Õpilased õpetama!
Raivo Juurak
Viimase aja mantra on olnud, et noored ei taha õpetajaks õppida, sest palk on väike, ajakirjandus mustab, ministeerium ahistab, lapsed pole enam need mis meie ajal jne. Nii räägitakse. Tegelik elu näitab siiski midagi muud. Näiteks Kiviõlis toimunud koolitusel nägin, kuidas õpetajate aruteludes lõi aktiivselt kaasa õpilane, 12. klassi õpilane Rauno Põld.
Selgus, et ta oli seal õigusega, sest on andnud juba kaks aastat põhikooliosa õpilastele järeleaitamistunde. Koolis on selline kokkulepe, et õpetajad ütlevad talle, missugune õpilane mis teemal abi vajab, ja Rauno siis aitab neid. Kui küsisin, kas ta kavatseb edaspidi ka päriselt õpetajaks õppida, vastas ta ilma viivituseta, et päris kindlasti. Ja hakkab kasutama väga palju draamameetodit.
Olen kohanud teisigi gümnasiste, keda õpetamine huvitab. Eelmisel aastal tegin intervjuu Taavi Pleiatsi ja Elis Grete Eistiga. Noored vedasid Tallinna 21. kooli õpilasfirmat, mis andis järeleaitamistunde nii oma kooli kui ka teiste Tallinna koolide noorematele õpilastele. Lisaks värbasid nad oma firmasse linna teiste koolide gümnasiste õpetajateks, pidasid plaani laieneda isegi Tartusse. Nad ütlesid, et õpetajaks õppima minek on nende esimene või teine valik ja kindlasti mitte viimane. Varianti, et kui mujale ei pääse, siis õpin õpetajaks, pole nende puhul karta.
Mida ma tahan ütelda?
Aga seda, et miks peaksid õpilased ainult õpetajate päeval tundi andma? See tund on enamasti naljatund ega anna õpetajatööst õiget pilti. Järeleaitamistunnid on palju tõsisemad, sest siis annavad õpetajad noorele õpetajale tagasisidet ja lapsevanemad isegi maksavad õpilasfirmale oma lapse hea õpetamise eest.
Miks mitte kaasata alanud õppeaastal õpetamisse gümnasiste. Õpetajate konsultatsioonid muidugi jäävad, aga mõnelgi juhul võiksid n-ö eelrehitsemist teha gümnasistid, kellel näib olevat õpetajasoont. Kui õpilasfirmat käivitada on keeruline, võib õpiabi osutamise vormistada näiteks praktikatööna.
Kasu on sellest mitmekülgne. Esiteks saavad paljud gümnasistid teada, kas õpetamine neile sobib. Teiseks näevad nooremate klasside õpilased, et vanemad õpilased peavad õppimist väga tähtsaks – nad annavad head eeskuju. Kolmandaks seob see ka gümnasiste ja õpetajaid tihedamalt, mis on koolile hea. Igal juhul on väga meeldiv näha, kui õpetajate koolitustel lööb kaasa ka gümnasiste.