiks tugirühmas veel pingelisem akadeemiline õppetöö kui ülikooli ajal. Tegelikult on tugirühm just anonüümse klubi moodi. Alustavad õpetajad tulid meil hea meelega kokku ja rääkisid vastastikku oma kõigist muredest. Üks rääkis ja teised ütlesid, kuidas nemad samasuguses olukorras ennast tundsid, mida mõtlesid ning kuidas käitusid. Keegi kedagi ei kritiseerinud, kellelegi üleolevalt ei vastatud. Ma võtsin sealt palju asju oma lastaias kasutusele.

Distsipliin ja motivatsioon

Viimase teemana märgiti vestlusringis, et distsipliin on see, mis alustavale õpetajale tihti muret teeb, sest kriitilises olukorras läheb ta kergesti krampi ja unustab ühtäkki justkui kõik ülikoolis õpitu.

Eve Eisenschmidt: Üks tüüpiline viga on, et distsipliiniprobleemide ilmnedes hakatakse tegelema distsipliiniga ja püütakse jõuvõtetega kord majja saada. Tark õpetaja aga mõtleb, mis põhjustab õpilaste sobimatu käitumise, tähelepanu hajumise ja huvi kadumise. Siin peaks mentor olema see, kes alustavale õpetajale vajadusel õppimise baasprotsesse meelde tuletab.

Maire Smirnov: Hispaanias peetud hariduskonverentsil öeldi ka, et me tihti ei mäleta seda, mida meile ülikoolis laste õppimisest räägiti. Vanu tõdesid tuleb aga meeles pidada, öeldi seal.

Eriti tuleb meeles pidada seda, et õpetaja sõnal on väga suur mõju. Kui õpetaja ütleb lapsele, et see ei oska midagi, siis laps usub õpetajat ega hakkagi oskama. Seda ei tohi hetkekski unustada.

Reili Pae: Kutseaasta on hea võimalus nii alustavale õpetajale kui ka tema organisatsioonile, kuna pakub esimestel aastatel nii olulist tuge ja jätkuva õppimise võimalust. Tugiprogrammi võib pidada professionaalseks õpikogukonnaks, kus keskendutakse enda kogemuste uurimisele, leitakse uusi tähendusi uusimate teadustulemuste kontekstis ning arendatakse õpetajatöös olulisi hoiakuid ja oskuseid. Õpetaja meisterlikkus kujuneb aja jooksul ning selleks on oluline õpetajana enda tegevust pidevalt analüüsida ja mõtestada. Alustava õpetaja tugiprogramm seda just pakub.

KUTSEAASTA TUGIPROGRAMM OOTAB!

Veel saab registreerida end alustava õpetaja tasuta ­kutseaasta tugiprogrammi ning õpetaja ja koolijuhi mentorikoolitusele „Arengut toetav koostöö”.

Lähem info:

• Tallinna ülikool http://www.tlu.ee/et/hik/opetajateakadeemia/kutseaasta

• Tartu ülikool http://bit.ly/2cIlsq2

Liituge võrgustikuga!

Tänavu 1. juunil käivitati uus algatus „Alustavat õpetajat toetav kool”. Tänaseks on sellega liitunud 15 kooli: Ilmatsalu, Konguta, Muraste, Noarootsi, Suure-Jaani, Viimsi, Püha Johannese ja Juuru Eduard Vilde kool; Tallinna 32. ja Kiviõli 1. keskkool; Jüri, Valga, Mustvee, Kilingi-Nõmme ja Tallinna Nõmme gümnaasium ning Tallinna kunstigümnaasium.

Paraku moodustavad need 15 kooli vaid kolm protsenti kõigist Eesti üldhariduskoolidest, rääkimata kutsekoolidest.

Algatuse „Alustavat õpetajat toetav kool” kutsusid ellu Noored Kooli programmis õpetajatena alustanud noored õpetajad Laura Komp, Kristjan Lepp, Leelo Valgma, Reijo Väljak ja Triin Noorkõiv.

Algatuse veebilehel on kirjutatud ka sellest, kuidas mõnes koolis alustavat õpetajat toetatakse. Näiteks Jüri gümnaasiumis on noore õpetaja ja tema mentori tunniplaani planeeritud ühine vaba tund, et neil oleks lihtsam koostööd teha. Seal külastavad alustav õpetaja ja tema mentor vastastikku teineteise tunde ja alustavale õpetajale on antud võimalus jälgida nädal aega mõne teise kolleegi tööd. Uutele õpetajatele korraldatakse igal aastal kahepäevane mõttekoda jpm.

Muuhulgas on alustava õpetaja veebilehel toodud ära haridusekspert Rick Smithi tabav tsitaat: „Alustav õpetaja on nagu piloot, kes püüab samal ajal lennukit juhtida ja seda ehitada.”

Vaata http://alustavatopetajattoetavkool.blogspot.com.ee/.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas möödus teie kõige esimene tööaasta?

Allar Veelmaa

Allar Veelmaa, Loo keskkooli õpetaja:

Nagu tollal ikka. Vanad olijad võtsid magusamad palad endale, mis neist üle jäi, see anti mulle – tunnid laupäevasel päeval, õhtune vahetus jne. Aga elasin kooli lähedal ja polnud kaugele käia. Koormuseks pandi 32 tundi. Juba oktoobri lõpus läksin sõjaväkke. Kui sealt puhkusel käisin, siis kutsuti mind samasse kooli sõjalise tundi. Läksin mundris, pagunid õlgadel, selgitasin, mis on dedovštšina jms. Oli sügav nõukogude aeg.

Mingit mentorit mul ei olnud. Juba praktika ajal vaadati mul ainult ühte füüsikatundi. Arvasime tollal ise ka, et peame iseseisvalt hakkama saama, ja enda arvates saime ka. Tegelikult tuleks noori siiski toetada. Neile võiks enne kooli tööleminekut huvitavate tundide videosalvestisi näidata. Ükskord võtsime Loo koolis tunde videosse ja hiljem analüüsisime neid ühel koolitusel õpetaja eriala magistritega. Nägin, et neile pakkus see suurt huvi.

Ale Sprenk

Ale Sprenk, Krabi kooli direktor:

Kõige esimesel aastal töötasin Urvaste algkoolis, kus olin ainuke õpetaja ning ühtlasi direktor, õppealajuhataja, kütja jne. Juhendajat ei saanud mul muidugi olla. Aga olin rõõmus ja pühendusin täielikult koolile. Lapsed käisid mul õhtuti kodus aabitsat ette lugemas – ootasid järjekorras ukse taga.

Tänapäeva noored muidugi vajavad mentorit, kuid sunniviisilise mentori määramine on küsitav. Noor peab saama mentori endale ise valida, et tekiks omavaheline hea klapp. Koolikultuur peab olema selline, et kõik õpetajad on värskelt tulnud kolleegile toeks. Noor õpetaja peab teadma, et abi on alati käepärast – see võiks kolleegide pilkudestki näha olla.

Anu Tammeleht

Anu Tammeleht, Tallinna inglise kolledži õpetaja:

Sain oma tuleristsed alles teisel tööaastal, kui mulle anti korraga 7., 8. ja 9. klass, kus oli mõnelgi õpilasel käitumisega probleeme. Korraks tekkis ka juhtkonnaga lahkarvamus. Nimelt väitis üks kõrges eas inspektor, et ma ei oska inglise keelt. Ta ütles, et kasutan tunnis valesid väljendeid. Näitasin talle grammatika raamatust sõrmega need väljendid ette, aga need olid tema jaoks vist liiga uued ja seega kahtlased. Kooli juhtkond ei toetanud mind. Olin šokeeritud. Mõtlesin, et pean töökohta vahetama.

Ise olen püüdnud alustavaid õpetajaid toetada. Ühega oleme kaks aastat koostööd teinud. Tal on värskeid ideid. Kui tekib probleem, siis mina aitan. Igas kooliastmes võiksid olla väiksed õpetajate rühmad, kus saab oma mõtetest rääkida. Tunniplaanis peaks olema ühise planeerimise tund. Seal saaks kolleegidega rääkida, mis töövõtteid keegi proovinud on, ühiselt plaane teha. Soomes, Kanadas, Hollandis, USA-s ja mujal soositakse väga õpetajate koostööd.

Urmas Heinaste

Urmas Heinaste, Tartu Annelinna gümnaasiumi õpetaja:

Töötasin juba ülikooli kahel viimasel aastal poole kohaga õpetajana ja arvan, et selline variant ongi kõige parem enamikule õpetajaks õppivatele noortele. Täiskoormusega tööle asudes sain 29 füüsikatundi nädalas. Arvasin, et see pole raske, sest mul oli kolme paralleeliga klass. Uskusin, et saan anda ühe konspektiga järjest kolm tundi. Aga selgus, et iga paralleel oli teistest täiesti erinev ja iga klassi sees olid veel väga erineva tasemega õpilased. Nii pidin tegema mitte kolm, vaid üheksa konspekti. Lisaks valmistasin osa õpilasi ette maakonna füüsikaolümpiaadiks. Tööd oli palju ja magada sai vähe, kuid minu tööd märgati ja esimese täiskoormusega õppeaasta lõpuks olin juba aasta õpetaja kandidaat – konkureerisin staažikate õpetajatega. Lõbus aeg oli, raskusi ei pannud nagu tähelegi, probleeme polnud. Ainult üks kord tahtsid kaheksanda klassi õpilased enne kodutöö päevikusse märkimist klassist välja minna, aga see oli mu enda viga ka, sest vahetunni kell oli juba helisenud.

Mare Räis

Mare Räis, Järveküla kooli direktor:

Mulle anti esimesel tööaastal rasked klassid, mida teised õpetajad ei tahtnud. Tööd oli palju ja magada sai vähe, vahel sai lahtiste kingapaeltega kooli joostud. See oli 1987. aasta ja vabaduse tuuled puhusid. Rookisime ajaloost nõukogulikku käsitlust välja. Kui direktor küsis, kas seitsmenda klassi keskaeg jääb ikka paika, siis vastasin, et muidugi mitte. Ta polnud vastu. Kui õpilastega kirikus käisin, kutsuti mind parteikomiteesse noomimisele. Kooli juhtkond ei teinud sellest välja ning see jättis samuti mulje, et kool toetab mind. Toona mentoreid polnud, aga meil oli oma noorte õpetajate seltskond, kus sai kõigest rääkida. Lisaks käisid rajooni õpetajad regulaarselt koos ja seal sain 1996. aasta õppekava kohta oma sõna öelda.

Arvan, et tänastel alustavatel õpetajatel peaks samuti olema võimalus kuuluda mingisse seltskonda ehk õpikogukonda, kus saab arutada pedagoogilisi küsimusi, käia üksteise tundides, jagada kogemust. Teiseks võiks alustav õpetaja võtta oma tunde ise videosse ja neid pärast ka ise analüüsida, vajadusel nõu küsida. Meistriks saad siis, kui analüüsid oma tööd. Võib-olla esimesel aastal ei peakski keegi teine noore tunde vaatama – anname talle aega sisse elada. Mentor räägib sellest, kus on garderoob ja tualett, ning temalt rohkem ei ootakski.

Mart Laanpere

Mart Laanpere, TLÜ õppejõud:

Esimene tööaasta oli äärmiselt inspireeriv. Oli 1990. aastate lõpp ja meie kool juurutas parajasti Kanada aktiivõpet. Direktor küsis, mida tahan mina lisaks matemaatikale õpetada. Vastasin, et arvutit, kuid ise arvasin, et see pole võimalik. Aga kuu aja pärast oli läänest pärit arvuti laua peal ja arvutiklubi alustas tööd. Sellel arvutil oli mälu kassettmagnetofoni peal ja kuvarina kasutati televiisori ekraani, kuid programmeerimist sai sellega väga hästi õpetada. Direktor küsis, kas mul on veel ideid. Pakkusin välja integreeritud kursuse „Harmoonia matemaatikas, füüsikas ja kunstis”. Ise mõtlesin kõik välja. Väga raske oli, aga huvitav.

Olin viienda klassi juhataja ja seal klassis olid ainult poisid. Kevadel klassituba ujus, sest jõgi oli maja ees ja vesi kergesti kättesaadav. Klassi kokkutulekul meenutati, et ma olevat ühe suurema veeloopijaga nagu tahvlilapiga laudadel lainetavat vett kuivatanud. Kahekümnekraadise külmaga käisime rabamatkal, ööbisime telgis jäätunud laugaste peal. Tegime mitmepäevaseid jalgrattamatku.

Esimesel kooliaastal ma tunnikonspekte ei teinud, sest põhikooli matemaatika on nii triviaalne. Tunnikontrolle oli ka harva. Selle asemel tegin igas tunnis viis minutit matemaatika sprintvõistlusi. Ajugümnastikat. Aga päevad läksid ikkagi väga pikaks, sest istusime palju arvutiklubis. Üks lapsevanem oli ühel õhtul mures, et laps pole kell 11 õhtul veel kodus. Tal soovitati kooli vaatama minna – ja poiss oligi arvutiklubis. Olime kobaras ümber arvuti, nii põnevil, et olime unustanud kella vaadata.

Tööd oli palju, õhtuks olin korralikult väsinud ja see tagas hea sügava une. Mõnusalt kiire ja põnev aeg oli see.

Arvan, et alustavale õpetajale tuleks vabadust anda, mitte kohe talle kukile istuda ja nõudma hakata. Tal võiks olla ka mitteametlik mentor. Et tekiks see tunne, et õpetajad toetavad üksteist, mitte ei võistle omavahel. Tänapäeval teab osa lapsevanemaid õpetajast paremini, mida koolis teha tuleb, seepärast ma alustavat õpetajat kohe klassijuhatajaks ei paneks. Minu ajal võis alustaja õpetaja naljanumber ka olla, keegi ei pannud pahaks, praegu see enam nii ei ole.

Mulle meeldis väga, kui õpilased hakkasid üksteist toetama. Oleks tore, kui õpilased tekitavad ise näiteks Facebooki kogukonna, et arutada seal õppimise küsimusi. Kas või õpetaja eest varjates. Vastuste jagamine FB-s on ka hea, sest niimoodi saavad kõik tagasisidet. Igal juhul on suurepärane, kui lapsed tegelevad sinu õppeainega ka pärast tunde – need on ju lisatunnid sinu õppeaines!

Praegu on digiõppevarast hull puudus. Noor õpetaja võiks lasta õpilastel endal digiõppematerjale koostada. Võtavad nutitelefonid välja ja hakkavad peale. Õpilased teevad teinekord paberõpikust parema materjali, kui piisavalt süvenevad. Alustav õpetaja võiks kasvatada oma õpilastest endale abiõpetajad. Moodsad tehnoloogiad teevad selle lihtsaks.